Iisrael ja Palestiina

IISRAELI JA PALESTIINLASTE RAHULÄBIRÄÄKIMISED ON TUPIKSEISUS

Iisraeli ja palestiinlaste konflikt on kestnud juba mitu põlve. Konflikti taustaks on kaks religiooni – judaism ja islam.

Tänapäeva konflikti peamine süü algab Iisraeli juudi riigi rajamisega 1948. aastal, mis sundis ligi miljonit Palestiina araablast oma kodudest lahkuma.

Konfliktis on probleemiks kahe rahvuse  – Iisraeli juudid ja Palestiina araablased – õigusest iseseisvusele ning õigusest teatud piirkonna valitsemisele. Palestiinlaste piirkonnad on Jordani Läänekallas ja Gaza tsoon, kus põhielanikkonna moodustavad palestiinlased, kuid mille Iisrael 1967. aasta sõjas okupeeris. Iisrael on ehitanud okupeeritud aladele ebaseaduslikult oma asundusi. Palestiinlased võitlevad Iisraeli okupatsiooni vastu.

Kuigi tegemist ei ole religioosse sõjaga, on konflikti üks osa seotud kummagi religiooni pühade paikadega, eriti Jeruusalemmas, kus asuvad islamistide pühad paigad nagu Kaljumošee ja Al-Aksa Mošee ning ka juutide jaoks olulised Templimägi ja Nutumüür. Religioon lisab vett mõlemate osapoolte veskile.

Iisraeli ja Palestiina vaheline konflikt ei ole pelgalt kahe rahva sõda,  vaid tegemist on mitmekülgse maailmapoliitilise konfliktiga, kuhu lisaks Iisraelile ja Pakistanile on segatud nii lääneriigid, Venemaa kui ka ümbritsevad araabiamaad. See on algusest peale olnud tihedalt seotud suurriikide poliitikaga.

 Palestiina vabaks

 

Iisraeli ja palestiinlaste konflikt

 
  • Konflikti algus: 1948. aasta (Iisraeli riigi moodustamine), 1967. aasta (Kuuepäevane sõda)
  • Konflikti osapooled: Iisrael, palestiinlased, tagaplaanil ka naabruses asuvad araabiamaad ning lääneriigid
  • Konflikti ohvrid: hukkunute arv on teadmata, pagulasi on aastate jooksul tekkinud miljoneid.
  • Osalemine rahvusvahelises koostöös: vahendaja Lähis-Ida kvartett: Euroopa Liit, ÜRO, USA ja Venemaa

 

Konflikti taust

Juutide ja moslemite vaheline konflikt hakkas tekkima 1900. aastate alguses. Tol ajal Euroopas ja Venemaal tugevnenud antisemitism ajas sadu tuhandeid juute Palestiinasse, Ühendriikidesse ja Lõuna-Ameerikasse.

Esimeses maailmasõjas moodustatud Antatnt, kuhu osa lääneriikidest kuulus, vajasid Lähis-Ida riikide abi võitluses Keskriikide hulka kuulunud Türgi vastu. Vastuteeneks lubasid Antandi riigid toetada araabiamaade iseseisvumist. Tuge lubati ka juutide sionistide liikumisele, kelle eesmärgiks oli püstitada Palestiinasse iseseisev juudi riik.

Araablastele ja juutidele antud lubadusi iseseisvumise toetamisest ei täidetud, juba 1916. aastal olid Suurbritannia ja Prantsusmaa salaja omavahel kokku leppinud  Lähis-Ida mõjusfääri jaotamise. Lepingujärgselt kuulus Palestiina Suurbritannia valitsusalasse, millega see liidetigi 1922. aastal Rahvaste Liidu mandaadiga. Palestiina kuulus Suurbritanniale 1948. aastani.  Peale seda põgenesid tuhanded juudid Teise maailmasõja-aegse juutide tagakiusamise eest Palestiinasse.

Briti valitsuse ajal muutus juutide ja Palestiina araablaste kooselu veriseks konfliktiks. Teise maailmasõja lõppedes ühelt poolt hüvituseks juudi rahvale ja teisalt suurema konflikti vältimiseks hakkasid sõja võitjariigid ning ÜRO arutama plaani Palestiina poolitamisest. ÜRO julgeolekunõukogu hääletas Palestiina jagamise poolt aastal 1947. Selle järgi jagataks Palestiina kaheks iseseisvaks riigiks: juudid saaksid 55 protsenti ja araablased 45 protsenti maad riigi pindalast. Araabiamaad olid sellise plaani vastu ning leidsid selle olevat ebaõiglase, kuna juute oli piirkonnas vaid 600 000-650 000 ja araablasi ligi kaks miljonit.

1948. aastal kuulutati välja iseseisev Iisraeli riik. Ligi miljon palestiinlast oli sunnitud riigist lahkuma, et teha ruumi uutele asukatele. Juudi riigi sünnist sai alguse konflikt, mis on kestnud üle 50 aasta.

 

Konflikti osapooled

Iisraeli ja Palestiina vahelise konflikti lahendamist raskendab asjaolu, et sellesse on kaasatud suur hulk erinevaid huvigruppe. Konflikt on algusest peale olnud suurriikide poliitika lahutamatu osa, kuna Lähis-Ida on naftatööstuse kese. Iisraelis ja Palestiinas naftat ei leidu, küll aga on teistes Lähis-Ida riikides maailma suurimad naftaväljad. .

