Innovatsioonid, mis päästavad maailma

Esseekonkursi 2016/2017 võitja on Susi Ann Kaljas

Kui olin väike, meeldis mulle alati mõelda, et hea õnne korral saan elada tervelt kolmes erinevas sajandis: sündisin möödunud millenniumi viimasel kevadel ning kui elaksin vähemalt saja ühe ja poole aastaseks, õnnestuks mul vastu võtta aasta 2100.

Nüüdseks tean, et tänu suurtele edusammudele meditsiinis ning muutustele heaoluriikide elustiilis pole 100-aastaseks elamine enam midagi utoopilist. Vanemaks ning targemaks saades kahtlen aga üha rohkem, kas tahaksin tegelikult aastat 2100 oma silmaga näha.

Lapsepõlves oli mulle väga oluline maakodu: kasvasin üles looduses, õppisin hoidma kõike elusat ja ilusat enda ümber, võtsin puhast joogivett ning puutumatut metsa kui loomulikku osa oma maailmast, olles samas nende eest tänulik. Mulle jääb alati lõpuni mõistmatuks, kuidas saab keegi midagi sellist iseenesest mõistetavalt võtta või sellega hooletult ümber käia, pidades ennast paremaks, targemaks, looduse krooniks.

Seetõttu keskendun järgnevas essees eelkõige keskkonna ning elusloodusega seotud probleemidele ja innovatsioonidele, mis võiksid neile lahendusi pakkuda. Oleme inimkonnana silmitsi probleemidega, mille lahendamist ei saa enam kaugesse ähmasesse tulevikku lükata, rääkimata nende eitamisest.

Tõsi, üks pool minustki proovib keelduda uskumast igapäevaseid uudiseid, mis puudutavad meie planeedi hirmutavat (lähi)tulevikku: kliimasoojenemine, otsakorral olevad kalavarud ookeanides ning deforesteerimine on juba praeguseks paljudele vägagi tuttavad märksõnad. Õnneks on minus domineerivam teine pool, mis tahab midagi paremaks muuta ning selle nimel sihikindlalt tegutseda. Olgu see esseegi väike püüe selle ülla eesmärgi suunas.       

Millisena näen siis oma vaimusilmas aastat 2100? Esmalt kerkivad silme ette ulmefilmidest tuttavad kaadrid: lendavad autod, kõrged pilvelõhkujad, innovatiivsed tehnilised lahendused, mis on selleks ajaks muutunud loomulikuks osaks igapäevaelust, ning on seda oluliselt mugavamaks teinud. Alles pärast neid pilte taipan endalt küsida, milline on siis mets, kus väiksena mängisin; mitu inimest elab maakeral; kas minu oma (lapse)lapsed saavad end puhta kaevu- ja jõeveega pesta; kuidas läheb polaarrebasel; mitu arengumaades elavat last on oma vanemad kaotanud AIDSi tõttu; kui suur osa inimkonnast peab loomulikuks puhast ja puutumata metsa; kui suure osa Vaiksest ookeanist hõivavad prügisaared; kuidas on muutunud Golfi hoovus ning selle mõjul kogu Euroopa kliima ning kas ja mil määral on inimene möödunud 100 aastaga suutnud vähendada kasvuhoonegaase?

Vastustest annavad aimu mitmed erinevad prognoosid, mida illustreerivad hästi ka järgnevad näited. Kui Peruus asuva Quelccaya liustiku sulamine jätkub sama kiires tempos kui praegu, on see 2100. aastaks täiesti kadunud, mis omakorda jätab vee ning elektrita tuhanded Peruu elanikud. On vägagi tõenäoline, et selleks samaks ilusaks aastanumbriks ei pruugi Maal olemas olla metsikud jääkarusid, kes on juba viimased 40 aastat pidanud oma elu pidevalt soojeneva kliimaga kohandama.

