Areng

Lühidalt

Üleilmastumisega seotud nähtused ja probleemid on hakanud puudutama kõiki maakera elanikke. Üleilmastumine ühest küljest küll suurendab võrdsust, kuna info parem kättesaadavus suurendab inimeste teadlikkust ja parandab nende elu, kuid teisest küljest võib üleilmastumine suurendada ebavõrdsust, kuna võim ja otsustusjõud on koondunud väheste rikaste kätte. Üleilmastumisest tulenev areng ja heaolu jaotuvad maailmas ebavõrdselt ning toimuvad pahatihti keskkonna ja vaesemate riikide elanike kulul.

Areng ja heaolu

Arenguteemadel rääkides on tähtis aru saada, mida mõistetakse sõnaga „areng“. Arengut võib mõista eesmärgi või ideaalina, mille poole püüelda. Tavaliselt nähakse seda eri teguritega seotud jätkuva protsessina. Näiteks võib vaadata Hans Roslingi loengut TED Conferences LTD veebilehel www.ted.com/talks/hans_rosling_at_state.html. Teemasse sisseelamiseks tasub vaadata mõnda pilti aadressil www.filmsforaction.org/articles/25-thoughtprovoking-pieces-from-a-prizewinning-polish-cartoonist/ ning videot arenenud riikide probleemidest aadressil www.youtube.com/watch?v=fxyhfiCO_XQ.

Inimestel on teatud põhivajadused, mille kättesaadavus peegeldab sotsiaalset arengut. Materiaalsed vajadused on näiteks toit, puhas vesi, rõivad ja korter. Vaimsete vajaduste hulka kuuluvad usuvabadus, õigus haridusele, turvalisusele ja olulistele inimestevahelistele suhetele. Põhivajadused on siiski osaliselt seotud kultuurilise taustaga. Näiteks võib Euroopa inimesele turvalisus tähendada riigi sõjalist kaitsevalmisolekut või seda, et saab öösel üksinda keset suurlinna liikuda. Arengumaa maapiirkonna inimesele võib turvalisus tähendada aga seda, et vihmahooajal sajab piisavalt vihma, et inimestele ja kariloomadele jätkub juua, et põlluviljad ja metsataimed ei kuiva ning jões on piisavalt vett, et paadiga kaupa vedada.

Inimrühmad on läbi ajaloo püüdnud organiseeruda. See võib tähendada nii vastastikuse tööjaotuse kokkuleppimist kui ka teatud põhimõtete järgimist. Inimesed on loonud ideoloogiaid ja poliitilisi süsteeme, mis reguleerivad nende tegevust ning majanduslikke suhteid. Ka poliitiline areng on kultuuriga seotud ja sõltub sellest. Näiteks lääne kultuuris on haigete ja vanurite eest hoolitsev heaoluriik märkimisväärne saavutus, kuid aafriklase pilgu läbi vaadatuna peegeldab pikka hoolitsust vajava lähedase hooldekodusse paigutamine ükskõiksust ja isekust. Eri arusaamad poliitilisest arengust tekitavad riikide vahel hulgaliselt konflikte. Arusaamad demokraatiast, inimõigustest, korruptsioonist, üksikute riikide vastutusest või võimalustest osaleda rahvusvahelistes lepingutes ja organisatsioonides on riikide vahel, kuid ka ühe riigi sees väga erinevad.

Arengumaad ja arengu mõõtmine

„Vähem arenenud maa“ ehk „arengumaa“ on sama keeruline mõiste nagu „areng“ ning päris ühtset, kõigi aktsepteeritud definitsiooni ei ole. Üldiselt tähendab arengumaa riiki, mille majandusnäitajad ja sotsiaalse arengu tase on rahvusvahelise mõõdupuu järgi madalad. Arengumaade erinevused on suured, neist paljudes on keskmine elustandard suhteliselt kõrge, teistes jälle väga madal. Arengumaade kontrastiks peetakse jõukaid tööstusriike, nagu Põhja-Ameerika ja EL-i riigid, Austraalia, Uus-Meremaa ja Jaapan.