Konflikt on võimusuhete poolest tasakaalustamata: ühel pool on rikas ja sõjaliselt hästi varustatud Iisrael, teiselt poolt vaene, killustatud ja häbistatud Palestiina rahvas.

 
 

Iisrael

Iisraeli riigi rajamine oli Euroopas sündinud poliitilise liikumise, sionismi, eesmärk. Sionistid soovisid luua juutide lubatud maale, Palestiinasse rahvusriigi, kuhu saaksid tulla kogu maailma diasporaas elavad juudid ning veeta rahuliku elu ilma tagagakiusamise hirmuta. Iisrael on hetkel siiski ainus riik maailmas, kus juudid peavad kartma selle pärast, et nad on juudid.

Iisrael ei ole kunagi olnud ainult juutide riik, siin elavad ka Iisraeli araablased ja muud etnilised rühmitused nagu armeenlased ja druusid. Nende  kodanikuõigused ei ole siiski samad võrreldes juudi elanikkonnaga.

Kui natside poolt korraldatud juutide massimõrv Teise maailmasõja ajal hiljem avalikuks tuli, hakkasid sionistide plaanid juudi riigi moodustamisest saama toetajaskonda. Nende eesmärk läks täide 1948. aastal, mil Iisrael kuulutas ÜRO toel välja iseseisva riigi. Iisraeli valitsuse Knesseti aastal 1950 tehtud plaani kohaselt võisid kõik maailma juudid soovi korral kolida Iisraeli ja saada Iisraeli kodanikeks. See kehtib ka tänapäeval.

Iisrael on oma sõnul kogu oma ekstistentsi jooksul pidanud võitlema elamiskorralduse ja eksistentsi eest nii palestiinlaste kui ka teiste lähinaabritega. Iisrael on võitnud sõdu ja laiendanud haaret ehitades okupeeritud aladele juudiasundusi. Palestiinlased on okupatsioonile vastanud vägivallaga. Iisrael on reageerinud palestiinlaste enesetapurünnakutele erinevate Palestiina piirkondade ja põgenikelaagrite pommitamisega.

Üks põhjus, miks Iisraelis ei ole stabiilset rahuaega, on juudiäärmuslased. Nad on moodustanud religioosseid parteisid, millel on kindel positsioon Iisraeli parlamendis ning ka mujal ühiskonnas. Piiblit sõna-sõnalt tõlgendavad religioossed rühmitused leiavad, et Piiblis seisev Suur-Iisrael (Eretz Israelia) ongi Abrahami tõotatud maa. Täna kuuluvad Suure-Iisraeli alla Siinai, Jordani Läänekallas ja Golani kõrgustik, mille Iisrael võttis naabritelt üle 1967. aastal.  Iisraeli peaminister Jitzhak Rabinin tappis aastal 1995 rahuprotsessi vastase äärmusjuudi noormehe. Rabinil oli oluline roll Oslo rahukõnelustel koos palestiinlaste liidri Jasser Arafatiga.

Iisrael

 

Palestiina

Palestiinalaste peamine probleem on vastasseis Iisraeli okupatsioonile. Palestiinlased nõuavad Palestiina riigi rajamist 1967. aasta piirileppe järgi. Teine probleem on paguluses elavad palestiinlased. Iisraeli iseseisvumine aastal 1948 sundis ligi miljonit Palestiina araablast oma kodudest lahkuma. Palestiinlased leiavad, et neil on õigus naasta oma kodumaale.

Pagulaste probleem on endiselt lahendamata. Ligikaudu neli miljonit palestiinlast ootab naaberriikides ja erinevatel okupeeritud aladel pääsu oma kodudesse Jordani Läänekaldal ja Gaza tsoonis. Üle miljoni neist elab põgenikelaagris ÜRO hädaabi programmi toetusel.

Aastal 1964 loodi palestiinlaste asju ajama Palestiina Vabastusorganisatsioon, mille etteotsa sai  Fatah-organisatsiooni liider Jasser Arafat. Aastal 1974 kiitis ÜRO PLO heaks kui Palestiina rahva ainsa ametliku esindaja. Pagulasprobleem ongi PLO jaoks olnud keskne küsimus selle moodustamisest alates.

Iisrael oli PLO ja tema rolli läbirääkimistes vastu, kuna Fatahi ja PLO eesmärgiks oli Iisraeli valitsuse kukutamine ja juutide väljaajamine Palestiinast. Maapaos tegutsev PLO pidas liikumise algusaastatel  sissisõda Iisraeli vastu sealhulgas ka Jordaanias ja Liibanonis.

Kõige traagilisem palestiinlaste korraldatud rünnak oli 1972. aasta suvel Saksamaal, Müncheni olümpiamängude ajal, kui  Musta septembri – terroriorganisatsiooni liikmed võtsd 11 Iisraeli olümpiasportlast pantvangi. Luhtunud vabastamisprotsessis hukkusid kõik pantvangid, viis terroristi ja üks politsei. Peale seda alustas Iisraeli  salaluureorganisatsioon Mossad operatsiooni Palestiina inimröövlite mõrvamiseks.

