Haigused ja HIV/AIDS

HIV

FAKTID:

  • Südameveresoonkonna haigused on maailmas kõige levinum surma põhjus: 2012. aastal suri südameveresoonkonna haigustesse 17,5 miljonit inimest.
  • aastal suri maailmas vähki 8,2 miljonit inimest, kellest enim — 1,59 miljonit — suri kopsuvähki.
  • Kopsupõletik on maailmas peamine laste surma põhjus. Kopsupõletikku sureb umbes 1,1 miljonit last aastas.
  • Maailmas on igal aastal 1,7 miljardit diarröa juhtumit. Igal aastal sureb diarröasse umbes 760 000 alla 5-aastast last.
  • Kõrge sissetulekuga riikides sureb 7 juhul 10st kas 70-aastane või vanem inimene. Peamisteks surma põhjusteks arenenud riikides on kroonilised haigused: südameveresoonkonna haigused, vähk, dementsus, kopsuhaigused ja diabeet.
  • Madala sissetulekuga riikides sureb 2 juhul 10st kas 70-aastane või vanem inimene, 4 juhul 10st on lahkunuks alla 15-aastane laps. Madala arenguga riikides moodustavad surma põhjustest kolmandiku nakkushaigused: alumiste hingamisteede infektsioonid, HIV/AIDS, diarröa, malaaria ja tuberkuloos.
  • aastal suri maailmas 63 miljonit alla 5-aastast last. Saharast lõuna pool elavatel lastel on võrreldes teiste lastega tõenäosus surra enne 5. eluaastat 15 korda suurem. Umbes 45% alla 5-aastaste laste surmadest on seotud alatoitumisega.
  • aastal haigestus malaariasse ligikaudu 207 miljonit inimest. Malaariasse suri hinnanguliselt 627 000 inimest, kellest enamiku moodustavad Aafrika lapsed.
  • aasta lõpuks oli maailmas 35 miljonit HIV-positiivset inimest, neist umbes 3,2 miljonit on lapsed. Samal aastal oli uusi HIViga nakatunuid 2,1 miljonit ja HIViga seotud põhjustel surnuid umbes 1,5 miljonit. Kokku on võtnud HIV elu rohkem kui 39 miljonilt inimeselt.

Allikas: World Health Organization 2014. Fact sheets: http://www.who.int/entity/mediacentre/factsheets/en/ 

NAKKUSHAIGUSED JA NENDE LEVIK ARENGUMAADES

Heaolu on maailmas jaotunud ebaühtlaselt. Nakkushaigused on peamiselt probleemiks arengumaades, kus ei suudeta sageli haigusi ravida ja viiruste levikut piirata. Arengumaid on keeruline täpselt määratleda, kuid laialt võttes kuuluvad sinna alla riigid, mille majandusnäitajad ja sotsiaalse arengu tase on rahvusvahelise mõõdupuu järgi väga madalad. Arengumaade seast eristatakse omakorda vähim arenenud riike, mille hulka kuuluvad 33 Aafrika riiki (nt Angola, Uganda), 14 Aasia riiki (nt Afganistan) ja Haiti. Neid riike iseloomustab muu hulgas nõrk inimkapital, s.t toitumist, tervist ja haridust puudutavad näitajad on seal äärmiselt madalad. Kokku elab neis riikides enam kui 880 miljonit inimest.

Nakkushaiguste leviku tõkestamine on kõige keerulisem vähim arenenud riikides. Viiruste ja haiguste leviku peamisteks põhjusteks seal on saastunud vesi, halb hügieen, saastunud õhu hingamine ja kaitsmata suguühe. Paljud troopilised haigused kanduvad inimestele sääskede ja muude putukate kaudu. Viimase paarikümne aasta suurimaid epideemiaid on põhjustanud HIV, ebola viirus, koolera, seagripp jm.

Arengumaades surevad tegelikult ennetatavatesse ja ravitavatesse nakkushaigustesse eeskätt lapsed. Paljud lapsed kannatavad alatoitumise all, mis halvendab suuresti nende vastupanuvõimet haigustele. Igal aastal sureb arengumaades miljoneid alla 5-aastaseid lapsi kopsupõletikku, leetritesse, kõhulahtisusse, malaariasse või AIDSi. Enamik neist lastest elab Sahara-alustes Aafrika riikides.

