Afganistan

AFGANISTANIS SÕDITAKSE JUBA NELI AASTAKÜMMET JÄRJEST

Asetsedes Aasias strateegiliselt tähtsal ristumiskohal on Afganistan aastatuhandete jooksul välisarmeede sõjaretkede sihtpunktiks. 1900. aastatel tegi Afganistan märkimisväärseid edusamme arengus, kuid 1970ndate lõpul toimunud sisekonfliktid rebisid maa taas tükkideks ning see okupeeriti Nõukogude Liidu poolt.

Nõukogude okupatsioon lõppes 1980ndate lõpus, kuid segadus riigis jätkus, kuni võimule sai islamiäärmuslaste talebanirühmitus. Taleban siiski ei ühendanud tervet Afganistani oma võimu alla. Aastast 2001 on riiki kurnanud talebanivalitsuse asemele astunud keskvalitsuse vastased relvastatud rühmitused ja valitsust toetavate Nato vägede omavaheline vägivald.

Konflikti erinevate etappide jooksul on inimesed olnud sunnitud oma koddest põgenema ning inimõiguste olukord on terves riigis äärmiselt nõrk. Varemetes Afganistan on maailma üks vaesemaid ja vähem arenenumaid riike.

 

Afganistani konflikt

• Konflikti algus: vabariigi moodustamine 1973. aastal
• Konflikti osapooled: muuhulgas Talebani liikumine, USA juhitud liikumine, Afganistani valitsus, Pakistan.
• Konflikti ohvrid: üle 1,5 miljoni surnud, miljon põgenikku.
• Rahvusvahelise üldsuse osalemine: ÜRO UNAMA-operatsioon, Nato ISAF-väed

 Afganistani konflikt1

 

Konflikti taust

Afganistan asetseb Kesk-Ida, Kesk-Aasia ja India poolsaare vahel. Välisriikide sõjalised jõud alates Aleksander Suure ajast alates on püüdnud riiki vallutada ning vahelduva eduga on pika ajaloo vältel afgaanikuningate valitsusala ulatunud ka naaberriikide Pakistani ja Iraani aladele.

1800. aastatel oli Afganistan osa Suurbritannia mõjusfäärist. Riik iseseisvus peale Briti võimu, aastal 1919. Järgnevad kuus aastakümmet olid Afganistani praeguse olukorraga võrreldes stabiilsed – riigis viidi välisriikide abiga läbi uuendusi, arendati infrastruktuuri ning astuti samm-sammult demokraatia suunas.
Pikk rahuperiood lõppes aastal 1973, kui riiki valitsenud monarhia kukutati ning Afganistanist sai formaalselt vabariik. Viis aastat hljem korraldas Afganistani kommunistlik partei Kabulis verise riigipöörde, mille tulemusena on Afganistanis olnud pidev sõjaline olukord, kuni tänaseni.

1979. aastal kukutas Nõukogude Liit Afganistani valitsuse, millele järgnes laastav, 1988. aastani kestnud Nõukogude okupatsioon ning sõda mujahidee-vägede, kellel oli välisriikide toetus ja Nõukogude armee vahel, keda omakorda toetasid Afganistani rahvussõdurid. Konflikti väliste osapooltena osalesid lisaks suurriikidele ja Pakistanile ka Hiina, Iraan ja Saudi-Araabia.

Sõja esimene etapp lõppes Afganistani, Nõukogude Liidu, Ameerika Ühendriikide ja Pakistani rahulepinguga ja Nõukogude vägede taandumisega. Rahvusliku ühtsuse saavutamine oli raske. 1990. aastate alguses jätkus lääneriikide toetusel eri rühmituste vaheline kodusõda. Esialgu võideldi Nõukogude Liidu loodud kommunistliku riigikorra vastu ning peale selle langemist islamistliku vabariigi vastu.

Üldine ebakindlus rajas teed 1990. aastate keskpaigast alates. Kandahari maakonnas sündinud ja Pakistani otsest toetust nautinud islamiäärmuslik talebaniliikumine vallutas Kabuli 1996. aastal. Talebanid lähtusid juhtimisel Koraani fundamentalistlikust tõlgendamisest ning kasutasid ka toorest jõudu, mille tulemusena inimõigused ja naiste positsioon nõrgenesid märkimisväärselt. Liikumine valitses suurt osa Afganistanist 2001. aastani, mil välisriikide juhitud sõjaline operatsioon selle kukutas.