PLO liin ja läbirääkimistaktika muutusid radikaalselt 1980. aastate lõpul ning organisatsioon tunnistas Iisrali olemasolu. PLO roll tänapäeva Palestiinas on segane ja kahestunud.  PLO esindab kõiki, ka maapaos elavaid palestiinlasi. Selle eesotsas on president ja Fatah-organisatsiooni praegune liider Mahmud Abbas.

Palestiinlaste hulgas on äärmuslasi – sealhulgas Hamas, Islami jihad, al-Aqsan märtrite brigaadid  – kes ei tunnista Iisraeli riiki ning kes leiavad, et terroriakt on õigustatud vastuhaku vorm. Rühmitused tekkisid põhiliselt 1980ndatel vastukaaluks PLOle, mis oli Arafati juhtimisel alustanud mõõdukamat poliitikat Iisraeli suhtes. Sellega ei suutnud äärmuslased leppida. Avalikkuses on väidetud, et Iisrael on Hamasi loomise taga, kuna taheti nõrgestada Fatah-liikumise ja PLO positsiooni.

2005. aastal võitis Hamas Palestiina parlamendivalimised kasutades ära PLO ja Fatahi korrumpeerunud olukorda. Hamasi valimisvõit on rahuprotsessi keerulisemaks teinud, kuna lääneriigid on katergoriseerinud selle terrorirühmituste alla.

Palestiina valitsuse president Mahmud Abbas on sedavastu proovinud üles soojendada valitsuse suhteid Hamasiga. Hamas soovib lõpetada Gaza blokaadi  ja seda võib lugeda Iisraeli tunnistamiseks. Teisalt soovib Hamas ka mõjuvõimu PLOs, mis on tervenisti olnud Fatahi halduses. Viimast on Fatahil ja Abbasil olnud siiani võimatu aktsepteerida.

Palestiina

 

Araabiamaad

Iisraeli ümbritsevad Araabia riigid on konflikti algusest peale toetanud palestiinlasi nii poliitiliselt kui teatud määral ka majanduslikult. Kui Iisrael 1948. aastal iseseisvaks riigiks kuulutati, tungisid Transjordaania (praegune Jordaania), Egiptus, Iraak, Süüria ja Liibanon maale toetamaks palestiinlasi.

Vaherahu sõlmiti ÜRO eestvedamisel ning koos sellega mitmed riigid, esimestena USA ja Nõukogude Liit tunnstasid uut Iisraeli riiki. Sõja kaotanud naaberriigid seda ei teinud. Egiptus tunnistas Iisraeli alles 1979. aastal ja Jordaania 1995. aastal rahukokkuleppe allkirjastamise kontekstis. Süüria ei ole siiani sõlminud Iisraeliga rahu, kuigi Iisrael ja Süüria on pidanud rahukõnelusi juba Golani tagastamisest saadik. Aastal 1949 sõlmitud vaherahu kohaselt kuulusid Iisraelile Golani kõrgustik ja Jordani Läänekallas. Sõjas õnnestus Iisraelil haaret veelgi laiendada. Jordaania võttis üle Läänekalda ja Egiptus Gaza tsooni.

Iisraeli konfliktid naaberriikidega jätkusid aastal 1967 Kuuepäevases sõjas ning aastal 1973 Jom Kippuri –sõjas. Iisrael võttis mõne päevaga Jordaanialt üle Ida-Jeruusalemma ja Lääneranniku, Egiptuselt Gaza sektori ja Süürialt Golani kõrgustiku, mille okupeerimist on Iisrael peale sõdu jätkanud.

Aastal 1982 tungis Iisrael põhjapoolsesse naaberriiki Liibanoni, okupatsioon kestis 20 aastat, 2000. aastani. 2006. aastal algas Iisraeli ja Liibanoni vahel uus sõda. Mõlemal korral võitles Iisraeli vastu šiidi moslemite Hizbollah-organisatsioon. Hizbollah on saanud tuge ka Süürialt ja Iraanilt.

Arabimaad on palestiinlasi toetanud ka rahvusvahelisel areenil ning andnud Palestiinale majanduslikku abi. Neid on ka süüdistatud passiivsuses konflikti lõpetamise seisukohalt, mis tuleneb omakorda sellest, et Araabia Liidus on palju omavahelisi konflikte ja võimuvõitlust.

2002. aastal sai Araabia Liit  kooskõlastatud Lähis-Ida rahuleppe, mida samas formaadis 2007. aasta märtsi tippkohtumisel uuendati. Lepingus lubatakse Iisraelile, et Araabia riigid normaliseerivad suhted juhul, kui Iisrael Israel püsib 1967. aasta piirides, lubab Palestiina riigil tekkida ja pakub palestiina põgenikele „õiguspärast lahendust“ . Loodetakse, et Araabia Liit muutub nüüd konflikti lahendamise osas aktiivsemaks.

 

Lääneriigid

Iisraeli ja Palestiina vaheline konflikt on olnud suurriikide välispoliitika ja varasemalt ka Külma Sõja pidev osa. Lääneriikidel on olnud keskne roll konflikti tekkimises, selle laienemises ja likvideerimises.