Arengumaade kohta on kasutatud terminit „kolmas maailm“, mis pärineb külma sõja ajast, kui riike jagati esimeseks (kapitalistlik lääs), teiseks (kommunistlik idablokk) ja kolmandaks maailmaks (ülejäänud riigid Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas). Tänapäeval on termini „kolmas maailm“ kasutamine ebasoovitatav ja nii räägitakse mõningatel juhtudel Põhjast ja Lõunast. Geograafiliselt asuvad rikkamad ja arenenumad riigid peamiselt põhjapoolkeral ning vaesemad lõunas. Nimetus pole geograafiliselt siiski päris täpne, sest ka Uus-Meremaa ja Austraalia asuvad lõunapoolkeral. Selguse huvides on soovitatav kasutada traditsioonilist arengumaa terminit, mis kirjeldab enamikku Lõuna riikidest.

Elatustaseme ja elukvaliteedi paranemine eeldab majanduslikku arengut, mis on seotud inimeste võimega kasutada loodusvarasid oma tarbeks. Majanduslikku arengut kajastab mitme sektori areng, näiteks põllumajandus, tööstus, kaubandus, transport, side. Paljud neist sektoritest on tihedalt seotud keskkonnaga ning nende areng võib tekitada keskkonnaprobleeme. On hakatud küsima, kas neis sektorites toimuvat saab üldse arenguks pidada, kuna pahatihti on see seotud taastumatute loodusvarade hävitamise jäätmehulga suure kasvu ning õhu, pinnase ja vee saastamisega.

Traditsiooniliseks arengu mõõdupuuks on olnud siiski riigi majandusnäitajad, eelkõige sisemajanduse kogutoodang ehk SKT, mis väljendab teatud riigis ühe aasta jooksul toodetud lõpptarbimiseks mõeldud toodete ja teenuste koguväärtust. Riikidevahelise võrdluse hõlbustamiseks väljendatakse SKT-d tavaliselt USA dollarites ühe elaniku kohta. 2014. aastal oli Rahvusvahelise Valuutafondi statistika kohaselt Eesti SKT inimese kohta 19 777,259 USA dollarit, nimekirja viimasel kohal oleva Malawi SKT 250,381 USA dollarit ja nimekirja juhtiva Luksemburgi SKT 116 752,491 USA dollarit.[1]

SKT kõrval kasutatakse riigi majandustegevuse hindamiseks ka rahvamajanduse kogutulu ehk RKT-d. SKT on seotud territooriumiga, aga RKT vaatab ka residentide ja mitteresidentide tulu liikumist. Eesti RKT on veidi väiksem kui SKT, mis tähendab, et Eesti territooriumilt mujale liikuv põhitulu (töötajate hüvitised, omanditulu) on suurem kui kodanikelt ja ettevõtetelt väljast sisse tulev tulu. Eesti ja enamiku riikide puhul ei ole SKT ja RKT vahe suur.

Kuna erinevused arengumaade vahel on suured, siis räägib ÜRO eraldi vähim arenenud riikidest (ingl least developed countries). 2014. aasta seisuga oli neid 48: 34 Aafrika riiki (nt Angola, Uganda), 13 Aasia riiki (nt Afganistan, Birma) ning Haiti. Neis maailma kõige vaesemates ja haavatavamates riikides elab üle 880 miljoni inimese, kuid nende osakaal kogu maailma SKT-s on alla 2%[2].Vähim arenenud riike iseloomustab äärmine vaesus, poliitiline ebastabiilsus, ühekülgne eksport ning põllumajandusele tuginev majandus, mis vaevleb väikese tootlikkuse ja väikeste investeeringute surnud ringis.