 

Afganistan täna

Afganistanis, mis on pindalalt kaks korda sama suur kui Soome, elab umbes 28 miljonit inimest. Riik on etniliselt, keeleliselt ja piirkonniti äärmiselt mitmekülgne. Riigi suurima rahvastikurühma moodustavad pataanid – umbes 40% kogu riigi elanikest ning see on olnud ka traditsiooniliselt valitsev rahvastikurühm. Ülejäänud etnilise kogukonna moodustavad tadžikid, hazarad ja usbekid. Enamik afgaane on šunniidi moslemid.

Kaua kestnud sõja tõttu on Afganistan üks maailma vähem arenenud riike. Sõda on hävitanud infrastruktuuri, tervishoiuvõrgustik ei toimi, emade ja laste suremus on maailma kõrgeim, naiste positsioon on haletsusväärne ja alla kolmandiku üle 15- aastastest on kirjaoskamatud. Rohkem kui kolmandik rahvastikust on töötud ning märkimisväärselt suur hulk inimesi sõltub rahvusvahelisest toiduabist.

Ulatuslik vaesus on olnud suureks stiimuliks oopiumikasvatusele, millest saadud tulu on võrreldes teiste põllukultuuride kasvatamisega mitmekordne. Korruptsioon on kogu ühiskonda läbiv ning ÜRO hinnangute põhjal moodustab altkäemaks 23 protsenti Afganistani sisemajanduse kogutoodangust.

Ümberasumine on Afganistanis ja selle naaberriikides saavutanud tohutu suured mastaabid. Erinevate uuringut põhjal elab välismaal 3–5 miljonit afgaanipõgenikku ning riigisiseseid ümberasujaid on kokku ligikaudu 300 000.

Lääneriikidel on märkimisväärselt suur roll Afganistani poliitikas, USA ja Euroopa Liit on president Karzai valitsuse üks suurimaid rahastajaid.

Keskvalitsus on ilmutanud lääneriikide tegutsemise osas rahulolematust: ISAF-vägede korraldatud õhurünnakute ja öiste haarangute käigus tekkinud tsiviilohvrite pärast võib keskvalitsuse suhteid abistajate riikidega iseloomustada kui vastuolulisi.

Viimase aastakümne jooksul on Afganistanis toimunud ka mõningane areng ning riik on samm-sammult muutunud ebaõnnestunud vabariigist „tavaliseks“ arengumaaks. Riigis on ametlikult demokraatia, üle viie miljoni elaniku on naasnud oma kodudesse, paranenud on haridus- ja tervishoiusüsteem ning majanduse kasv on 10 protsenti aastas. Talebani valitsuse ajal oli kooliskäimine tüdrukutele keelatud, nüüd käib koolis 2,4 miljonit tüdrukut. Riigi tulevik on siiski ebakindel, vaatamata sadade miljardite eurode suurustele investeeringutele ning olukorrale ei näi lähitulevikus muutuvat.

 Afghanistan 2010

 

Konflikti osapooled

Afganistani konfliktis on omavahel vastakuti ühelt poolt lääneriikide toetust omav president Karzai valitsus, teisalt keskvalitsus ja välisriikide sõdurite vastased mässulised. Lisaks neile on arvukalt kohalikke poliitikuid, etnilisi, religioosseid ja piirkonniti üksteisega võistlevaid rühmitusi, mille vahelised partnerlussuhted ja liitlused on muutuvad. Ka afgaani rahvaühiskond ja rahvusvahelised organisatsioonid on konfliktis osalised, kuigi nad ei ole kaasatud vägivalda.

 

Afganistani valitsus

Afganistani praegune valitsus sündis ÜRO julgeolekunõukogu toel ja traditsioonilise Loya Jirga – nõukogu heakskiidul aastal 2002. Riigi esimesed vabad presidendivalimised võitis lääneriikide poolt ajutise valitsuse eesotsa upitatud Hamid Karzai. Karzai valitsuse toetajad võitsid hiljem ka parlamendi- ja kohalikud valimised.

Karzai valitsemine on jäänud väljaspool Kabuli nõrgaks, ka on seda kritiseeritud muuhulgas korruptsiooni ja seotuse pärast narkokaubandusega. Karzai valiti uuesti presidendiks 2009. aasta sügisestel valimistel, mis olid rahvusvaheliste vaatlejate sõnul kohati ebaausad.