Konflikti lepitajatena tegutseb nn Lähis-Ida kvartett, kuhu kuuluvad ÜRO, Euroopa Liit, USA ja Venemaa.

Esimese maailmasõja ajal Antant, kuhu kuulus enamik lääneriikidest, toetasid nii araabia-alade iseseisvumist kui ka sionistide soovi luua iseseisev Palestiina riik.

Toetus jäi siiski vaid lubaduste tasemele, reaalsuses olid Suurbritannia ja Prantsusmaa omavahel kokku leppinud Lähis-Ida mõjusfääri jaotuse. Vastavalt sellele kokkuleppele kuulus alates 1922. aastast Palestiina Suurbritannia võimu alla, kuni 1948. aastani, mil Iisraelist sai iseseisev riik.

Külma Sõja ajal toetasid USA koos oma Euroopa liitlasriikidega aktiivselt Iisraeli, Nõukogude Liit aga araabiariike. Nii majandusliku, poliitilise kui ka sõjalise abi andmine ühele riigile on siiski vastavalt olukorra muutustele ja poliitilistele huvidele vaheldunud.

Ameerika Ühendriikidel on konfliktis keskne roll, ning mitte ainult põhjusel, et ta on Iisraeli suurim toetaja. Iisrael saab Ühendriikidelt igal aastal miljardite dollarite väärtuses arenguabi, millest suure osa moodustab sõjaline toetus. USA on aidanud märkimisväärselt ka Egiptust ja Jordaaniat. Lisaks strateegilistele huvidele selgitab USA abi Iisraelile osaliselt ka riigis asuva tugeva juudi kogukonna mõju USA välispoliitikale.

 

Koflikti etapid ja hiljutised lahenduskatsed

Palestiinlaste vastasseis Iisraeli valitsuse vastu kulmineerus 1987. aastal esimeseks palestiinlaste ülestõusuks ehk intifadaks. Intifada sai alguse iisraeli toodete boikoteerimisest ja  kodanikuallumatusest, kuid arenes peagi verevalamiseks palestiinlaste ja Iisraeli relvajõudude vahel.

Esimese intifada lõpetas Oslo rahuleping aastal 1993, mis lõi alustalad palestiina iseseisvuse rajamisele. Omavalitsuse käilakujuks ja palestiinlaste presidendiks nimetati Palestiina Vabastusorganisatsiooni liider Jasser Arafat. Aastal  1994 said toonane Iisraeli peaminister  Jitzhak Rabin ning palestiinlaste juht Arafat Nobeli rahupreemia oma töö eest rahu eesmärgil. Rabin mõrvati aasta hiljem.

1990ndate lõpus löödi lukku Oslo kokkuleppest alguse saanud rahuprotsess. Iisraeli parempoolsete liider Ariel Sharon külastas palestiinlaste provotseerimise eesmärgil moslemite pühasid paiku 2000. aasta sügisel ning see käivitas palestiinlaste teise intifada. Iisrael üritas ülestõusu maha suruda korraldades õhurünnakuid palestiinlate autonoomsetesse piirkondadesse.

Lisaks hakkas peaministriks saanud Sharoni valitsus 2002. aasta kevadel püstitama sadade kilomeetrite pikkust müüri ja turvatara eraldamaks palestiinlased Iisraelist ja seeläbi takistamaks palestiinlastest terroristide enesetapurünnakuid. Müür mõjutab tugevalt palestiinlaste liikumist ühest kohast teise, nt. Jeruusalemmi tööle. Palestiinlaste sõnul on Iisrael eraldanud müüriga viljakad põllumaad ja suure osa veevarudest. Müüriehitamise  projekt on saanud laialdaselt kriitikat, ka ÜRO poolt. Haagi Rahvusvaheline Kohus on nimetanud müüri ebaseaduslikuks, kuna see asetseb osalt Rohelise liini ida pool. Vaatamata sellele jätkub siiani müüri ehitamine.

 
 

Lähis-Ida „teedekaart“

2003. aastal lõi Lähis-Ida kvartett koosseisus USA, ÜRO; Euroopa Liidu ja Venemaaga „ teedekaardiks“ kutsutud rahuplaani. Selle peamine eesmärk oli iseseisva Palestiina riigi loomine, kui ka piirkonna rahustamine naaberriikide Süüria ja Liibanoni suhtes. Rahuplaani  esimeses etapis nõuti Iisraelilt palestiinlaste piirkondadest vägede välja viimist, ebaseaduslike asumaade laialisaatmist ja uute asumaade külmutamist tingimusel, et palestiinlased lõpetavad enesetapurünnakud ja muu vägivalla Iisraeli poole peal.

Teedekaart äratas avaldamise algusest peale kahtlusi mõlemas leeris. Uutes rahukõnelustes tagandati Jasser Arafat palestiinlaste esindaja kohalt. Tema koha täiteks loodi palestiinlaste peaministri ametikoht. Värbamine oli keeruline, kuna Arafat oli endiselt rahva sümboolne juht ja kasutas oma võimu palestiinlaste valitsuse võtmeorganites. Teedekaardi täideviimise suurimad takistused on olnud Iisraeli ehitatud müür ja palestiinlaste äärmusrühmituste jätkuv vägivald. Lahendamata on ka küsimused palestiinlastest põgenike ja piirkonna nappide veevarude omandiõigusest.

