Inimõigused

Lühidalt

Inimõiguste all mõistetakse igale inimühiskonna liikmele kuuluvaid võrdseid õigusi. Inimõigused tagavad kõigile inimväärse elu, sealhulgas ka arengumaades. Inimõigused loovad aluse ühiskonna stabiilsusele ja jõukusele.

Praegu mõistetakse inimõiguste all peamiselt õigusi, mis on tagatud rahvusvaheliste inimõiguste lepingutega. Inimõigused võib jagada kodanikuõigusteks ja vabadusõigusteks, poliitilisteks õigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks.

 

Inimõigused tagavad kõigile inimväärse elu, sealhulgas ka arengumaades. Inimõigused loovad aluse ühiskonna stabiilsusele ja jõukusele.

Tänased inimõigused põhinevad ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonil aastast 1948. Seal on täpsustatud, et kõik inimesed sünnivad väärtuste ning õiguste poolest vabadena ja võrdsetena. Kedagi ei tohi diskrimineerida rassi, nahavärvuse, soo, usu või sünnipärase päritolu tõttu.

ÜROs on loodud ka riikidevahelisi inimõiguste lepinguid. Kaks kõige olulisemat lepingut on kodaniku- ja poliitilisi õigusi puudutav konventsioon (ICCPR) ning majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi sätestav konventsioon (ICESCR).

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste hulka kuuluvad näiteks orjuse ja piinamise keelustamine, kogunemis- ja sõnavabadus ning õigus elule ja eraelu puutumatusele. Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused omakorda tagavad õiguse tööle, piisavale elatustasemele, haridusele, tervishoiule, eluasemele, kultuurile ja oma emakeelele.

Lepingud täiendavad üksteist. Inimõigused on universaalsed, jagamatud ja vastastikku sõltuvad.

MENA - A Human Rights Revolution

RIIGIL ON KOHUSTUS TAGADA ÜKSIKISIKUTE ÕIGUSED

Enamik maailma riike on võtnud endale kohustuse täita ÜRO inimõiguste alaseid lepinguid. Tegelikkuses on nende rakendamine erinevates riikides erinev. Eeskätt vaestel riikidel ei ole võimet kaitsta kodanike põhiõigusi. Äärmine vaesus on maailma suurim inimõiguste rikkumine. Paljud riigid piiravad ka tsiviil- ja poliitilisi õigusi, mis takistab inimestel oma kogukonna arengus osalemist. Inimõiguste konventsioon seab siiski vastutuse riikidele, tagamaks inimõigused riigi territooriumil. Ametnikud ei tohiks oma tegudega inimeste kodaniku-ja poliitilisi õigusi rikkuda. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste täitmine ning tagamine nõuab ka riigiasutuste sekkumist. Näiteks õigus põhiharidusele ei täitu ilma riigi või kohaliku omavalitsuse toetuseta luua koole, palgata õpetajaid ja koostada õppematerjale.

RAHVUSVAHELISEL ÜLDSUSEL ON ÕIGUS JA KOHUSTUS SEKKUDA

Inimõiguste rakendamine või rikkumine ei ole pelgalt riigi siseasi. Riik peab austama, kaitsma ja edendama inimõigusi, sõltumata riigi poliitilisest, majanduslikust või kultuurilisest süsteemist.

Rahvusvahelisel üldsusel on õigus ja kohustus sekkuda pikaajalistesse ja jõhkratesse inimõiguste rikkumistesse. Oluline on, et inimõiguste rikkujad võetakse oma tegude eest vastutusele.

Poliitilised- ja kodanikuõigused ning majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused on individuaalsed. Viimastel aastatel on rahvusvaheline üldsus üha enam tähelepanu pööranud ka kogukonna- või kollektiivsetele inimõigustele.

Eraldi lepingute abil on tehtud jõupingutusi, et tagada just laste ja puuetega inimeste õigusi või kaitsta naisi diskrimineerimise eest. Põlisrahvastel on oma inimõiguste deklaratsioon.

Arutelusid on peetud ka inimeste õiguste üle arengule ja puhtale joogiveele. Riike ühendavatele lepingutele vaatamata ei ole antud teemades üksmeelele jõutud.

