Kongo

VÄGIVALD VALITSEB KONGOT 

Kongo Demokraatliku Vabariigi kodusõda on nõudnud rohkem ohverid kui ükski teine relvastatud konflikt peale Teist maailmasõda. 1998–2003 kestnud kodusõjas sai surma üle viie miljoni inimese ning vägivald jätkub siiani. Rahvusvahelist üldsust on kritiseeritud, kuna võrreldes Iraagi ja Balkani kriisiga on Kongos siiani jätkuv relvastatud konflikt pälvinud eriti vähe tähelepanu.

Keerulisse konflikti on aastate jooksul sekkunud erinevad riigid ja mässuliste rühmitused. Taustaks on muuhulgas ka Ruanda 1994. aasta genotsiid ning etnilised vaidlused ja võitlused maavarade üle.

 

Kongo Demokraatliku Vabariigi konflikt

 
  • Konflikt algas: 1990. aastate lõpus
  • Konflikti osapooled: Kongo valitsuse väed, mitmete teiste Aafrika riikide väed, erinevad mässulised, sealhulgas Ruanda hutud.
  • Konflikti ohvrid: aastatel 1998 – 2003 kestnud kodusõjas üle viie miljoni surmasaanu,  2010 aasta alguses riigi siseseid põgenikke üle kahe miljoni.
  • Rahvusvahelise üldsuse osalemine: ÜRO MONUC-operatsioon

 

Konflikti taust

Kongo Demokraatliku Vabariigi ajalugu on olnud täis kodusõdu ja korruptsiooni. Kogu iseseisvuse ajal on pindalalt Aafrika suuruselt teises riigis olnud vähe rahumeelseid aegu.

Kongo raskused ulatuvad juba 1880. aastatesse, mil Belgia kuningas Leopold II selle endale vallutas. Leopold lüpsis riigi rikkustest tühjaks ning püstitas saadud rahade eest Brüsselisse uhkeid paleesid ja monumente, lisaks kogus ka endale tohutu varanduse. Rahvas muudeti orjadeks.

Kongo iseseisvus aastal 1960. Juba varsti algasid riigis konfliktid ning sõjalised kokkupõrked, kuna belgialased jätsid riigile päranduseks kaose, mida oli võimatu hallata.

Aastatepikkuse võitluse järel võttis sõjaline juht Joseph Mobutu armee abil võimu aastal 1965. Ta andis riigile uue nime – Zair ning kutsus ennast Mobutu Sese Sekoks. Sese Seko valitses riiki oma korrumpeerunud ja autoritaarsete võtetega  32 aastat.

Tema võim katkes viimaks Ruanda genotsiidi järgselt sündinud mässust. Kui tutsid pääsesid peale genotsiidi Ruandas võimule, põgenes üle kahe miljoni hutu- osad neist ka genotsiidis süüdistatavad – Kongosse. Ruanda armee järgnes neile 1996. aastal.

Ruanda hakkas toetama sisse, kes võitlesid nii hutude kui ka Kongo valitsuse vägede vastu.  Lõpuks marssisid tutsi sissid Ruanda ja Uganda toel pealinna Kinshasasse ja kukutasid 1997. aastal Mobutu. Uueks presidendiks sai Laurent Kabila, kes nimetas Kongo demokraatlikuks vabariigiks.

 Kongo1

 

Võimuvahetus ei too muutust

Vaatamata võimu vahetusele riigi probleemid jätkusid ning Kabila vastu tõusis mäss aastal 1998. Ruanda ja Uganda läksid üle mässuliste poolele, valitsus sai tuge Angolalt, Tšaadilt, Namiibialt ja Zimbabwelt.

Kabila mõrvati 2001. aastal. Tema poeg, Joseph Kabila võttis samal aastal võimu üle ning alustas rahuläbirääkimistega. Noor, poliitiliselt kogenematu president sai isalt päranduseks sõja, mille hinnaks olid miljonite inimeste elud, korrumpeerunud valitsus ning kurnatud majandus.

