Õiglane kaubandus: taustinfo artiklid

Vaesuse asemel tuleks võidelda ülemäärase rikkusega

ÜRO võttis aastal 2015 vastu uue säästva arengu tegevuskava „Sustainable Development Agenda“. Esikohal on eesmärgina kaotada vaesus kõikjalt kõigis oma vormides. Vaesuse likvideerimisest on räägitud juba ammu ja maailma vaeseimate inimeste ellujäämise nimel on ka palju tehtud. Kogutakse annetusi, toimetatakse kohale abisaadetisi. Jõukamatel tarbijatel on võimalik osta õiglase kaubanduse tooteid, et toetada Lõunapoolkera vaeseid talunikke. Enamik neid tegevusi toetub arusaamale, et edendades majanduskasvu aitame tõsta sissetulekut ning nii saame inimesed vaesusest „välja tõmmata“.

LOE EDASI


 

Toetame õiglast, mitte vabakaubandust

Vabaturgu, majanduskasvu ja kaubanduse liberaliseerimist loetakse kaasajal arengu nurgakivideks. Sedasi väidavad valitsused ja nii õpetatakse meile koolis. Ometi kuuleme aina sagedamini, et heaolu edendada võiks ka õiglase kaubanduse põhimõtteid rakendades, muuhulgas nõudes sunnitöö kaotamist ja laps-tööjõu kasutamise lõpetamist, keskkonnatingimuste ja õiglase tasu tehtud töö eest sätestamist – selle asemel, et vabaturgu arendada. Kõige üllatavam on see, et neid seisukohti ei väljenda üksnes sotsialistid ja rohelised, vaid ka konservatiivid.

LOE EDASI


 

Kasu, mida õiglane kaubandus (Fair Trade) kohvitootjatele toob

Tavaliselt arvatakse, et Fair Trade väiketalunikel on stabiilsemad turustusvõimalused ning nad saavad oma toodete eest parema hinna. Tuleb välja, et mitmed uuringud kõnelevad vastupidisest.

LOE EDASI


 

Õiglane kaubandus, selle kriitika ja võimalused

Inimlikust vaatepunktist on õiglase kaubanduse idee ligitõmbav ja toetust vääriv. Oleme põhimõtteliselt seda meelt, et arengumaade põllumajanduse ja teiste tootmissektorite tootjad, kes on praeguse turumajanduse ja maailmaturu tingimustes vaesuses, mis omakorda toob kaasa nende põhiliste inimõiguste kaotusi, peavad saama õiglast tasu. Tundub igati loogiline, et läänemaailma inimesed, kes peavad inimõigusi väga tähtsaks, tahavad neid aidata, muuhulgas alternatiivse kaubandussüsteemi valiku kaudu. Siiski, õiglase kaubanduse ideed kritiseeritakse karmilt mitmest vaatenurgast. Püüame anda neist põgusa ülevaate ja leida, kui õigustatud see kriitika on.

LOE EDASI


 

 Miks ei pruugi õiglne kaubandus olla tootjatele võluvitsaks?

Vahel heidetakse õiglast kaubandusele ette, et see pole tõhusus ega tulemuslik Lõunapoolkera farmerite finantsprobleemide lahendamisel. Kogu olukorda tuleb näha süsteemi kontekstis. B.R. Wilson uuris asja Nikaraaguas aastal 2010.

LOE EDASI


 

Fairtrade’i märgise mõju: mida me tegelikult ostame?

Fairtrade’i märgis antakse toodetele, mille kasvatajad ja töötlejad on saanud oma toodangu või töö eest väärilise tasu, mis võimaldab neil tagada endale ning kogukonnale inimväärne elu. See saavutatakse kahe olulise põhimõtte abil: müüdud toodangu tagatakse kasvatajale ja töölistele miinimumhind ning neile makstakse lisatasu, mida kasutatakse kogukonna sotsiaalseks arenguks ja tuleviku planeerimiseks. Me nimetame seda Fairtrade’i lisatasuks (ingl Fairtrade Premium). See on raha, mida Fairtrade’i sertifikaadiga tootjad teenivad  lisaks kokkulepitud hinnale ja millega nad vastavalt vajadusele kas toetavad oma töölisi või mida nad investeerivad, et paraneksid kogukondade majanduslikud, keskkondlikud tingimused ning elukvaliteet.