Paljude meelest on Teedekaart juba aegunud ning vajaks parandamist; Lähis-Ida vajab uut kaarti, mis arvestaks praeguste poliitiliste olukordade ja inimõigustega.

 
 

Arafati surm

Üks Lähis-Ida konflikti ajastu lõppes, kui 2004. aasta novembris Arafat suri. 2005. aasta jaanuaris peetud valimistel sai presidendiks Mahmud Abbas. Ta juhib nii Fatah-organisatsiooni kui ka  PLOd.  Mõõduka Abbasi valimist peeti otsustavaks teguriks lukku läinud rahukõneluste jätkamiseks.

Suur hüpe rahumeelse lahenduse suunas tehti, kui Iisraeli peaminister Ariel Sharon ja Mahmud Abbas kohtusid Egiptuses toimunud tippkonverentsil 2005. aasta veebruaris. Kõnelused lõppesid ajaloolise relvarahu väljakuulutamisega, peale mida vabastas Iisrael hea tahte märgina 500 palestiinlasest vangi. Iisrael loovutas, vastavalt Teedekaardile Jordani Läänekaldal asuva Jeriko linna palestiinlastele sama aasta märtsis.

2005. aasta augustis alustas Iisrael äärmusjuutide vastuseisust hoolimata juudi asunduse likvideerimist Gazas, ent mitte Jordani Läänekaldal, kuhu jäi kõvasti üle saja juudi asumaa. Sharoni sõnul loovutatakse osad asumaad vaid siis, kui sõlmitakse lõplik rahu palestiinlastega ehk siis mitte kunagi. Peale Sharoni ajuverejooksu valiti tema järglaseks riigi ajutise peaministrina ametis olnud Ehud Olmert.

2006. aasta jaanuaris tuli rahu teele taas uusi takistusi, kui Hamas võitis palestiinlaste valimised.  Iisrael ja mitmed teised riigid peavad Hamasi terrorirühmituseks. Nii Euroopa Liit kui USA lõpetasid Palestiina abistamise. Ligi miljardi euro suuruse abi kokkukuivamine viis Jordani Läänekalda ja Gaza tsooni majanduse sügavasse stressi.

 
 

Liibanoni sõda

2006. aasta suvel muutus olukord Lähis-Idas uuesti pingeliseks. Kõigepealt puhkesid lahingud Iisraeli ja Palestiina vahel peale seda, kui palestiina sõdurid tapsid kaks Iisraeli sõdurit ja võtsid kolmanda pantvangi Gaza sektori piirkonnas juunikuu lõpus. Varsti peale seda alustas Iisrael õhurünnakutega Gaza pihta.

12. juulil tappis Liibanonis tegutsev šiiamoslemite Hizbollah-organisatsioon Iisraeli piiri ääres kaheksa ja võttis pantvangi kaks Iisraeli sõdurit. Iisrael alustas rünnakutega Liibanoni poolele Hizbollah vastu juba järgmisel päeval. Konflikt lahendati augustis ÜRO resolutsiooniga.

Enamik Liibanoni sõja ohvritest olid tsiviilelanikud. Enam kui 1200 tapetust olid vaid 43 Iisraeli sõdurit. Haavatuid oli üle 5000, neist Iisraeli sõdureid 101.

 
 

Palestiina valitsuse moodustamine

Palestiina parlamendivalimiste võitja Hamasi ja valimised kaotanud Fatahi omavahelised suhted muutusid enne Liibanoni sõda pingelisemaks. Sügisel üritasid organisatsioonid luua ühtset riiklikku valitsust, kuid see ei läinud neil korda. Erimeelsused organisatsioonide ja nende pooldajate vahel arenesid vägivaldseteks kokkupõrgeteks.

Peale pikka võitlust jõudsid Fatah ja Hamas üksmeelele ja moodustasid ühtse valitsuse 2007. aasta märtsis. Peale uue valitsuse moodustamist teatasid palestiinlaste president Mahmud Abbas ja Iisraeli peaminister Ehud Olmert, et on kokku leppinud regulaarsed kohtumised iga kahe nädala tagant.

Kuigi algus oli paljutõotav, muutus olukord kevadel uuesti pingeliseks. Fatah ja Hamas alustasid sõda Gaza sektoris. Sõjaliselt tugevam Hamas vallutas Gaza sektori 2007. aasta juunis. Olukord viis lõpuks Hamasi valitsuse kokkukukkumiseni. Juunis määras president  Mahmud Abbas riigile ametnikest koosneva ajutise valitsuse  ning kuulutas Hamasi relvastatud tiiva ebaseaduslikuks. Nii Lähis-Ida kvartett kui Iisrael on suhtunud Abbasi uude valitsusse positiivselt.

Rahuprotsess edenes, kuigi ebakindlalt, peale seitsmeaastast pausi taas 2007. aasta sügisel, kui Iisraeli, Palestiina, Saudi-Araabia ja Süüria esindajad kohtusid  George W. Bushi juures  Annapolises, USAs. Annapolises lepiti kokku rahukõneluste alustamine. Pingeline olukord Gazas on rahukõnelused siiski edasi lükanud.