Paraku on läänemaailma ravimeetodid ning -vahendid arengumaade inimeste jaoks sageli liiga kallid, mistõttu jäetakse arsti juurde minemata või otsitakse abi traditsioonilistelt ravitsejatelt, kes ei ole aga võimelised kõiki tõbesid ravima. Nõrk tervis ei võimalda omakorda inimestel töötada ning vaesus suureneb veelgi. Kokkuvõttes satuvad inimesed suletud ringi, millest välja pääsemiseks on vaja rahvusvahelist abi.

Vaeste inimeste tervist arengumaades saab parandada läänemaailmas kasutusel olevate vahenditega. Toimiv tervishoiuteenuste süsteem, odavamad ravimid ja mitmekülgne üldine tervisekasvatus edendavad tõhusalt inimeste heaolu. Laste ja naiste tervisele oleks suur kasu ulatuslikust nõuandlate võrgustikust ja kvalifitseeritud personalist. Lisaks aitavad täisväärtuslik toit ja puhas vesi võidelda alatoitumise, kõhulahtisuse ja soolehaigustega. Putukatõrjevahendiga töödeldud sääsevõrgud aitavad vältida malaariat, vaktsineerimised leetreid ja teisi sarnaseid lastehaigusi.

Rahvusvahelise koostöö ja arengu tulemusena elavad arengumaades inimesed juba praegu tervislikumat elu kui 20 aastat tagasi. Üha rohkematel inimestel on võimalik süüa kõht täis ja juua puhast vett. Ka ravimite mõju on rohkem tunda, töö- ja tervishoiuteenused on endiste aegadega võrreldes paremad. Inimesed on õppinud, kuidas hoolitseda enda ja oma lähedaste tervise eest. Alla 5-aastaste laste suremus on viimase kümne aasta jooksul vähenenud. Samuti sureb võrreldes 20. sajandi lõpuga vähem inimesi AIDSi, tuberkuloosi ja malaariasse. Arengumaades viimastel aastakümnetel toimunud olukorra paranemine näitab selgelt, et koostöö ja abi on vajalik ning toonud oodatud eesmärke.

Two doctors seeing two patients in PEPFAR clinic

HIVIST JA AIDSIST

HIV (Human Immunodeficiency Virus) ehk inimese immuunsuspuudulikkuse viirus hävitab inimese immuunsüsteemi. HIVi tulemusena ei suuda organism nakkustega võidelda. Inimesed võivad kanda HIVi aastaid ilma, et nad haigeks jääksid. AIDS (Acquired Immune Deficiency Syndrome) ehk omandatud immuunsuspuudulikkuse sündroom on haigus, mis hävitab keha võime võidelda teiste haiguste ja nakkustega.

HIV ja AIDS ei ole üks ja sama asi

AIDSi põhjustajaks on HI-viirus. HIV võib kanduda ühelt inimeselt teisele vere (sealhulgas menstruatsioonivere), sperma ja eelsperma, tupevedeliku ja rinnapiima kaudu. HIV levib vaid siis, kui mõni nakatunud inimese neist kehavedelikest satub terve inimese vereringesse. Inimene võib nakatuda suu või suguelundite limaskestade peal olevate haavandite või suurte lahtiste haavade kaudu. Emalt lapsele võib HIV kanduda raseduse, sünnituse või imetamise käigus. Seevastu sülje kaudu on HIViga nakatumine äärmiselt ebatõenäoline, sest viiruse kogus süljes muutub teisele inimesele ohtlikuks alles alates 7 liitrist. Kuigi õigeaegne HIVi ravi, mis on tavaline paljudes kõrgelt arenenud riikides, võib tagada täisväärtusliku elu aastateks, sureb HIViga seoses igal aastal maailmas jätkuvalt rohkem kui miljon inimest.