 

FAKTID:

Inimõigused põhinevad kolmel dokumendil:

  1. Inimõiguste ülddeklaratsioon, mille kuulutas välja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 10. detsembril 1948. aastal
  2. ÜRO kodaniku-ja poliitiliste õiguste pakt (1966)
  3. ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt (1966)

Täiendavad ÜRO konventsioonid ja lisaprotokollid on järgmised:

  1. Naiste õiguste konventsioon (1979)
  2. Lapse õiguste konventsioon (1989)
  3. Puuetega inimeste õiguste konventsioon (2006)

Euroopa Nõukogu on samuti koostanud mitmeid inimõiguste konventsioone. Lisaks põhiõigustele kaitsevad need muuhulgas rahvusvähemusi ja vähemuskeeli, keelavad piinamise ja ebainimliku kohtlemise jne. Enamik maailma riike on kohustatud rakendama vähemalt nelja rahvusvahelist inimõiguste lepingut. Näiteks ÜRO lapse õiguste konventsiooni on kohustunud täitma kõik riigid, Somaalia ja Ameerika Ühendriigid välja arvatud. Suurim väljakutse on saada riigid nii kaugele, et nad suudaksid inimõiguste tagamist ka praktikas rakendada.

Allikas: global.finland.fi

 

PÕHIVAJADUSED JA INIMÕIGUSED

Mis on inimese põhivajadused?

Kõikidel inimestel maakeral on samasugused põhivajadused, aga võimalused nende täitmiseks on erinevad.

Mis on inimõigused?

Inimõiguste all mõeldakse igale inimühiskonna liikmele kuuluvaid õigusi. Inimõiguste eesmärk on tagada kõigile inimväärne elu.

Kuidas inimõigusi rakendatakse? Mida tehakse Soomes inimõiguste edendamiseks?

Kuigi inimõiguste rakendamisel on viimastel aastakümnetel edusamme tehtud, iseloomustavad ebaõiglus, ebavõrdsus ja karistamatus mitmeid paiku maailmas. Tänane probleem ei ole niivõrd lepingute või seaduste puudumine kui asjaolu, et kokkuleppeid ja seadusi ei järgita.

MIS ON INIMESE PÕHIVAJADUSED?

Kõikidel maakera elanikel on samasugused vajadused, kuid võimalused nende rakendamiseks on erinevad.

Inimesel on vaja vett ja toitu, et elada, peavarju ja riideid, et ellu jääda. Inimesel on ka muid vajadusi, mida loetakse inimelu juurde kuuluvateks põhivajadusteks.

Neid vajadusi on lääneriikides traditsiooniliselt määratletud Maslow vajaduste püramiidina, kus vajadused on esitatud seitsme tasandina. Madalaimad nende hulgas on elu jätkumiseks vältimatud füsioloogilised vajadused. Hierarhia põhimõtte kohaselt peab iga alumine tasand olema täidetud, enne kui ennast järgmise, kõrgema taseme vajaduste rahuldamisele häälestada.

Rahvusvahelises arengukoostöös kasutatakse mitmeid erinevaid põhivajaduste definitsioone. ÜRO tegevuses loetakse põhivajaduste hulka füsioloogilised vajadused, lisaks haridus-, tervishoiu- ja reproduktiivtervise teenused.

Kõige vaesemates arenguriikides keskenduvad paljud inimesed oma igapäevaelus enda toiduainetega varustamisele ja muude otseste ellujäämiseks vajalike vajaduste rahuldamisele. Vaeste argipäev on eriti raske nn. nõrkades riikides. Nõrk juhtimine ja majandus, nõrgad institutsioonid ja jätkuvad konfliktid või konfliktide järgne olukord raskendavad põhivajaduste täitmist.

Riikides, kus puudub sotsiaalne turvalisus, on inimeste põhivajaduste rahuldamine sageli seotud suure riskiga. Pere ülalpidaja surm võib teised pereliikmed viletsusse viia. Põud võtab saagi kõikidelt, kes elavad samas piirkonnas ja takistab naabreid teineteist aitamast. Traditsioonilisel viisil riski jagamine ei pruugi moodsas ühiskonnas enam kehtida.

Sri Lanka 15 000 külas tegutsev Sarvodaya Shramadana ühendus toob esile põhivajaduste erinevad vaatenurgad. Lisaks toidule, peavarjule, puhtale veele ja elementaarsele arstiabile peavad ühenduse liikmed tähtsateks ka mittemateriaalseid väärtusi, näiteks puhast ja kaunist keskkonda, samuti vaimset „toitu“.

MIS ON INIMÕIGUSED? 