 
 

Gaza kriis

Fatahi ja Hamasi kümneid ohvreid nõudnud kodusõda Gazas lõppes 2007. aasta suvel  Hamasi relvastatud kontrolli ülevõtmisega terves Gazas ning Fatahi sõdurite põgenemisega Jordani Läänekaldale. Sügisel kuulutas Iisrael Gaza vaenlase territooriumiks ja pigestas Gaza blokaadi veelgi. Samal ajal korraldasid Hamasi väed  raketirünnakuid Gazast lähedal asuvate Iisraeli linnakeste pihta, mis andis Iisraelile põhjuse jätkata relvastaud rünnakuid Gazale.

Blokaad saavutas humanitaarkatastroofi mõõtmed 2008. aasta kevadel, kui Iisrael lõpetas täielikult kütuse tarnimise Gazasse. Ilma kütuseta lõppes elektrienergia tootmine, Gaza jäi ilma elektrita ja muutus pimedaks.  Blokaad oli hävitanud ka Gaza majanduse ning töötus langes 40 protsendini. Piirkonda on keelatud näiteks ehitusmaterjalide tarnimine.

Israeli ja Hamasi relvarahu lõppes detsembris ning 27.12.2008 alustas Iisrael massiivsete õhurünnakutega Gaza suunas. Hamas vastas raketirünnakutega Iisraeli aladele. Iisraeli maarünnak Gaza sektorile algas 03.01.2009 ning selle väed alistasid kiirelt Gaza pealinna Gaza City.

Kolm nädalt kestnud sõjategevuse ajal hävitas Iisraeli armee Gazat  otsides ja tappes Palestiina sõdureid. Sageli sattusid rünnaku ohvriteks relvastamata tsiviilelanikud: pommitati koolimaju ja haiglaid ning ÜRO humanitaarabi konvoid.

21.01.2009 lõppes rünnak ja viimased Iisraeli väed lahkusid Gazast. Meedia kajastas seda kui Iisraeli võimuvõitluse lõppemiseks.

Lahingutes sai surma ligikaudu 1 400 palestiinlast. Iisraeli inimõiguste organisatsiooni sõnul olid neist 60 protsenti tsiviilelanikud. Surma sai ka kümme Iisraeli sõdurit ja kolm tsiviilelanikku.

Nii inimõiguste organisatstioonid, palestiinlased kui ka Iisraeli sõdurid on süüdistanud Iisraeli inimõiguste rikkumises. Väidetavalt on Iisraeli sõdurid kasutanud ka palestiinlastest tsiviilelanikke kaitsekilpidena.

2009. aasta septsembri keskel avaldati ÜRO raport Gaza sõja kohta. Raportis süüdistati mõlemaid osapooli sõjakuritegudes. Iisrael kritiseeris raportit ja proovis selle käsitlemist ÜROs takistada.  ÜRO üldkogu avaldas sellegipoolest novembris otsuse, mille kohaselt palestiinlased ja Iisrael peavad uurima kahtlusaluseid sõjakuritegusid kolme kuu jooksul.

Kumbki osapool ei pidanud tähtajast kinni. Iisraelii armee on korraldanud omapoolseid uurimisi ja märtsis anti kohtusse kaks sõdurit, kes kasutasid sõja ajal palestiinlasest poissi kilbina. Kriitikute meelest ei ole armee sisene uurimine piisav.

Peale sõda on Iisrael jätkanud blokaadi Gaza  piirkonnas. Sõja poolt tehtud hävitustööd ei suudeta korda teha ning piirkonna areng ei edene, kuna Iisrael piirab toiduainete, ravimite, haridus- ja ehitusmaterjalide toomise piirkonda. 2010. aasta jaanuaris avaldatud inimõiguste organisatsiooni Amnesty Internationali raporti kohaselt eraldab blokaad vaesusesse 1,4 miljonit palestiinlast.

Gaza blokaadi lõpetamist sooviva Free Gaza Movement merekonvoile suunatud rünnaku järel teatas Egiptus, et avab piiri ning Iisraeli õigustust blokaadi kohta kritiseeriti. Vastuseks teatas Iisrael 20. juunil, et leevendab blokaadi. Iisraeli sõnul eksisteerib ka tulevikus nimekiri keelatud ainetest, mida tohib kasutada ainult sõjalistel eesmärkidel.

Gaza

 

Asumaade konflikt 

Peale sõja lõppemist Gazas ei ole Iisrael palestiinlastega rahukõnelusteni jõudnud. 2009. aastal korruptsioonikahtlustuse saanud Iisraeli peaministri kohale sai sisepoliitilise segaduse järel kõvakäelist parempoolsust esindav Benjamin Netanjahu Likud-parteist.  Netanjahu on oma eelkäijatest olnud palestiinlaste oma riigi rajamise vastane.

Eraldiseisvaks konflikti teemaks on olnud asumaad. Palestiinlased on keeldunud jätkamast rahukõnelusi enne kui asumaade ehitamine külmutatakse. Ka USA president Barack Obama on oma eelkäijatest selgemini nõudnud Iisraelilt asumaade laiendamise lõpetamist. Juunis 2009. aastal islamimaailmale peetud kõnes lubas Obama teha omalt poolt kõik, et palestiinlased saaksid rajada oma riigi ja Iisraeli turvalisuus oleks garanteeritud.