See mind murelikuks teebki. Isegi, kui arvan end põhiliste keskkonnaprobleemidega igati kursis olevat ning kõigest mind ümbritsevast, eriti elusloodusest sügavalt hoolivat, ei ole need aspektid esimesed, mis tulevikule mõeldes kohe pähe tulevad. Samas valdab mind statistikat uurides ning põhjalikumalt teemasse süüvides pehmelt öeldes meeleheide. Mulle näib, et endiselt on meie ettekujutuste ning reaalsuse vahel suur lõhe ning seda isegi siis, kui tegelikult toimuvaga kursis oleme. Arvan, et maailma suudame päästa vaid innovatsioonidega,  mis vähemal või suuremal määral seda lõhet kitsendada suudavad.

Eesti õigekeelsussõnaraamat defineerib mõistet „innovatsioon” kui teadusliku või tehnilise avastuse, leiutise või saavutuse rakendamist, uuendust. Meie elame maailmas, kus tehnika ja teadus, kõik kunagised esmakordsed avastused ja innovatsioonid on nüüdseks meist oma tormilises arengus ette jõudnud. Lugedes uudiseid Jaapanis vanureid abistavatest robotitest või virtuaalreaalsusest, on vahel raske isegi uskuda, et kõik see inimkonna mõtte- ja kätetöö vili. Erinevaid tehnilis-teaduslikke innovatsioone oleks maailmas nagu enam  kui küll.

Tundub, et siinkohal tuleb mõelda natuke laiemalt, omistades innovatsioonile pisut teine, suurem ning abstraktsem tähendus ning jätta tehnoloogia ja teadus hetkeks tagaplaanile. Innovatsioon ei seisne pelgalt tehnilistes edusammudes, vaid üleüldistes murrangutes, mis aitavad kaasa inimkonna ja ka elukeskkonna arengule – näiteks mõni ulatuslik muutus mõttemustrites või arusaamades.

Lihtsaid näiteid taolistest muutustest võib viimastest aastatestki tuua mitmeid – üha rohkem inimesi loobumas loomsest toidust eesmärgiga säästa loomi ning keskkonda või üha rohkem neid, kes otsustavad minimalistliku, nullkululise eluviisi kasuks. Loomsest toidust loobumine ei puuduta tõesti pelgalt loomade heaolu, vaid ka keskkonda: tänaseks päevaks teame, et loomatööstused on üheks peamiseks kasvuhoonegaaside tekitajaks maailmas, rääkimata sellest, et tervelt kolmandik kogu planeedi veest kulub nende tarbeks. Põhjuseid selleks on veel, näiteks, kui inimene sööb vaid taimset toitu, säästab ta ainuüksi päevaga 4000 liitrit vett, 20 kg teravilja ja 30 ruutmeetrit metsa. Minimalistlik, nullkululine eluviis kujutab endast aga inimese teadlikku valikut tekitada võimalikult vähe prügi, vältides pakendatud toodete ostmist ning valmistades suure osa vajaminevatest tarbeesemetest ja toidust ise, omamata tarbetuid asju. Ameeriklannast minimalisti Lauren Singeri näitel on niimoodi elades võimalik kogu 4 aasta jooksul tekkinud prügi mahutada vaid ühte pooleliitrisesse klaaspurki.

Ehk tulekski selliseid muutusi tervitada kui tänapäeva, käesoleva sajandi innovatsioone. Uuendus võibki peituda ühes väikeses sammus tagasi, et proovida veel kord mõtestada meie enda, inimkonna olemust ja ülesannet siin planeedil, et seejärel oma potentsiaali maakera säästmiseks ja päästmiseks maksimaalselt kasutada. Selles näiliselt triviaalses sammus võib peituda võimalus säilitada planeet Maa tulevate põlvkondade ning ka jääkarude jaoks. Kui igaüks meist endale praegust olukorda teadvustaks ning selle parandamise nimel vaeva näeks, oleks see tegelikkuses juba omaette mastaapne innovatsioon. Pealegi ei pea see muudatus olema midagi keerulist, piisab vaid lihtsatest muutustest oma igapäevaelus, nagu näiteks senistest läbimõeldumad käigud toidupoes, pisut lühemad hommikudušid või taaskasutatava poekoti kasutuselevõtt. Innovatsiooniks saaks midagi sellist nimetada vaid juhul, kui see haarab suuremat osa inimkonnast, sest siis saavad kaasneda muutused parema tuleviku suunas.