Lääneriigid on koolitanud ligi 300 000 politseid ja sõdurit kavandatud võimu ülevõtmise jaoks. Nõrgemini varustatud ja koolitatud afgaani julgeolekujõud on sageli võitlustes esirinnas ning alates 2001. aastast on sõjas surma saanud ligikaudu 10 000 valitsuse poolel võidelnud afgaani sõdurit.

USA valitsusel on Afganistani kodusõjas olnud keskne roll selle algusest peale, mil toetati Nõukogude vägede vastu võitlevaid sisse. Nõukogude okupatsiooni lõppedes vaibus ka USA huvi Afganistani arengu suhtes peaaegu aastakümneteks, kuigi president Clinton pommitas Afganistanis asuvaid al-Qaida-võrgustiku treeninglaagreid peale Ühendriikide suursaatkonnale tehtud pommirünnakuid aastal 1998.

Hetkel on USAl Afganistanis sõdureid ligi 100 000 ÜRO julgeolekunõukogu mandaadil tegutsevas rahvusvahelises ISAF- sõjalises operatsioonis ja riigi enda Enduring Freedom –operatsioonis.

 

Nato ja ISAF-väed

2001 aasta lõpul ÜRO julgeolekunõukogu mandaadil alustanud NATO juhitud ISAF vägede (International Security Assistance Force) tegevus oli algusest peale mõeldud Kabuli ametiasutuste toetamiseks üleminekuperioodil. 2006. aastast alates on nende mandaati siiski laiendatud tervele riigile ning on esinenud ka sõjalisi operatsioone mässuliste vastu. Üks ISAF-vägede olulisimaid ülesandeid on Afganistani armee (ANA) väljaõpe.

ISAF-il on Afganistanis, vastavalt 2011. aasta märtsi andmetele, ligi 132 000 sõdurit 40 eri riigist, sinna alla kuulub ka USA Enduring Freedom –operatsioonil osalevad sõdurid. Vägedes teenib ka 165 soome sõdurit.

Välisriikide vägede välja viimine on alati olnud mässuliste piiritingimuseks rahuläbirääkimiste alustamiseks. Ka tavaliste afgaanide hulgas on soovitud vägede väljaviimise graafiku esitamist vägedele. Praeguste plaanide kohaselt lahkub suur osa vägesid riigist 2014. aasta lõpuks.

 ISAF

 

ÜRO ja UNAMA

ÜROpoolt Afganistani saadetud UNAMA-missioon (United Nations Assistance Mission in Afghanistan) loodi ÜRO julgeolekunõukogu otsusel 2002. aasta märtsis. UNAMA esialgne mandaat oli Afganistani ülesehitus- ja lepitusprotsessi toetamine. Igal aastal uuesti läbi vaadatav mandaat elab Afganistani arengu tempos.

UNAMA on poliitiline delegatsioon, mille tegevuse alustalad puudutavad riigi poliitilisi- ja arenguküsimusi. UNAMAs on umbes 1 500 töötaja, neist 80% afgaanid.

 

Pakistan

Pakistanil on Afganistani konfliktis oluline osa, mille tegelikust olemusest kindlalt ei teata. Pakistan aitas kaasa talebanide võimule saamisele 1990ndatel, mil see oli lisaks Saudi-Araabiale ja Araabia Ühendemiraatidele ainus talebanivalitsust ametlikult tunnistanud riik. Pakistan katksestas ka viimasena diplaomaatilised suhted talebaniga.

Paljud talebani võitlejad on afgaanipõgenike järeltulijad, kes on saanud hariduse Pakistani usklikes koolides. Pakistani pataanide vahel valitseb oma talebanirühmitus. Viimastel aastatel on Pakistani talebaniliikumine teinud riigile mitmeid enesetapurünnakuid. Afganistani talebanid tegutsevad üle piiri Pakistani poolel.

Afganistani naaberriik Pakistan on konflikti kestel võtnud vastu suurel hulgal afgaani põgenikke. 2010. aasta andmetel on Pakistanis umbes 1,7 miljonit registreeritud pagulast, kellest peaaegu kõik on afgaanid.

