Elurikkuse kadumine

Bioloogilist mitmekesisust tähistatakse kui üht loodusvara, mida tuleb kaitsta ja kasutada säästva arengu põhimõttel. Elurikkus on eluvormide arvukus maal. Elurikkus hõlmab geneetilist, liigilist ja ökosüsteemide mitmekesisust. Enamasti räägitakse elurikkusest, pidades seejuures silmas liigilist mitmekesisust. Maailmas on kirjeldatud umbes 1,8 miljonit liiki. Tegelik liikide arv on seni vaidluse all. Mõned arvavad, et liikide tegelik arv võib olla üle 10 miljoni, teised pakuvad lausa üle 100 miljoni. Selgrootute rühmad on veel läbi uurimata.

Eri koosluste elurikkus on väga varieeruv. Maismaal on kõige liigirikkamad kooslused troopilised vihmametsad, kus asub ligi pool liigirikkusest. Maailmameres on liigirikkad korallrahud, hõlmates ligi veerandi seal leiduvast liigirikkusest. Paraku on inimesed juba hävitanud ligi poole vihmametsadest ja kolmandiku korallrahudest. Nendest veel kiiremini on hävinud mangroovmetsad. Selle põhjuseks on akvakultuuri (mereandide kasvatused) ja destruktiivse massiturismi tohutu kasv India ookeani äärsetes piirkondades.

Ühe kõige liigirikkama ruutmeetri maailmas võib leida Eesti puisniitudelt. Laelatu puisniidult on leitud liigirikkuse rekord – 76 soontaime 1 m2 (2001. a). Puisniitude kohta saab vaadata näiteks videot „Looduskaitse 100“ Youtube’ist: www.youtube.com/watch?v=QuD6gBO5ZJE&feature=player_detailpage.

Arvatakse, et aegade hämarusest on maakeral elanud ligi 500 miljonit liiki, neist on välja surnud 490 miljonit liiki. Praeguse keskmise väljasuremiskiiruse korral, milleks on 40 liiki päevas, kaoks 16 000 aastaga 96% biotoobist. Väljasurnud loomaliikide arv viimase 400 aasta jooksul:

  • 1600–1700: 21
  • 1700–1800:  38
  • 1800–1900: 84
  • 1900–2000: 670

Viimase neljakümne aasta jooksul on maailma rahvaarv kahekordistunud, kuid samal ajal on loomaliikide arv vähenenud kolmandiku võrra. Bioloogiline mitmekesisus on viimase 35 aasta jooksul langenud kolmandiku võrra. Mere loomaliikidest on hävinud 28% ja maismaa loomaliikidest 25%. Selline järsk liikide väljasuremine oli 35 aastat tagasi täiesti mõeldamatu.

Liikide väljasuremise põhjused

  1. Elupaikade hävitamine, ümberkujundamine ning killustamine

Looduslike rohumaade ja metsade muutmine põllumajandusmaaks; soode kuivendamine; märgalade muutmine akvakultuurirajatisteks; teede, linnade ning tööstuskeskuste rajamine; jõgede tammistamine, niisutussüsteemide ning mastaapsete hüdroelektrijaamade rajamine; korallriffide ja mererohualade hävitamine destruktiivsete kalapüügitehnikatega, nagu püük põhjatraali ning dünamiidi ja tsüaniidiga. Peale liikide elupaikade reaalse hävitamise killustab näiteks loomade liikumiskoridore oluliselt teede rajamine. Loomad on harjunud omale loomuomaseid radu käima ja nii saavad iga aasta väga paljud loomad maanteedel surma. Ka muudab ökosüsteemide killustamine ökosüsteemi kui liikide omavahelise tasakaalu hoidjat nõrgemaks.

  1. Võõrliigid

Elupaikade hävitamine, häirimine ja killustamine on mastaapne ja hästi jälgitav tegevus, aga võõrliikide imbumine loodusesse toimub teinekord üsna märkamatult. Tihti võib tulnukliik aastaid vaikselt põlluservas „oodata“ ning siis soodsate keskkonnatingimuste kokkulangemisel kiirelt edasi levida, hakates kohalikke liike välja tõrjuma. Globaalse transpordivõrgustiku tõttu võivad mõned inimesega seotud liigid levida väga kiiresti tuhandete kilomeetrite kaugusele ökosüsteemidesse. Ent inimene võib ka teadlikult võõrliikide levikule kaasa aidata.

Näiteks Sosnovski karuputk toodi Eestisse tahtlikult ilu- ja meetaimeks. Alates 1960ndatest kasvatati seda hiiglaslikku sarikalist väärtusliku silotaimena. Plahvatuslikult hakkas karuputk levima 1980ndatel, vaesestades suurekasvulise taimena kooslusi. Inimese nahaga kokku puutudes põhjustab karuputke mahl raskesti paranevaid põletusarme. 2012. a alguse seisuga on teadaolevate karuputke võõrliikide kolooniate pindala Eestis ligi 1700 ha[1].