Iisrael on suhtunud asjasse jahedalt ja nõudnud asumaade „normaalse kasvu“ lubamist.  Netanjahu paindus siiski juunis peetud poliitilises kõnes aktsepteerima palestiinlaste oma riigi rajamist. Siiski lisas ta, et paletiinlastel ei tohiks olla mingeid relvajõude. Palestiinlased süüdistasid Netanjahut terve rahuprotsessi lammutamises.

Novembri lõpupoole oli Netanjahu viimaks  nõus katkestama asumaade laiendamise kümneks kuuks. Otsus puudutas siiski vaid ehituslubade väljastamist, mitte juba käimasolevaid ehitustöid ning Ida-Jeruusalemm ei kuulunud sinna alla üldse. Detsembri lõpul teataski Iisrael, et ida-Jeruusalemma ehitatakse 700 uut elamispinda. Nii Euroopa Liit kui Ameerika Ühendriigid olid selle otsuse vastu.

2010. aasta jaanuraris esitas Ühendriikide Lähis-Ida erisaadik George Mitchell uue plaani rahuprotsessi jätkamiseks ja nõudis, et palestiinlased jätkaks rahukõnelusi. Märtsis sõitis Ühendriikide asepresident  Joe Biden Israeli rahuprotsessi edendama, kuna Iisrael ja palestiinlased olid nõus kaudsete läbirääkimistega Mitchelli vahendusel.

Rahukõnelused lõppesid juba eos, kui Iisrael teatas, et lubab 1 600 uue elamispinna ehitamist Ida-Jeruusalemma. Ühendriigid kritiseerisid seda plaani enneolematult otsekoheselt. Hiljem hindas Iisraeli Washingtoni-suursaadik, et Ühendriikide ja Iisraeli suhted on nüüd ajaloolises kriisis.

 
 

Katsed Gaza blokaadi lõpetamiseks 

Gaza blokaadi lõpetada üritav Free Gaza Movement’i seitsme laeva konvoi oli teel Gazasse, kui Iisraeli laevastiku eriväed seda 2010. aasta 31. mai varahommikul ründasid. Rünnakus sai surma üheksa türklasest aktivisti ning kümneid haavata. Haavata said ka osa rünnaku korraldanud sõduritest.

Peale rünnakut sattus Iisraeli tegevus suure kriitika ja hukkamõistu alla. Ka ÜRO peasekretär  Ban Ki-Moon tegi ettepaneku rahvusvahelise uurimiskomisjoni moodustamiseks, et juhtumit uurida. Türgi ja Iisraeli vahelised endised soojad suhted muutusid pingelisemaks ja peaaegu katkesid – kõik hukkunud ja haavatud olid türklased.

Kuigi Iisrael suhtus tõrjuvalt rahvusvahelisse uurimiskomisjoni, soostus riik viimaks koostööga neljaliikmelise ÜRO uurimiskomisjoniga ning kutsus oma komisjoni ka kaks välismaa vaatlejat: Nobeli rahupreemia pälvinud põhja-Iirimaa poliitiku David Trimble’i ja erru läinud kindrali, kanadalase Ken Watkini.

Septembri lõpus avaldatud ÜRO inimõiguste nõukogu uurimiskomisjoni raporti kohaselt ei olnud laevakonvoi Iisraeli rünnak, mis oleks õigustanud vastavalt ÜRO harta 51. paragrahvile andnud õiguse enesekaitseks. Raportis kritiseeritakse tugevalt Gaza blokaadi, mis nimetati rahvusvahelise õigusega keelatud tsiviilelanike kollektiivkaristuseks.

Vastavalt Iisraeli oma kõrgeima kohtu kohtuniku Jaakov Tirkeli juhatatud komitee raporti kohaselt ei ole Iisrael kuidagi seadust rikkunud.

Üks juhtumile järgnev tulemus oli peaminister Netanjahun 20.6.2010 tehtud avaldus Gaza blokaadi leevendamisest. Avalduse kohaselt „Iisrael leevendab Gaza blokaadi juhul kui lubatud toodete nimekirja asemel oleks tulevikus nimekiri keelatud toodetest“ . Relvad ja muud sõjalised vahendid oleks endiselt keelatud.

2011. aasta juunis-juulis saatis Free Gaza Movement uue laevakonvoi, mis pidi  liikuma Kreekast Gazasse. Kreeka ametnikud ei lasknud laevadel väljuda. Iisrael oli teatanud, et takistab laevade saabumist Gazasse, kuid oli lubanud kasutada leebemaid meetmeid.

 
 

Uued rahukõnelused

2008-09 aastavahetusel külmutatud otsesed rahukõnelused Iisraeli ja palestiinlaste valitsuste vahel algasid taas. Ühendriikide välisminister Hillary Clinton oli Washingtoni kokku kutsunud kõik läbirääkimiste tähtsamad osapooled: Iisraeli, palestiinlaste valitsuse ning rahuprotsessi eemalt juhtuva Lähis-Ida kvarteti ehk USA, Venemaa, Euroopa Liidu ja ÜRO.