 

Eraturvafirmad

Afganistanis on lisaks välisriikide sõduritele ka kümneid tuhandeid välisriikide turvamehi, kelle täpset arvu ei teatagi. Paljud neist on endised sõdurid ning paljude eraturvafirmade töötajad on ka sama hästi varustatud.

 

Keskvalitsuse vastased väed

Keskvalitsuse vastaseid vägesid kutsutakse meedias sageli talebanideks, mässulisteks või terroristideks. Keskvalitsuse vastane rinne koosneb siiski enamasti kohalikest rühmitustest, siinkohal toome ära kaks konfliktile kõige mõjuvõimsamat.

 

Taleban

Afganistani peamine mässuliste rühm on islamiäärmuslaste taleban.

Talebanide pooldajad on põhiliselt pataanid, ent talebanide ja pataanide vahele ei saa siiski panna võrdusmärki. Liikumine on nii ideoloogiliselt kui ka struktuurilt killustatud.

Taleban on olnud sõjaliselt aktiivne jälle alates 2003. aastast alates. Peale seda, kui president Obama otsustas riiki saata 30 000 ameerika lisaväge, on talebani sõjaline aktiivsus kasvanud märkimisväärselt. Umbes kolm neljast afgaani tsiviilohvrist on talebani poolt tapetud.

Liikumine on tasapisi saavutanud uuesti oma kaotatud poliitilise võimu, eriti Afganistani maapiirkondades. Aastal 2010 arvati talebani olevat aktiivne ligi 80% riigis. Taleban on korduvalt teatanud, et alustab võimalikke rahukõnelusi, kui Lääs esitab oma vägede väljaminemise graafiku. Samas on talebani liidrid pehmendanud oma ideoloogiat kutsudes seda rahvuslikuks liikumiseks välisvägede vastu.

Talebanil arvatakse olevat 20 000–35 000 sõduri.

 

Al-Qaida

Al-Qaida on rahvusvaheline islamistide poolsõjaline organisatsioon, mis on sageli erinevate riikide terroriorganisatsioonide nimekirjas. Võrgustikku kahtlustatakse muuhulgas ka 11. septembri USA terrorirünnakute organiseerimises. Al-Qaida ja talebani suhted olid 1990ndatel lähedased, kuid praegu nad teevad väga vähe koostööd.

Ühendriigid tapsid võrgustiku looja, Osama bin Ladeni, Abbottbadi linnas, Pakistanis, 2011. aasta kevadel.

Al-Qaida on Afganistanis marginaalne rühmitus, sinna kuulub ehk mõnikümmend kuni sada inimest.

 

Konflikti pöördepunktid

New York’ist Tora Borani

Afganistan kerkis rahvusvahelise poliitika keskpunkti 2001. aasta septembris, kui Ühendriikidele tehti nelja kaaperdatud reisilennukiga enesetapurünnak. New York’ile ja Washington DC’le suunatud rünnakute tagajärjel sai surma ligikaudu 3000 inimest.

USA valitsus süüdistas rünnakutes militaarset islamiäärmuslaste talebani võrgustikku ja nõudis talebani liidri Osama bin Ladeni väljaandmist ja loovutamist Ühendriikidele. Läbirääkimised lõppesid tupikseisus peaaegu kohe, pärast mida Ühendriikide väed ründasid Afganistani juba 2001. aasta.

Talebani valitsus varises kiiresti. Tegeliku võitluse pidasid talebani valitsuse vastu Northern Alliance sõdurid, kellele tulid appi lääneriigid. Juba novembris olid kõik tähtsamad Afganistani linnad talebanilt üle võetud.

Rinde kokkuvarisemise käigus võitsid NA sõdurid hulgaliselt pantvange, kellest paljud masshukati. Liit loovutas Ühendriikidele ka sadu al-Qaida- või talebaniga koostöös kahtlustatavaid isikuid. Vangid sõidutati selle jaoks rajatud vanglasse Guantánamo sõjaväebaasis Kuubal. Inimõigusteorganisatsioonid, ÜRO ja Euroopa Liit on kritiseerinud vangide kohtlemist, kuna USA ei suhtu neisse kui sõjavangidesse. Mitmeid vange on ka piinatud. Talebanid ei suutnud lõpuni korraldada korralikku vasturinnet, sõdurid hajusid laiali Afganistani mägedesse ja küladesse. Viimane oluline võitlus Afganistanis oli, kui USA sai vihje Osama bin Ladeni peidupaigast Tora Bora mäel Pakistani piiri lähedal. Võitluse lõppedes põgenes bin Laden Pakistani ning tema asukohast oli teadmata ligikaudu kümme aastat.