LOE EDASI


 

Õiglane hind ja suure väärtusega sendid

On kummaline, et kilo banaane, mida tuuakse kaugelt, maksab vähem kui bussisõit Tallinnast Haapsallu või et banaanide kilohind on poodides alanenud samal ajal kui nende tootmiskulud on kahekordistunud. Ainus järeldus on üliodav kokkuostuhind, millega surutakse arengumaade tootjad veel suuremasse vaesusesse, sundides tööle lapsi, hoides kokku iga kogukonda arendava kulu või keskkonnahoiu pealt. Tavaliselt ei ole meil aega mõelda sellele, kust pärineb näiteks apelsinimahl, mille poeriiulilt haarame. Nii võib juhtuda, et meie naudime head mahla apelsinikasvatustes ja -tehastes valitsevate kehvade töötingimuste ja looduse arvelt.

LOE EDASI


 

Milline sertifitseerimissüsteem oleks usaldusväärne ja atraktiivne?

Milline peaks olema sertifitseerimissüsteem, mis tagaks kasvatajatele õiglase kohtlemise ja piisava elatise ning oleks samal ajal tarbijate jaoks usaldusväärne ja atraktiivne? Sertifitseeritud tooteid lisandub kaupluste kaubavalikusse pidevalt, samal ajal kui sertifitseerimine seisab silmitsi uute väljakutsetega. See vajab ilmselgelt tõhustamist, eriti selles osas, mis puudutab otsest mõju kogukondadele, kus toorainet kasvatatakse või töödeldakse. Tagada tuleb ka sertifitseerimise toimimist kontrollivate auditite kvaliteet ja usaldusväärsus.

LOE EDASI


 

Lühiülevaade vastutusstundlikkuse vaatenurgast läbiviidud tarbijakäitumise uuringutest

Tarbijate teadlikkus suureneb ja aina suuremat tähelepanu pööratakse toiduainete tootmise ja tarnimisega seotud keskkonnaalastele ja sotsiaalsetele aspektidele.

Valmisolekut ökotooteid osta on juba üsna palju uuritud, kuid vähe on uuringuid selle kohta, milline on valmidus eelistada tooteid vastavalt nende sotsiaalsetele aspektidele (töötajate töötingimused ja sotsiaalsed tagatisedsooline võrdõiguslikkus, lapstööjõu mittekasutamine jne). Senised uuringud näitavad, et tarbijate eelistustes on toimunud muutused ja ostetakse üha enam nii keskkonnasäästlikke kui ka õiglase kaubanduse tooteid, eriti neid, mille tootmisel on järgitud inimõigusi.

LOE EDASI


 

Šokolaad on liiga odav, et olla jätkusuutlik

Juba mõnda aega kuuleb siit-sealt tõsistest probleemidest kakaokasvatuses, mille tõttu ennustatakse tulevikuks suurt puudust šokolaadi peamise tooraine järele. Šokolaaditootmine on aga jätkuvalt kasvutrendis ja šokolaadisõpru tuleb aina juurde.

Näiteks keskmine šveitslane sööb aastas 10 kg šokolaadi, Eesti keskmine šokolaadikogus inimese kohta on ca 6 kg. Iga eestlase jaoks peab seega kusagil troopilisel alal kasvama tosin puud. Praeguse olukorra jätkudes võib aga juhtuda, et pole enam piisavalt inimesi, kes nende puude eest hoolt kanda sooviks ja väärtuslikku kakaouba šokolaaditootjatele ettevalmistaks.

LOE EDASI


 

Lapstööjõud: kultuur või meeleheide?

Ükskõik, kas lapstööjõud on jätkuvalt kasutusel kultuurilistel või majanduslikel põhjustel, saab selle vastu võidelda ainult teadliku tarbimise ning seadusandluse koosmõjul.

LOE EDASI


 

Riiete märgistamissüsteemid

Mood on alati seisnenud eneseväljenduses. Uuem nähtus on tootemarkide ja märgiste abil toimuv stiili üleilmastumine. Enamik riietest, mida me praegu tarbime, on pärit Hiinast, Türgist, Indiast, Bangladeshist ja Tuneesiast[1] – enamikus nendest riikidest on tööjõukulud madalad ja töötajatel on vähe õigusi. Rõivatööstus on üldiselt töötajate halva kohtlemise poolest kurikuulus – paljud töötajatest on pärit kõige haavatavamatest sotsiaalsetest rühmadest, eriti naised ja lapsed. Riiete üldine tootmistsükkel tekitab ka keskkonnale märkimisväärset kahju. Näiteks puuvilla, mis on kõige populaarsem kiud, kasvatatakse peamiselt monokultuurina ja selle põllukultuuri korral kasutatakse väga palju taimekaitsevahendeid – kuigi seda kasvatatakse kõigest 2,5% maailma põllumajandustootmiseks sobival maal, kasutatakse üleilmselt 16% putukatõrjevahenditest just puuvillakasvatuses – seda on rohkem kui ühegi teise põllukultuuri korral maailmas.

LOE EDASI