SKT ja RKT näitavad ressursside ja raha liikumist, kuid ei anna reaalset hinnangut heaolule laiemalt. Samuti ei võta SKT ja RKT arvesse arengumaade majandusele iseloomulikku varimajandust. Suur osa toodetest valmistatakse käsitööna ning müüakse tänavatel ja turgudel, nii et nende väärtus ei jõua ametlikku statistikasse. Paljud teenused toimivad samuti mitteametlikult ja raha asemel makstakse nende eest kaupadega. Põllumajandustooteid tarbitakse peamiselt ise või vahetatakse teiste toodete või teenuste vastu.

Alternatiivne arengu mõõtmise võimalus on inimarengu indeks (Human Development Index, HDI). Inimarengu indeks võtab peale sissetuleku arvesse ka elanikkonna keskmise eluea ja haridustaseme. ÜRO arenguprogramm UNDP on alates 1990. aastast avaldanud inimarengu aruandeid, milles peale inimarengu indeksi pingeridade esitatakse statistikat ka näiteks energiatarbimise, loodusvarade kasutamise ja naiste olukorra kohta. 2014. aasta raporti inimarengu indeksi järjestuses oli Eesti väga kõrge inimarenguga riikide seas 33. kohal, esikohta hoidis Norra, kõige madalamate näitajatega riikideks osutusid Kesk-Aafrika Vabariik, Kongo DV ja Niger.[3]

Peale eelmainitu mõõdetakse riikide arengut ja seatakse neid pingeritta muudegi näitajate järgi: sugudevahelise võrdsuse aste (Gender Parity Index, Gender Inequality Index), demokraatia areng (Freedom House’i raportid, Democracy Index), õnnelikkus (Gross National Happiness, Happy Planet Index), heategevus (World Giving Index), heaolu (Legatum Prosperity Index) jpt.

Arengut pärssivad tegurid

Majandusteadlane Paul Collier on uurinud kõige vaesemaid riike, kus elab miljard maailma kõige vaesemat inimest (ingl bottom billion)[4]. Collier kirjutab, et suurema osa arengumaade inimeste elustandard on paranemas, ent kõige vaesemates riikides see nii pole ja nende mahajäämust aitavad selgitada neli raskuspunkti.

  • Konfliktilõks ehk vaesusest ja kodusõdadest moodustunud surnud ring – 73% maailma vaeseimast miljardist elab riikides, mis kas on või on just olnud kodusõjas. Kodusõjad põhjustavad vaesust, sest lõhuvad infrastruktuuri ja hävitavad inimkapitali, ning vastupidi, majanduse stagnatsioon ajendab konflikte.
  • Loodusvarade lõks ehk paradoksaalsel kombel on paljud loodusressursside poolest väga rikkad riigid, nagu Angola ja Nigeeria, halvemas olukorras kui teised. Loodusvarade avastamine vaesuse kontekstis (vastukaaluks nt Norrale, kes avastas naftavarud arenenud riigina) ei vii üldjuhul arenguni. Sellel on mitu põhjust: ressursid võivad kaasa aidata konfliktilõksu kujunemisele; maksude puudumise tõttu puudub kokkulepe rahva ja valitsuse vahel kulutuste üle aruandmises, mistõttu kipub võimueliit ressursitulusid kasutama eelkõige oma huvides jne.
  • Merepiiri puudumine ja viletsad naabrid. Sisemaisus ei pruugi olla traagika, juhul kui naaberriikides on korralik infrastruktuur ja nad lubavad oma sadamaid kasutada. Kui aga naabritega ollakse konfliktis ja/või nende infrastruktuur on puudulik, on eksportimine ning globaalsest majandusest kasulõikamine väga keeruline (võrdle nt Šveitsi ja Uganda asukohta). 30% Aafrika rahvast elab merepiirita riikides, mis on eelmainitud koloniaalpärandi tulemus.
  • Väikeste riikide oskamatu juhtimine. Kui riigiaparaat ei toimi üldse või toimib ainult omakasu eesmärgil, on areng võimatu. 75% maailma vaeseimast miljardist elab riikides, mis on nurjunud või nurjumas (ingl failed state), nt Somaalia, Zimbabwe, Sudaan ja Haiti. Väikeste riikide olukorra teeb raskemaks see, et neil on keerulisem investoreid ligi meelitada.