Kõigil HIVi kandjatel ei ole AIDSi: AIDS on HI-viiruse viimane etapp. Selles etapis on organismi kaitsevõime nii nõrk, et ükskõik millisesse haigusesse nakatumine võib olla surmav. Esimesed AIDSi juhud diagnoositi maailmas 1981. aastal ning pärast seda on AIDS plahvatuslikult levinud. Eriti rängalt paneb epideemia proovile arengumaad, kuna vaesus, koolituse ja info puudumine ning ebavõrdsus suurendavad AIDSi haigestumise riski.

Some of the 1,000 Orphans and Vulnerable Children in Chikudzulire a community Outside of Lilongwe

HIV ja AIDS Aafrikas ning HIVi-vastase ennetustöö mõju Uganda näitel

Maailmas on HIViga nakatunud inimesi umbes 35 miljonit. Neist 97% elab madala ja keskmise sissetulekuga riikides, enamik Sahara-aluses Aafrikas, kus elab ligi 70% (u 25 miljonit) kõigist maailma HIV-positiivsetest inimest. Näiteks on Svaasimaa elanikkonnast nakatunud 26,5% ja Botswana elanikkonnast 23%. 2012. aastal diagnoositi Lõuna-Aafrikas 1,6 miljonit uut nakatunut. Kõige kõrgem nakatumisrisk on naistel ja tüdrukutel — Sahara-aluses Aafrikas on noored naised kolm korda suurema tõenäosusega HIV-positiivsed kui mehed. Naised saavad nakkuse sageli meestelt, kes on saanud selle abieluvälistest suhetest. Naiste ärakasutamine suurendab nende nakatumisriski. Nakatumiste arvu vähendamisele aitaks kaasa naiste õiguste parandamine.

Informatsiooni puudumine on Aafrikas AIDSi vastases võitluses tõsiseks probleemiks. Näiteks ei tea kahekümne neljas Saharast lõunasse jäävas Aafrika riigis üle kahe kolmandiku 15–24-aastastest naistest, kuidas see võib toimuda. Pooled noortest usuvad, et kui inimene on nakatunud HIVi, siis on see ta näost näha. Ka emalt lapsele üle kanduvate nakatumiste arv on suur. 90% alla 15-aastastest HIV-positiivsetest lastest on saanud nakkuse emalt lapseootuse, sünnituse või imetamise ajal. Kuues lõunapoolses Aafrika riigis (Botswanas, Lesothos, Namiibias, Lõuna-Aafrikas, Svaasimaal ja Zimbabwes) on vähemalt 20% lapseootel naistest HIV-positiivsed. Kui nakatumise levikut ei suudeta takistata, kandub last ootavate emade HIV-nakkus 35% juhtudest ka lapsele üle. Ravimite abil saab nakatumisriski vähendada, kuid suurem osa last ootavatest emadest jääb jätkuvalt ravimist ilma.

AIDSi vastaste kampaaniate ja ennetustööde läbiviimine on haiguse levikut pidurdanud. Nakatumiste arv on vähenenud Ugandas, samuti Keenias, Zimbabwes, Haitil ja mujal. HIV-nakkuse ennetamisel on olulisel kohal pereplaneerimisteenused, ravimite kättesaadavus, turvalised sünnitustingimused, imiku toitmisnõustamine ja tugi. AIDSi vastases töös on suureks abiks noored nõustajad. Need on lapsed, kes on saanud koolitust ja õpetust HIVi levimise, ennetamise, sümptomite ja ravimise kohta ning kes jagavad oma tarkusi teiste laste ja noortega.

HIVi ennetamistöö mõju on hästi näha Uganda näitel. Seal oli kõige suurem HIVi nakatumiste arv 1990. aastate keskpaigas, mil HIVi kandjaid oli kokku üle 15% elanikkonnast. 2005. aastaks oli HIVi kandjaid 7%. Üheks HIVi vähenemise põhjuseks on õnnestunud selgitustöö ja selle tagajärjel toimunud käitumise muutumine. 1986. aastal käivitas Uganda president üleriigilise kampaania ning HIV-nakkuse vältimine muutus kõigi kohustuseks. 1990. aastal asutati esimene AIDSi keskus ja kaks aastat hiljem käivitas valitsus laiaulatusliku epideemiavastase programmi. Kondoomid on 1990. aastate keskpaigast alates kergesti kättesaadavad ja inimesi on neid kasutama õpetatud. Ka AIDSiga kaasnevat stigmat on püütud teavitustöö abil vähendada. 2001.aastal andis Maailmapank Uganda AIDSi-vastase töö jaoks 47,5 miljonit dollarit.