Inimõiguste all mõistetakse igale inimühiskonna liikmele kuuluvaid võrdseid õigusi.

Inimõiguste eesmärgiks on tagada inimväärne elu.

Praegu mõistetakse inimõiguste all peamiselt õigusi, mis on tagatud rahvusvaheliste inimõiguste lepingutega. Rahvusvaheliste inimõiguste kaitse pöördepunktiks võib pidada 10. detsembril 1948 ÜRO peaassambleel kinnitatud ülemaailmset inimõiguste ülddeklaratsiooni.

Inimõigused võib jagada kodanikuõigusteks ja vabadusõigusteks, poliitilisteks õigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks. Õigusi ei saa hinnata, kuid need kõik on võrdselt tähtsad.

Põhilised inimõigused on:

  • õigus elule
  • mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus
  • seisukoha- ja sõnavabadus
  • liikumisvabadus
  • õigus töötada
  • õigus piisavale elatustasemele
  • õigus puhkeajale ja vaba aja veetmisele
  • õigus haridusele.

 

Inimõiguste ülddeklaratsioon tagab ka õigused, milledes on kohati raske üksmeelele jõuda ja vastavaid lepinguid allkirjastada. Need õigused hõlmavad eelkõige pagulase õigust varjupaigale, üksikisiku õigust kodakondsusele ja õigust omandile. Viimasel ajal on arutletud ka selle üle, kas puhta veega varustatus on inimõigus.

Kuigi inimõigused on sisuliselt üksikisiku õigused, loetakse need kehtivateks kõikidele inimgruppidele. Eraldi lepingute eesmärk on tagada laste õigused ning naiste diskrimineerimise lõpetamine.

KUIDAS INIMÕIGUSI RAKENDATAKSE? MIDA TEHAKSE SOOMES INIMÕIGUSTE EDENDAMISEKS?

Kuigi inimõiguste rakendamist on viimastel aastakümnetel edusammud saatnud, võib mitmel pool maailmas seniajani ebavõrdsust ja karistamatust leida. Praegu ei ole probleemiks niivõrd lepingute või seaduste puudumine kui asjaolu, et kokkuleppeid ja seadusi ei järgita.

Inimõiguste organisatsiooni Amnesty International kohaselt on piinamine, ebaõiglased kohtuprotsessid ja sõnavabaduse piiramine endiselt kümnete riikide igapäevaelu osaks. Vaesus ja ebavõrdsus loovad tingimusi, kus inimõiguste mittetagamine, relvakonfliktid ja pagulasprobleemid jätkuvad. Relvakonfliktide puhul on tsiviilisikute vastu suunatud vägivallaaktid tavapärased ning ka varjupaika pakkuvad riigid ei suuda pagulastele piisavat kaitset tagada. Naistevastane vägivald on samuti tõsine probleem.

Soome on saanud organisatsioonilt Amnesty International kriitikat näiteks varjupaigamenetluste aegluse kohta, samuti ebapiisavate meetmete kohta naistevastase vägivalla vältimiseks ja ohvrite abistamiseks. Amnesty International peab ka Soome sõjaväeteenistuse perioodi liiga pikaks, sest teenistusaeg kestab teiste sõjaväeteenistustega võrreldes kaks korda kauem.

Inimõiguste universaalsus on üks Soome inimõiguste poliitika lähtekohti. Arengukoostöös edendatakse inimõigusi ühelt poolt läbiva teemana, teisalt käsitletakse inimõigusi eraldi demokraatiat ja head valitsemistava soodustavates projektides.

Tasakaalustatud areng eeldab nii traditsiooniliste kodaniku- ja poliitiliste õiguste, aga ka majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rakendamist. Inimõiguste poliitika eesmärk on edendada demokraatiat ja tugevdada õigusriiki, infrastruktuuri, head valitsemistava ja korruptsioonivastast tegevust.

Demokraatlikud institutsioonid ja teenused peavad olema kättesaadavad erinevatele sotsiaalsetele rühmadele, nii meestele kui naistele. See eeldab avatust ja võrdõiguslikkust, eelkõige hariduses, tervishoius ja õigusemõistmises.

Pikaajalisest konfliktist toibuvat Nepaali toetab Soome rahuprotsessi tagamisel ja demokraatia juurutamisel. Inimõigusi tugevdatakse, toetudes ÜRO inimõiguste konventsioonile ning Nepaali rahvuslike inimõiguste komisjonile.