See juhatab mind mõtteni eesmärgistatud haridusest, et juba 2050. aastaks oskaks igaüks probleemidega kursis olla ning nende lahendamise nimel tegutseda. Ma ei pea silmas tavakoolides keskkonnateemaliste tundide mahu suurendamist või koolilaste järjekindlalt suunamist ja sundimist loodust hoidma. Leian, et niivõrd oluline muutus mõtlemises saab toimuda vaid võimalikult loomulikul ning heatahtelisel viisil.

Järjest enam kogub maailmas huvilisi ning pooldajaid demokraatiliku hariduse kontseptsioon. Lühidalt öeldes kujutab demokraatlik kool endast õppeasutust, kus on otsustajaks õpilane ise. Tal on vabadus valida, mida ja kuidas ta õpib ning kellega ta seda teeb. Seejuures on tema otsus võrdväärne õpetaja (või lihtsalt täiskasvanu) otsusega. Demokraatlikke koole leidub üle maailma erinevates riikides mitmeid ning nendes õppivate noorte juures on täheldatud suurt vastutustundlikkust, empaatiavõimet ja loovust. Need kolm märksõna seostuvad mulle esmaselt ka omadustega, mida peaks inimene endas kandma, et elada Maal kooskõlas loodusega, tehes seda jätkusuutlikult ning teiste elusolenditega võrdväärselt arvestades. Lisaks on need kolm väärtust põhilised, mille ma lapsepõlvest endaga kaasa võtnud olen. Need ei ole lihtsad väärtused, mida saab koolis õpilasele õpetada, vaid neid saab päriselt mõista ning omandada elukogemustega. Leian, et sellised väärtused on olemuselt edasiviivad ning nende olemasolust või puudumisest võib aastal 2100 sõltuda Maa tulevik.

 Näitlikustamiseks toon välja mõned lihtsad mõttekäigud. Esiteks, vastutustundlikkusest sõltub meie planeedi heaolu ehk kõige otsesemaltki. Kui tunneme end maakera ja kogu eluslooduse eest vastutavana, ei saa nendega seotud probleemid meid ükskõikseks jätta. Me tunneme end võrdse osana Maast ning samas teame, et palju on meie, inimkonna, võimuses. Me vastutame inimkonna põhjustatud  probleemide eest.

Teiseks, tänu empaatiavõimele oskame mõista ümbritsevaid elusolendeid ja hoolida nende heaolust ning vajadustest.

Kolmandaks, loovuses peitub aga tee uute, näiteks just tehnoloogiliste innovatsioonide ja lahendusteni. Kahtlemata on palju avastamata tehnoloogiaid, mis meid mitmel moel edasi viiks. Näiteks kasvõi prügi sorteerimise või taastöötlemise puhul leidub kindlasti lugematuid viise, kuidas efektiivsemalt ning  jätkusuutlikumalt suures plaanis tegutseda.  

Võib-olla peitubki demokraatlikus hariduses tõeline innovatsioon, mis viiks meid kui inimkonda ühe sammukese lähemale ühisele mõtlemisele ja üksteisest ning planeedist hoolimisele. Ehk on ka tavapärasel koolil aeg teha oluline samm, mis võib paljudele esmapilgul näida taandarengu või tagasiminekuna, ja muuta sügavuti süsteemi ennast. Ainult koolide ja hariduse kaudu saame kasvatada uusi põlvkondi, kes oskavad hoolida ja hoida.

On aeg mõelda innovatsioonidest kui millestki palju üldisemast, jättes kõrvale tehnoloogia ja teaduse. Esmalt tuleks tegeleda meie endi olemuse ja ülesandega maakeral ning laiahaardeliste muutustega mõtteviisides. Kandes ühiseid olulisi väärtusi ning tegutsedes ühtsete eesmärkide nimel võib õnnestuda päästa jääkarud ning tervitada kindlalt ja uhkelt ka aastat 2100. Selle eelduseks on aga ühised tõekspidamised ning arusaamad, mida saame järgnevatele põlvkondadele jagada eelkõige hariduses toimuvate innovatsioonide abil.

Essee on avaldatud muutmata kujul. Teksti autor on Susi Ann Kaljas ja teda juhendas Kadi Kreis. Konkurss toimus projekti raames, mida rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Liitu meie uudiskirjaga