Ugandas on märgatud, et ravimite paranenud kättesaadavus julgustab inimesi HIV-teste tegema. Masakas asunud nõuande- ja testimiskliinik oli sunnitud oma uksed klientide puudumise tõttu sulgema, aga kui kliinik antiretroviirus ravimite jagama hakkas, käis seal mõne kuu jooksul koguni 5000 inimest end testimas ja AIDSi kohta infot kogumas. Hinnanguliselt saab Ugandas ravimit üle kolmandiku seda vajavatest inimestest, mis on Aafrikas, kus keskmiselt saab ravimit üks kümnest abivajajast, väga erandlik. Lisaks saavad ravi kõik HIV-positiivselt testitud lapseootel naised.

Teisalt on ka uurimusi, mille järgi arvatakse, et mõnede Uganda piirkondade nakatumiste arvu vähenemise põhjuseks on hoopis suurenenud suremus, mis on elusolevate HIV-positiivsete arvu vähendanud. Seda toetab asjaolu, et samades piirkondades on abieluväliste või -eelsete suhete hulk viimastel aastatel kasvanud. Valitsuse poolt läbi viidud küsitluse kohaselt ei soovinud üle poole uurimuses osalenud naistest ja peaaegu pooled meestest oma nakatumisest perele rääkida. HIV-nakkuse saanu võib isegi oma peres kõrvaletõrjumist kogeda, näiteks ei anta talle süüa või temaga ei suhelda. Ühe pereliikme haigestudes võidakse kogu peret kõrvale tõrjuma hakata ja näiteks võivad teised kogukonna liikmed lastel kooli pääsemise ära keelata. Eriti halvaks võib haigestumine kujuneda naiste jaoks, kelle mees selle tõttu endale uue naise võtab ja jätab mahajäetud naise ilma igasugusest toest ning sageli ei jää sellistel naistel muud üle, kui hakata elatise hankimiseks prostitutsiooniga tegelema.

hiv testing

HIV ja AIDS Aasias

Aasias oli 2008. aastal HIViga nakatunuid umbes 4,7 miljonit. Siiski ei saa Aasiat vaadata ühtse regioonina, sest riigiti erinevad HIViga nakatunute arv, selle leviku põhjused ja aeglustumine. Näiteks on Kambodžas ja Tais HIVi levik aastatel 2001 kuni 2011 vähenenud 25% võrra. Samal ajal kui Bangladeshis, Indoneesias ja Filipiinidel on levik tõusnud enam kui 25%. Peamisteks HIVi leviku põhjusteks Aasias on kaitsmata seksuaalvahekorrad, s.h seksitööstuses, ja narkootikumide süstimine. Samas on tõusnud ka varasemalt madalaks riskigrupiks loetud abielunaiste nakatumiste arv. Arvatakse, et paljudes Aasia riikides on umbes 25-40% uutest nakatunutest nende meeste naised ja tüdruksõbrad, kes on ise nakatunud seksi ostes või narkootikume süstides. Samuti kantakse Aasias HIVi sageli edasi emalt lapsele.

Üheks HIVi kõrge nakatumuse põhjuseks Aasias on ka inimeste teadmatus selle kohta, kuidas HIV levib. Näiteks ilmnes Filipiinidel läbi viidud AIDSi teemalisest uurimusest, et 90% osalejatest arvas, et HIVi võib nakatuda, kui koos HIV-positiivsega einestada. Viimastel aastatel on Aasias toimunud aga üldiselt muutus paremuse suunas ning see piirkond on heaks näiteks, kuidas HIVi ennetusprogrammid aitavad selle levikut piirata. Kambodžas ja Tais läbiviidud kampaaniad on vähendanud uusi HIVi nakatumisi, seal juures on oluliseks teguriks olnud teavitustöö seksitööstuses osalejate seas.