Arengumaade puhul saab rääkida ka teistest surnud ringidest. Näiteks võib tuua hariduse. Asjaolu, et vaeseimates riikides ei saa miljonid kooliealised lapsed koolis käia, on vaesuse sümptom (koolituskulud käivad perel üle jõu, lapsed peavad kooli asemel talutöödel aitama või muul moel perele leiba teenima, koole lihtsalt pole jne). See süvendab arengust maha jäämist, sest koolis mittekäinud lastel on vähem teadmisi ja oskusi (sh kirjaoskus!), mis aitaksid neil vaesusest välja rabeleda. Koolist välja jäävate laste suur arv mõjutab terve riigi arengut. [5] ÜRO andmeil on maailmas ligikaudu 68 miljonit algkooliealist last, kes ei saa rahalistel, sotsiaalsetel või muudel põhjustel koolis käia. Ligi pooled neist elavad Sahara-taguses Aafrikas, neljandik Lõuna-Aasias.[6]

Samuti on arengumaades probleemne teema tervishoid. Paljudes arengumaades surevad miljonid inimesed haigustesse, mis on tänapäeval ravitavad, leevendatavad või välditavad. Malaaria, HIV/AIDS, tuberkuloos, kõhulahtisus, troopilised haigused, raseduse ning sünnitusega seotud komplikatsioonid koormavad eelkõige maailma vaesemaid piirkondi. Haigused tähendavad lisaväljaminekuid, nõrgad ja haiged inimesed ei saa kas üldse töötada või on vähem produktiivsed, pereliikmed ei saa töötada, sest peavad haigete lähedaste eest hoolitsema jne. See vähendab perekondade võimalusi oma heaolu suurendada ja võib aeglustada kogu riigi arengut.

 Naiste roll arengus

Arengumaades on ühiskondlike protsesside mõjutamine raskem ja ohtlikum kui Eestis. Paljudes arengumaades võib valitsuse arvustamine ja parema elu nõudmine – eriti avalikus kõnes või trükis – viia kriitiku vanglasse. Sellised inimõigused nagu organiseerimis- ja kogunemisvabadus, sõna- ja arvamusvabadus ning naiste ja laste õigused on traditsiooniliste süsteemide mõju all. Traditsiooniliselt kuulub otsustusõigus kogukonnas liidriks valitud vanematele meestele, keda on peetud piisavalt targaks.

Traditsiooniliselt on igasuguste otsuste tegemine kuulunud paljudes kultuurides meestele ja see pärand mõjutab ikka veel meeste suhtumist naiste aktiivsusesse ja soovi osaleda näiteks poliitikas. Arengumaades on naiste ja meeste vaheline tööjaotus täpsemalt kindlaks määratud kui näiteks Põhjamaades ja naiste töökoormus on suhteliselt suurem kui meeste oma. Naised hoolitsevad laste ja oma perede, sageli ka paljude sugulaste heaolu eest ning teevad peaaegu kõik majapidamistööd. Peale selle harivad naised maad ning hangivad küttepuid ja vett pikkade vahemaade tagant. Üha rohkem töötavad naised ka väljaspool kodu kas palgatöötajana või kaubamüüjana. Töölkäimine suurendab naiste töökoormust veel enam, sest majapidamistööd on vaja igal juhul teha. Lisaks on naiste palgatöö sageli eriti madalalt tasustatud.

Arengumaades on naine ennekõike ema. Nii on tüdrukute roll abielluda ja hakata sünnitama üsna noores eas, mistõttu kooliskäimine jääb sageli pooleli või lõpeb algharidusega. Naistel on vähe võimu sellistes küsimustes nagu raseduse vältimine ja laste sünnitamise lõpetamine, vara sissenõudmine või jagamine lahutuse puhul. Arengumaade naistel on sageli palju lapsi seetõttu, et mees tahab neid või naine ei tea midagi raseduse vältimisest ja tal ei ole võimalik seda endale lubada. Lapsi hangitakse ka vana ea toetuseks ja laste suur suremus lisab emadele soovi neid rohkem saada. Teema mõtestamiseks võib vaadata National Geographicu filmi lapspruutidest (www.youtube.com/watch?v=7c_zppPutQw) ja Emma Watsoni inspireerivat kõnet (www.youtube.com/watch?v=Q0Dg226G2Z8).