2. septembril Washingtonis alanud kõneluste eesmärk oli aasta jooksul ilma tingimuste ja eeldusteta otsida lahendusi muuhulgas rajatava Palestiina riigi piiride osas, Iisraeli asumaade ja Jeruusalemma olukorra kohta.

Kõnelused jooksid kiiresti tupikusse, kuna Iisraeli valitsus ei olnud nõus jätkama asumaade ehitamise külmutamist peale 26.09.2010., vaatamata Araabialiidu ja Ühendriikide petitsioonile. Kumbi osapool ei ole ametlikult kõnelustest tagasi astunud, kuid reaalsuses on need katkenud.

Lisaks asumaadele on ka muid probleeme, mis teevad kõnelustes tulemusteni jõudmise raskemaks. Iisraeli koalitsioonivalitsuse sisesed vastuolud piiravad valitsuse liikumisruumi rahukõnelustes.

Ka president Abbasi positsioon on nõrk, kuna ta suudab toetuda vaid palestiinlaste valitsusele ja Jordani Läänekaldale, kuid mitte Gazat valitsevale Hamasile, kes ei toeta Abbasi. Abbasi positsiooni nõrgestas veelgi Katari al Jazeera avaldus Palestiina nõupidajate tehtud mööndustest Iisraelile.

Konflikti lahenduse seisukohalt on keskne küsimus Palestiina pagulaste koju naasmine. Miljonid palestiinlased on konflikti eri etappide ajal olnud sunnitud minema põgenikelaagritesse. Põgenike teema ei ole oluline mitte ainult palestiinlastele, vaid ka Iisraelile. Miljonite palestiinlaste tagasitulemise lubamine muudaks Iisraeli ja Palestiina vahelisi (demograafilisi) võimusuhteid märkimisväärselt. Palestiinlaste võimas iive tekitab Iisraelis ka hirmu, sest eelduste kohaselt  elab 2020. aastal piirkonnas 15 miljonit inimest, kellest 55 protsenti on araablased.

Hiljutine katse saada osapooled tagasi läbirääkimiste laua taha oli Ühendriikide presidendi Barack Obama kõne 19. mail. Oma kõnes avaldas Obama toetust iseseisvale Palestiina riigile, mille piiride määramisel tuleks lähtuda enne 1967. aasta suvesõda kehtinud olukorrast.

Iisraeli peaminister Benjamin Netanjahu vaidles Obamale siiski vastu, pöörates tähelepanu, et 1967. aasta piiride juurde ei saa tagasi tulla, kuna need ei püsinud. Palestiinlaste valitsus näitas üles huvi uute rahukõneluste pidamiseks, ka avaldas ta toetust peagi peale Obama kõnet Prantsusmaa väljakuulutatud rahualgatusele.

 
 

Palestiina soovib ÜRO üldkogu heakskiitu 

Survestamaks Iisraeli palestiinlastega läbirääkimistele alustas Palestiinlaste valitsus Palestiina riigi tunnistamisprojektiga 2011. aasta sügisel kokku tulnud ÜRO üldkoosolekul. Samas taotleti Palestiinale ka maailmaorganisatsiooni liikmelisust.

Tunnistamisprojekt põhjustas laiahaardelise diplomaatilise tormi, mille tulemusena olid palestiinlaste esindajad nõus ajutiselt külmutama projekti käsitlemise, et rahuprotsess saaks jätkuda. Samal ajal edenes Palestiina liikmelisus ÜROs, kui Unesco aktsepteeris riigi oma ridadesse. Peale otsuse tegemist loobusid USA ja Iisrael koheselt liikmemaksust ÜRO kultuuriorganisatsioonile.

Rahuprotsessi jätkumine on praegugi ebatõenäolisem kui kunagi varem. Mitmete organisatsioonide ja ÜRO statistika andmetel on Iisraeli valitsus hävitanud rohkem palestiinlaste kodusid ja planeerinud uusi asumaid Läänerannikule kui kunagi varem. Ka Iisraeli asumaalaste rünnakud palestiinlastele on sagenenud võrreldes varasemate aastatega.

Rahvusvahelises koostöös on näha märke USA eestveetud rahuprotsessi kannatamatuse suhtes. Hea näide sellest oli 2012. aasta sügisel korraldatud hääletus Palestiina nimetamisest ÜRO vaatlejaks riigiks. USA ja Iisrael olid vankumatult selle vastu, neid toetas lõpuks maailma riikide märkimisväärne enamus.

 
 
Allikad:
  • Hannu Reime (2003): Israel/Palestiina – Kahden kansan luvattu maa, LIKE
  • Pekka Visuri (2001): Maailmanpolitiikan muutos ja Suomi, EVA raportid
  • Muu: Maailmansivu, Välispoliitiline Instituut, Reuters, Helsingin Sanomat, El País, YLE, BBC, Guardian, Haarerz, Jerusalem Post, International Crisis Group, Amnesty International, al Jazeera

 

Materjali tõlkimist ja kohandamst toetas Eesti Välisministeerium arengukoostööks ettenähtud vahenditest.
VM_arengukoostoo_est3