HIV ja AIDS Ameerikas

Ameerika Ühendriikides elab umbes 1,1 miljonit HIViga nakatunud inimest, kellest iga kuues ei ole oma nakatumisest teadlik. Homo- ja biseksuaalsed inimesed ning süstivad narkomaanid moodustavad seal juures kõrgeimad riskirühmad. Rassiliselt on ebaproportsionaalselt suur hulk nakatunutest afroameeriklased (elanikkonnast moodustavad nad 12%, kui igal aastal uutest HIViga nakatunutest 44%). Kokku on igal aastal Ameerika Ühendriikides umbes 50 000 uut HIViga nakatunut ja see arv on jäänud viimastel aastatel muutumatuks. 2010. aastal käivitasid Ameerika Ühendriigid HIVi leviku piiramist, ravi kättesaadavust ja ravitulemuste parandamist toetava laiapõhjalise kampaania.

Ladina-Ameerikas oli 2012. aasta lõpus HIVi nakatunud umbes 1,5 miljonit inimest. Enim nakatunuid oli Brasiilias (530 000-660 000), Mehhikos (170 000), Colombias (15 000), Venezuelas (110 000) ja Argentiinas (98 000). Samas on protsentuaalselt enim nakatunud Belize elanikkond — 1,4% Belize’i elanikkonnast on HIV-positiivsed. Ladina-Ameerikas on peamised HIVi leviku põhjused seotud kaitsmata seksuaalvahekorraga. Suuremateks riskigruppideks on seal homoseksuaalsed mehed, kellest on kokku nakatunud 12%, ja seksitööstuses osalevad naised, kellest on nakatunud 6,1%. Samuti on riskigrupiks süstivad narkomaanid.

Nagu Aasias, on ka Ladina-Ameerikas olnud HIVi ennetusprogrammid tõhusad. Peamiselt on tähelepanu pööratud noorte seksuaalharidusele (aastatel 2001-2011 vähenes noorte nakatumise arv 20%), nakkuse emalt lapsele kandumise ennetamisele (aastatel 2009-2011 vähenes sel viisil nakatunud laste arv 24%) ja kondoomi kasutamise vajalikkusele.

HIV ja AIDS Euroopas

Lääne- ja Kesk-Euroopas oli 2011. aastal umbes 900 000 HIVi nakatunut. See arv on stabiilne ning HIVi levik on alates 2004. aastast olnud enam-vähem muutumata. Siiski on tegemist suure tervise probleemiga. Suhtelisel skaalal on kõige rohkem nakatunuid Portugalis (0,7% elanikkonnast), millele järgnevad Austria, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania (0,4%). Peamiselt nakatuvad süstivad narkomaanid, homoseksuaalsed mehed, vangid ja seksitööstuses osalejad. AIDSiga seotud surmade arv on Lääne- ja Kesk-Euroopas aga suuresti vähenenud seoses 1980ndatel kasutusele võetud antiretroviirus ravimite kasutusele võtuga, mis HIVi paljunemist organismis aeglustavad.

Endine nõukogude liidu territoorium moodustab ainukese piirkonna maailmas, kus AIDSiga seotud surmade arv kasvab. Ida-Euroopas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias on umbes 1,4 miljonit inimest nakatunud HIVi ning neist ligi kaks kolmandikku elab Venemaal ja Ukrainas. Peamiselt nakatuvad süstivad narkomaanid, seksitööstusse kaasatud ning nende sekspartnerid. Pahatihti ei ole Venemaal ja selle lähiümbruses kas üldse võetud kasutusele vajaminevaid meetmeid HIVi leviku tõkestamiseks või siis on inimestel neile meetmetele piiratud ligipääs (nt süstalde vahetuspunktidele). Ravi saavad 25% haigestunutest.

HIV ja AIDS Eestis

Eestit iseloomustab endiselt HIVi ja AIDSi kontsentreeritud epideemia, mille puhul HIV-levimus süstivate narkomaanide seas ületab 5%, kuid rasedatel naistel jääb alla 1%. Kokku on aastate jooksul Eestis HIV diagnoositud 8870 inimesel, sealhulgas AIDS 422 inimesel. Arvatavasti on aga tegelik HIVi  nakatunute arv oluliselt suurem, ulatudes 12 000 inimeseni, mis moodustab 1,3% kogu Eesti tööealisest elanikkonnast.