Ka tahtmatult levitatud võõrliigid põhjustavad tõsist pahandust, näiteks mitme Okeaania saare linnustik on rängalt kannatanud sissetungiva mao, pruuni boiga ohjeldamatu tegevuse tõttu. Ainuüksi Guami saartel on pruuni boiga tõttu välja surnud 8 metslinnuliiki 11st, sealsetes metsades valitseb nüüd kummituslik vaikus. Toiduotsingul on see täitmatu roomaja rünnanud isegi magavaid inimesi. Igal aastal kulutab Guami valitsus 4,6 miljonit dollarit selle isuka nuhtluse ohjamiseks.

  1. Üleilmne kliimamuutus

Kliima on Maa ajaloo jooksul pidevalt muutunud, otsides pidevalt dünaamilist tasakaalu. Üks tasakaalu osa on maakera biosfääri reaktsioon abiootilistele teguritele, nagu temperatuuri, niiskuse ja otsese päikesevalguse bilanss. Ökosüsteemid kujundavad kliimat ja reageerivad kliimamuutustele, seda nii lokaalselt kui ka üleilmselt. Inimene on viimase sajandi jooksul mõjutanud mõlemat taset väga intensiivselt, põletades fossiilseid kütuseid ning kujundanud ümber süsiniku, lämmastiku ja fosfori ringluse. Suurim probleem pole sageli mitte muutused ise, vaid nende muutuste kiirus. Arvukad kooslused ei suuda liiga kiirelt muutuva kliimaga kohaneda.

  1. Haruldaste liikide kogumine kollektsioonidesse ja loomade kehaosade kasutamine rahvameditsiinis

Tegemist on laialdase äriga. Illegaalses lemmikloomakaubanduses on nõutumad ahvid, papagoid, maod, krokodillid. Dekoratiivtaimede kaubandus ohustab eriti mõningaid kaktuse- ja orhideeliike. Kuigi maailma tiigripopulatsioon on kahanenud vähem kui 3500 isendile, tapavad salakütid igal aastal üle saja looma. Viimasel kümnendil on tapetud üle tuhande tiigri, kelle kehaosade järele on mustal turul suur nõudlus. Kõige aktiivsemalt tegutsevad salakütid Indias. Metsloomadega kauplemist jälgiva organisatsiooni Traffic International teatel saadakse kontrollide käigus kõige sagedamini kätte tiigrite nahku, luid ja küüniseid. Viimase saja aasta jooksul on tiigrite arv maailmas vähenenud 100 000 isendilt umbes 3500 loomale[2].

Teravmokk-ninasarvik on ekspertide arvates hukuohu servale sattunud esmajoones seetõttu, et traditsioonilises meditsiinis on tema sarvele omistatud müstiline tervendamisvõime: küll aitavat sarvejahvatis palaviku, hallutsinatsioonide ja iivelduse, koguni „äranõidumise“ vastu. Austraalia näitlejanna ja modell Elle Macpherson olevat hiljuti tulnud välja „teooriaga“ sarvepuudri imepärasest mõjust nahale. Juba aastaid on teadlased sarve põhjalikult analüüsinud. Selle põhiline koostisosa on keratiin, seesama, millest on ehitatud meie varba- ja sõrmeküüned ning juuksed – ja mingeid imeaineid seal ei sisaldu. Šveitsi farmaatsiafirma Hoffman-La Roche uurimuses öeldi: „Ninasarviku sarvel pole inimkehale mingit mõju: ei head ega halba.“ Ometi maksab sarvepulbri nael mustal turul 10 000 – 30 000 dollarit. Tundub, et ninasarvikuid on ülilihtne kaitsta – tuleks vaid inimestele selgeks teha, et sarvepuru ei aita. Kuid kahjuks nad ei taha seda uskuda[3].

Keenias on alles veel kuus põhjapoolset valget ninasarvikut (Ceratotherium simum cottoni), lõunapoolseid ninasarvikuid on alles veel üle 200 000[4]. Need kuus ninasarvikut elavad 365 km2 suurusel alal, mida kontrollivad 120 korravalvurit, kuid neist ei piisa. Selleks, et aidata loomi, on kogutud annetustega ligi 17 800 eurot, et osta mehitamata droone, mis jälgiksid piirkonda ja aitaksid leida salakütte. Droonid on kaameratega ning ohustatud liigid on märgistatud RFID-märkidega. Kui märgatakse alal inimesi, siis antakse korravalvuritele kohe õigest kohast teada[5].

  1. Looduses elavate populatsioonide üleekspluateerimine

Taimede ja loomade korjamine söögiks, materjaliks ja ravimiteks suuremal määral, kui see populatsioonide isetaastumist silmas pidades mõistlik oleks. Viimase 40 aastaga on nii imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete kui ka kalade populatsioonid kahanenud keskmiselt 52% võrra. Mageveeliikide seis on veel hullem, nende populatsioonid on vähenenud 76% võrra[6].