 

Sõja varemetest riigi ülesehitamiseni

Afganistani poliitilised rühmitused kogunesid 2001. aasta detsembris Saksamaal, Bonnis ja leppisid kokku kehtestada ajutine valitsus. Algusest peale oli kaasatud ka ÜRO. Järgneval suvel kutsuti kokku Loya Jirga, suur etniliste rühmituste traditsiooniline nõukogu, kes kinnitas Hamid Karzai ajutise valitsuse etteotsa.

Afganistani ülesehitamine osutus kohe äärmiselt keeruliseks: aastatepikkune sõda oli täielikult hävitanud riigi infrastruktuuri, riigis puudusid teed, elektrijaamad ja haritud rahvas, keda oleks võinud erinevatesse riigiametitesse palgata. Riiklike suurprojektide asemel kasutati välisorganisatsioonide abi hoopis väiksemate projektide elluviimiseks, näiteks külakaevude ehitamiseka jne.

Välisriikide panus ka Afganistani julgeoleku tagamiseks oli üsna piiratud. ÜRO mandaadil tegutseva ISAF-operatsiooni mandaat ei ulatunud pealinnast Kabulist palju kaugemale. Teisi suuri linnu, maapiirkondi ja mäestikke hoidsid kontrolli all Põhja-alliantsi taganenud sõdurid, kes olid tihtipeale rohkem truud oma juhile kui Afganistani riigile. Afganistani killustatud võim tõi päevakorda taas oopiumiskasvatuse, mille talebanid olid viimastel aastatel suutnud mitmes mõttes välja juurida. Lääne sõdureid oli riigis vaid 5000, sealhulgas umbes 50 Soome rahuvalvajat.

Vaatamata lüüasaamisele alustas taleban rahuläbirääkimisi lääneriikidega, mis aga tagasi lükati. Liikumine alustas 2003. aastal taas aktiivsemat tegutsemist, kuid oluliselt väiksemana.

Ka välisriikide juhtumid avaldasid mõju Afganistanile. 2002. aastal pööras USA ja rahvusvaheline üldsus oma pilgud Iraaki. Afganistan muutus aastateks ununenud rindeks sõjas USA ja islamiäärmuslaste vahel.

 

Vaikus enne tormi

2004. aasta jaanuaris hakkas Afganistanis kehtima uus põhiseadus, mis muuhulgas kaitseb vähemuskeeli ja soolist võrdõiguslikkust. Esimesed vabad presidendivalimised korraldati sama aasta oktoobris. Valimised võitis ajutise valitsuse eesotsas olnud Karzai. Järgneval aastal korraldatud parlamendivalimistel enamik kandidaate ja saadikuid olid endised sõjapealikud või nende liitlased, ent kolmandiku kandidaatidest moodustasid ka naised.

2005. aasta jooksul ilmnesid esimesed märgid valitsusevastasest mässust. Valitsusevastaste liikumiste sõdurid korraldasid treeninglaagreid Pakistanis, kus nad tegid kiirrünnakuid halvasti relvastatud afgaani politsei ja sõdurite pihta. Võõrvägede pihta lasti enamasti isevalmistatud lõhkekehi ning esimest korda kogu konflikti ajal tekkisid ka enesetapurünnakud.

ÜRO julgeoleku nõukogu otsusel laiendati NATO tegevuspiirkonda Kabulist väljapoole ja võõrväed võtsid edale peavastutuse Lõuna-Afganistani eest. Lääneriikide vägede laialiminemisega üle Afganistani sagenesid ka nendevastased rünnakud ja muutusid organiseeritumaks ning laiahaardelisemaks. Tundidepikkused tulevahetused lääne sõduritega üha sagenesid. Aastal 2007 hukkus esimene Soome sõdur. Vägivalla suurenedes üha rohkem abitöötajaid ja ÜRO ametnikke sattus rünnakute ohvriteks.

Afganistani toodi lisavägesid. 2008. aastal kahekordistus Ühendriikide sõdurite arv 48 000 sõdurini.