Eestis levis HIV aastatel 1988–1999 peamiselt seksuaalsel teel (nii homo-kui heteroseksuaalselt). Alates 2000. aastast on nakkus levinud peamiselt saastunud süstalde ühisel kasutamisel. Üldiselt on aga alates 2002. aastast uute HIVi juhtude avastamine langenud nii meeste kui naiste seas. Ka esinemissagedus 100 000 elaniku kohta on 15–49-aastaste hulgas pidevalt langenud, eriti meeste hulgas. Siinjuures on aidanud erinevad teavitus- ja sotsiaalkampaaniad, kahjude vähendamise meetmete rakendamine süstivate narkomaanide hulgas ning ennetustegevus riskirühmadesse kuuluvate inimeste ja nende seksuaalpartnerite seas.

Lõpetuseks

Ühiskondlikul tasandil on AIDSil kaugeleulatuvad tagajärjed: see süvendab vaesust ja pidurdab majandusarengut, suurendab sugupoolte vahelist ebavõrdsust. Võitluses HIVi leviku vastu on üheks suurimaks probleemiks HIVi ja AIDSi nakatunutesse halvustav suhtumine, mis tekkib hirmust AIDSi ees. See võib viia selleni, et HIVi ja AIDSi nakatunuid arvustatakse, karistatakse, diskrimineeritakse. Inimestel võib olla raske testimisele ja ravile minna, sest nad kardavad häbi, info levimist, meditsiinipersonali hukkamõistvat suhtumist või suuri ravikulusid. Kõik need tegurid suurendavad HIVi ja AIDSi nakatunute eraldatust teistest ning nad on seetõttu veelgi enam haavatavad ja eemale tõrjutud aktiivsest elust.

HIVist ja AIDSist rääkimine on oluline selleks, et inimesed mõistaksid, et HIVi võib nakatuda igaüks. UNICEF käivitas 2005. aasta oktoobris ülemaailmse laste ja AIDS-iga seonduva kampaania Unite for Children, Unite against AIDS. HIVi ja AIDSi vastase kampaania tähelepanu on suunatud lastele ja noortele. Lisaks püütakse selle kampaaniaga toetada aastatuhande eesmärgi saavutamist. Kampaania pöörab tähelepanu Saharast lõunapoole jäävale Aafrikale, kus soovitakse vähendada laste ja noorte ning emalt lapsele üle kanduvat nakatumist, pakkuda lastele sobivaid ravimeid ning kaitsta mingilgi moel HIV ja AIDSiga seotud lapsi.

Ideid õppetööks

  • Ülemaailmset AIDSi päeva tähistatakse 1. detsembril. Kuidas teie seda oma koolis tähistada saaksite? Näiteks võivad õpilased kavandada ja valmistada AIDSi-vastaseid plakateid, seejuures võib ühiselt arutada, kas AIDSi-vastased plakatid Eesti noortele ja näiteks Aafrika noortele peaksid olema erinevad või saab valmistada plakatid, mille sisu ja visuaalne pool jõukas ühtemoodi nii meie riigi kui teiste riikide noorteni.
  • Õpilastel võib paluda mõelda, kas ja keda nende meelest Eestis kõige rohkem diskrimineeritakse, stigmatiseeritakse ja halvustatakse.
  • Kas Eestis on AIDSi haigestunutel stigma ja kas HIVi ja AIDSi nakatanutesse suhtutakse Eestis halvasti?
  • Kuidas suhtuksite, kui teie klassikaaslasel või naabril oleks HIV? Väljendage arutelus oma kujutluspilte ja oletusi, mida te AIDSi ja sellesse haigestunud isikuga seostaksite. Kas need on ainult negatiivsed? Kuidas saaksite AIDSi haigestunut toetada? Kuidas HI-viiruse levimist takistada?

 

Allikad ja loe ka lisaks