Hoolimata madalast staatusest ja suurest töökoormusest, on arengumaade naised siiski aktiivsed mõjutajad. Naised on loonud eri ühendusi, külaseltse, ühistuid ja muid asutusi, mille kaudu nad saavad mõjutada oma elu ja tulevikku. Kuna naised hoolitsevad oma laste, perede ja kogu suguseltsi eest, on nende aktiivne tegevus oluliselt vähendanud kohalikku vaesust ja suurendanud heaolu. Lisaks on naistel oma katusorganisatsioone, mis üritavad mõjutada riigi tegevuspõhimõtteid ja õigusakte, pidades silmas naiste huve. Rahvusvahelistel kohtumistel on esindatud paljud arengumaade naisorganisatsioonid ja -võrgustikud. Nii on teadlikkuse kasv mõjutanud arengumaade naisi rääkima ise ülejäänud maailmale oma probleemidest ning vajadusest nende olukorda muuta.

Tüdrukute ja naiste koolitamine ning nende heaolu parandamine avaldavad vaieldamatult positiivset mõju üksikute perekondade ja kogu ühiskonna heaolule. Traditsiooniline hoiak ja suhtumine on muutumas. Tüdrukute koolitamine annab neile paremad ja mitmekesisemad töövõimalused, kuid ka teavet seksuaaltervise küsimustes, nagu raseduse vältimine, rasedus, sünnitus ning väikelaste vaktsineerimisega välditavad haigused. Tavaliselt abielluvad haritud tüdrukud hiljem ega hakka liiga noorelt lapsi sünnitama, samuti tahavad nad vähem lapsi. Kui lapsi on vähem, võib nende eest paremini hoolitseda ja on võimalik anda neile paremat haridust. Lisaks oskavad haritud naised paremini panustada oma kogukonda, omakorda lapsi harida või arendada ettevõtlust. Kuna suures osas on naised seotud loodusvarade haldamisega seotud töödega, õhutab haridus ka keskkonnaga säästlikumalt umber käima.

Ideid õppetööks

  • Uuri, missugune on naiste roll ja positsioon arengu- ja kõrgelt arenenud riikides. Nt mis on naiste keskmine haridustase, kui palju naisi töötab juhtivatel positsioonidel, kui palju naisi käib üldse ametlikult tööl? Kas riikidevahelised erinevused on suured? Mis võivad olla erinevuste põhjused?
  • Uuri, mis riigid on maailmas vähim arenenud. Mis on nende arengut pärssinud? Kuidas või mis sektorite kaudu on kõrgelt arenenud riigid nende riikidega otseselt seotud?

 

[1] IMF, World Economic Outlook Database (okt 2014), www.imf.org/external/pubs/ft/weo/2014/02/weodata/index.aspx

[2] ÜRO veebileht, mis on pühendatud vähim arenenud riikidele: unohrlls.org/about-ldcs/

[3] Human Development Index, UN Development Programme: hdr.undp.org/en/content/human-development-index-hdi, hdr.undp.org/en/data

[4] Paul Collier (2010). Miljard kõige vaesemat. Mida teha nurjunud riikidega. Tartu: Ilmamaa.

[5] Neid probleeme maailmas teadvustatakse. 2014. aasta Nobeli rahupreemia sai Talibani käest pääsenud pakistanlanna Malala Yousafzai, kes võitleb noorte ja laste õiguste ning hariduse kättesaadavuse eest. Loe lisaks: www.postimees.ee/2949665/nobeli-rahupreemia-said-malala-yousafzai-ja-kailash-satyarthi

[6] United Nations, The Millennium Development Goals Report 2011.