Afganistani ajaloo teistel presidendivalimistel 2009. aastal sai võidu taas president Karzai, kui tema vastaskandidaat viimasel hetkel loobus ja nimetas valimisi ebaausateks. Valimispettuse kahtluste tõttu loeti hääled uuesti üle ning viiendik häältest heideti kõrvale. Sama juhtus ka järgneva aasta parlamendivalimistel, kui tulemuste teatamine viibis mitu korda.

Julgeolek lõuna Afganistanis enne valimisi oli eriti nõrk. Vaid 3,6 miljonit inimest 10 miljonist käis valimas, mis oli tunduvalt vähem kui eelmiste valimiste ajal.

Konflikti ägenemine kaasas ka üha enam Pakistani, kui USA hakkas mehitamata õhurünnakuid Pakistani poolele korraldama. Rünnakud olid väga vastuolulised, kuna nendega rikuti rahvusvahelist õigust ning nende käigus on hukkunud sadu elanikke. Samaaegselt hakkas Pakistani valitsus võitlema kohaliku talebaniliikumise vastu, mille tagajärjel ka taleban korraldas Pakistanis oma rünnakuid.

 Afg valimised

 

President Obaman tegevus

Barack Obama rääkis oma valimiskampaanias soovist Afganistani sõda laiendada. Varsti peale Obama ametisse astumist saadetigi kümneid tuhandeid sõdureid veel lisaks.

Peale seda on Afganistanis purustatud üks rekord teise järel vägivallas ja tsiviilelanike surmas. Aastal 2010 kaotas enamasti talebani rünnakutes elu üle 2 700 elaniku. Nato ja Afganistani omad väed põhjustasid 2010. aastal tsiviilelanike surmadest 16 protsenti.

2010. aasta oktoobris otsustasid Madalmaad oma väed riigist välja saata. Veebruaris 2011 hukkus teine Soome sõdur pommirünnakus.

Nõrgast turvalisusest hoolimata Nato, ÜRO ja Afganistani ametnikud alustasid läbirääkimisi võõrvägede lõplikust väljaviimisest Afganistanist 2014. aasta lõpuks. Vastutust julgeoleku eest hakati afgaani vägedele loovutama juba järgneval suvel.

2011. aasta kevadel toimus Afganistani sõjas murrang, kui USA laitis maha Osama bin Ladeni rünnakud Pakistanile, mis pälvis palju rahvusvahelist tähelepanu. Bin Ladeni surmaga lõppes ka sõja üks eesmärke, mis lisas ka põhjuse vägede väljaviimiseks.

Sama aasta sügisel tähistati lääneriikide võimu Afganistanis kümnendat aastapäeva. Kümne aasta jooksul oli abiprojektide peale kulutatud 57 miljardit dollarit. Ainuüksi USA sõjaoperatsioonid olid maksma läinud ligikaudu 460 miljardit dollarit.

Peale pikki läbirääkimisi hakkasid lääneriigid 2012. aastal tasapisi otsi kokku tõmbama ja vastutust Afganistani armeele üle andma. 2014. aastal on kavandatud ka ISAF-operaatsiooni lõpp, kuid USA ja Afganistani valitsused ei ole suutnud jõuda üksmeelele, kas peale seda jääb riiki veel välissõdureid või mitte.

2013. aasta saabudes ei toimunud riigi julgeolekus märkimisväärseid muudatusi paremuse suunas. Afganistani tulevik on endiselt tume ja ebakindel.

 

Konflikti vaatenurgad

Konflikt rahvusvahelise julgeoleku vaatenurgast

Lääneriikide juhtide sõnul on Afganistani sõda osa võitlusest rahvusvahelise terrorismiga ja äärmuslike islamirühmituste vastu.

Vastavalt sellele tõlgendusele on lääneriikide osalemine konfliktis oluline kõikide lääneriikide ja üldise rahvusvahelise julgeoleku pärast. Talebanivalitsust vaadeldi kui islamiäämuslaste esindajat, kes omakorda aitas kaasa sõjaliste rünnakute korraldamisele lääneriikide tsiviilsihtkohtade vastu.

Lääneriikide pikaajaline seotus Afganistani tulevikuga on nende seisukohast oluline, kuna sellega takistatakse islamiäärmuslaste uut võimuletõusmist. Samas võimalused kompromissiks talebani liikumisega on lääneriikide arvates üsna piiratud, kuna koostööd terroristidega on keeruline põhjendada.