Aastatepikkuse ülepüügi tulemusel on hariliku tuuni (Thunnus thynnus) Atlandi ja Vahemere populatsioonid kahanenud alla isetaastumise piiri. Tööstuse tugeva lobisurve all ei käitu püügikvoote reguleerivad institutsioonid alati jätkusuutlikkuse printsiipe arvestades. Sellest hoolimata saab harilikku tuuni aidata meist igaüks, jättes ostmata sellest kalast tehtud tooted. Enda tarbimisvalikutega saame palju ära teha, vältides ohustatud liikidest või nende osadest valmistatud tooteid. Eelistades vastutustundlikule tootmisele viitava märgisega tooteid, nagu FSC puidutoodetel või MSC kalakaupadel, hääletame rahakotiga jätkusuutliku käitumise poolt.

Samuti aitame elurikkuse säilimisele kaasa, kui väldime kaupu ja teenuseid, mille tootmisel, tarbimisel või utiliseerimisel suunatakse loodusesse hulgaliselt ökosüsteemis kaua püsivaid mürke. Tööstuslikus põllumajanduspraktikas kasutatakse hulgaliselt inimese tervisele ohtlikke taimekaitsevahendeid, mis ladestuvad mulda või kantakse pinnaveega jõgedesse ja nende kaudu meredesse, kus mürgised ühendid jäävad aastateks toiduahelasse püsima, jõudes lõpuks ringiga meie toidulauale.

CITES

Et vältida ohustatud loomade ja taimede hävimist looduses, on sõlmitud rahvusvaheline kokkulepe „Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon“, mida laiemalt tuntakse CITES-i (Convention on International Trade in Endangered Species of Wild Fauna and Flora, www.cites.org) nime all. See konventsioon kirjutati alla Washingtonis 3. mail 1973. aastal ja jõustus 1. juulil 1975. aastal.

CITES-i eesmärk on reguleerida rahvusvahelist kaubandust ohustatud looma- ja taimeliikidega. Probleemid haruldaste looma- ja taimeliikidega kaubanduses on läinud järjest teravamaks. Ebaseadusliku kaubanduse objektidest maailmas on haruldased taime- ja loomaliigid tõusnud narkootikumide ja relvade kõrvale. See on mõistetav, kui vaadata vaid mõnede haruldaste taime- ja loomaliikide või nende osade maailmaturu hindu:

  • treenitud jahipistrik 100 000 eurot
  • lumeleopardi nahk 50 000 eurot
  • toormuskus (1 kg) 40 000 eurot
  • Candelabra kaktus 5000 eurot[7]

Peale elusate loomade reguleerib CITES ka surnud isendite (nt topised, jahitrofeed), nende osade (nt nahad, käpad) ning ohustatud liikidest valmistatud esemete (nt elevandiluust ehted, mao- või krokodillinahast kingad, vööd või käekotid, kilpkonnakilbist ehted, prilliraamid) ja ainete (rahvameditsiinis kasutatavad – lõviluudest plaastrid, karusapp ja karukäpad, ninasarviku sarvepulber jm) eksporti ja importi.

Viimasel ajal on oluliseks tõusnud Arktika piirkond, mis seoses kliimamuutusega on osaliselt sulama hakanud. Selle tõttu on piirkonna vastu hakanud huvi üles näitama mitmed naftasuurfirmad nagu Shell, BP, Statoil, Gazprom seal peituvate naftavarude tõttu. Oma asukoha tõttu on Arktika aga eriti tundlik ala, kus paljud liigid sõltuvad sealsest haprast tasakaalust ning võimalikul naftareostusel (mida hinnatakse sellise piirkonna jaoks väheste tehnoloogiliste oskuste ja teadmiste juures väga tõenäoliseks) ei ole laastav mõju mitte ainult Arktikale endale, vaid ka ülejäänud maailma looduslikele süsteemidele.[8]

Ideid õppetööks

  • Uuri, missugused liigid kuuluvad Eesti I kaitsekategooria liikide sekka. Mida see tähendab? Missuguseid tingimusi nende kaitseks rakendatakse?
  • Uuri, kui palju liike on hinnanguliselt looduses täielikult välja surnud ning mis on olnud peamiselt nende hävimise põhjused. Kui palju on viimaste sajandite jooksul kadunud liike Eestis? Missugused liigid on Eestis praegu väljasuremisohus? Mida saab teha selleks, et liikide arvukus säiliks?

 

[1] Madli Linder, Karuputke võõrliigid ja mõned sarnased kodumaised liigid, Keskkonnaamet: www.keskkonnaamet.ee/public/karuputkevoldik_2012.pdf

[2] Salakütid tapavad sada tiigrit aastas, Postimees: www.postimees.ee/339397/salakutid-tapavad-sada-tiigrit-aastas

[3] Eesti Loodus, okt 2010

[4] One Of 7 Northern White Rhinos Left In The World Dies In Kenya, NPR: www.npr.org/blogs/thetwo-way/2014/10/19/357356495/one-of-seven-white-rhinos-left-in-the-world-dies-in-kenya

[5] Forbesi veebileht: www.forbes.com

[6] Roger Harrabin, World wildlife populations halved in 40 years – report, BBC News: www.bbc.com/news/science-environment-29418983

[7] CITES, Keskkonnaministeerium: envir.ee/et/cites

[8] Drilling in the Arctic – What is the environmental Impact?, The Guardian: www.theguardian.com/environment/2013/oct/02/drilling-arctic-environmental-impact-greenpeace-piracy