 

Konflikt inimõiguste ja naiste vaatenurgast

Paljude lääneriikide liidrite ja asjatundjate sõnul lääneriikide sekkumine ja osalemine Afganistani tuleviku muutmises sõjaliste jõududega on naiste, laste ja üldiste inimõiguste julgeoleku seisukohalt vältimatu.

Näiteks talebani valitsemise ajal oli naistel äärmiselt vähe õigusi, sisuliselt olid kõik Afganistani naised ööpäevaringselt koduarestis. Erinevad avalikud hukkamismeetodid olid tavalised ja karistus kuritöö eest oli mõne kehaosa amputeerimine.

Rahvusvaheline üldsus peab selle vaatenurga kohaselt kaasa aitama Afganistani inimõiguste ja naiste olukorra parandamiseks, mida aga ei ole võimalik teha riigist väljaspool.

 Afg naised

 

Rahvusvahelise üldsuse otsus abi andmisest Afganistanile

Teisest küljest kiidetakse lääneriikide sekkumine Afganistani konflikti heaks, kuna otsus on tehtud ÜRO siseselt. Seega ei ole tegemist sõja, vaid rahuvalveoperatsiooniga. Ka Soomes käsitletakse soome sõdurite osalemist osana kriisilahendusoperatsioonist.

Antud vaatenurgast on konflikti ja Afganistani rahulikuma tuleviku ülesehitamisel osalemine märk solidaarsusest ja rahvusvaheline kohustus.

 

Riiklik vastasseis välisriikidele

Lisaks eelpool mainitud tõlgendustele on uurijaid ja asjatundjaid, kes seavad lääneriikide Afganistani poliitika kahtluse alla.

Kriitikute arvates ei ole sõjas enam pikka aega olnud küsimus religioosselt kallutatud talebaniliikumisest, millel on rahvusvahelisi kontakte. Selle asemel on talebaniliikumine killustatud vastasleer, mille liikmed usuvad võitlevat välisokupatsiooni ja marionettvalitsuse vastu.

Okupatsioonivastast võitlust õhutavad lääneriikide põhjustatud tsiviilohvrid ja öised haarangud afgaanide kodudes.

 

Lääneriikide Afganistani poliitika on ebaõnnestunud

Paljude kriitikute meelest on lääneriigid Afganistani poliitikas ebaõnnestunud.

Vaatamata aastakümnete pikkusest panustamisest Afganistani arengusse on tulemusi vähe ja riigi julgeolek on tavaliste elanike seisukohalt äärmiselt nõrk. Lõviosa Afganistni suunatud rahadest on mõeldud sõjalisteks eesmärkideks, kuid julgeolek on lääneriikide kohal olles aina nõrgenenud.

Ka talebani valitsuse rõhumise sümboliteks peetud burkad on pea terves Afganistanis tavalised ja igapäevased. Samas on president Karzai võimul olles naiste õigusi taas hakatud piirama.

Lääneriikide toetatud Karzai valitsus on korrumpeerunud ega oma rahva usaldust.

 

Geopoliitiline vaatenurk

Afganistani sõda on tõlgendatud ka sõjalis-geograafilis- ja majanduslikust seisukohast. Arvatakse, näiteks, et USA osaleb Afganistani sõjas geopoliitilistel eesmärkidel.

Seda tõlgendust toetab fakt, et Osama bin Ladeni hukkamine ei omanud mingit tähtsust sõjategevuse tuleviku seisukohast.

Samal ajal on USA oma rahvusvahelised terrorismivastased operatsioonid Afganistanist ja Kesk-Aasiast välja viinud: president Obama ajal on operatsioone lisatud Jeemenisse, Somaali poolsaarele ja Kesk-Aafrikasse.

Afganistani okupeerimise geopoliitilised põhjused on tingitud riigi strateegilisest asukohast Kesk-Aasia naftatranspordiliini lähedal. Samas Hiina naaberriigina on Afganistanil tulevikus, Hiina maailmapoliitilise rolli kasvades, endisest suurem sõjaline kogemus.

 

Materjali tõlkimist ja kohandamst toetas Eesti Välisministeerium arengukoostööks ettenähtud vahenditest.

VM_arengukoostoo_est3