Olukorra tegi eriti raskeks ka konflikti osapoolte suur arv: Kongo maapiirkondades sõdisid omavahel mitmed riigid ja mässuliste rühmitused, mis vastavalt vajadusele, vahetasid pooli.  Kongo armee oli võitlustes saamatu ning seetõttu sõlmis mässulistega lojaalsuslepinguid.

Kongo konfliktil on ka etnline taust, kuna mässulised esindasid erinevaid etnilisi rühmi. Mitmed asjatundjad nimetavad Kongo konflikti siiski ressursside sõjaks, mis on ajendatud vaidlustest Ida – Kongo maavarade – kulla, teemantite, vase, koobalti, puidu ja kassiteriidi üle. Rikkustest saab kasu see, kes valitseb kaevandustega tegelevate sõdurite üle, seega ei ole konflikti lõpetamine ahvatlev.

Viimase aastakümne jooksul on vägivald Kongos vaibunud ja keskendunud teatud maakondadesse riigi ida- ja kirdeosas. Siiski sureb siiani massiliselt tsiviilelanikke nii vägivalla kui ka selle poolt põhjustatud humanitaarkriisi läbi.

 

Konflikti osapooled

Kongos on eri aegadel olnud vägesid mitmetest erinevatest Aafrika riikidest ja seal on üle 25 erineva mässuliste rühma.

 

Mässulised

Kongo idaosas tekitavad õudust eelkõige hutu mässulised FDLR (Forces démocratiques de libération du Rwanda), mille liikmed tulid riiki 1994. aastal toimunud Ruanda genotsiidi järel. Arvatakse, et osad selle rühmituse liidritest on olnud genotsiidiga otseselt seotud.

ÜRO MONUSCO-rahuvalveoperatsiooni kohaselt on FDLR:il alla 3 000 mehe. Nende peamiseks vaenlaseks olid tutsi mässulised CNDP (National Congress of the Defence of the People).

CNDP liideti Kongo armeega aastal 2009, kuid 2012 hakkas osa sõduritest armee vastu mässama. Rühmitus kutsus ennast nimega M23.

Lisaks FDLRile ja M23le tegutsevad Kongos veel mitmed teised mässuliste rühmitused, kellel on erinevad huvid. Uganda poolelt on Kongosse siirdunud LRA (Lord’s Resistance Army) ehk Jumalavastase armee sissid, keda süüdistatakse tsiviilelanike julmas kohtlemises. LRA tegutseb ka Lõuna-Sudaanis ja Kesk-Aafrika vabariigis.

Veel tegutsevad Kongos Mai Mai -sissid, keda valitsevad kohalikud liidrid. Noori mehi värvatakse sõduriteks etnilistel alustel.

Kongo mässulised terroriseerivad, tapavad ning vägistavad julmalt tsiviilelanikke. Nad lõikavad kasu ka riigi maavaradest. Arvatakse, et FDLR saab toetust rahvusvaheliselt kuritegelikult võrgustikult, mis ulatub Aafrikast Lääne-Euroopani ja Põhja-Ameerikasse.

 Ruanda

 

Kongo valitsuse väed

Kongo valitsuse vägesid on sageli süüdistatud suutmatuses kaitsta tsiviilelanikke vägivaldsete mässuliste eest. Räägitakse, et ka valitsuse sõdurid on vägistanud, tapnud ja röövinud rahumeelseid elanikke. Osa armee sõduritest on endised mässulised, mis teeb distsipliini hoidmise raskeks. Arvatakse, et mõned sõdurid teevad ka mässulistega koostööd.

 

Muud riigid

Algusest peale on Kongo konflikti kaastatud Angoola, Namiibia, Zimbabwe, Uganda ja Ruanda, neist kaks viimast toetavad mässulisi. Riigid on vahepeal sõlminud ka rahu ja näiteks aastatel 2008 ja 2009 tegi Kongo koostööd nii Uganda kui Ruandaga muutes LRA ja FDLRi sisside olukorra pingeliseks. Aastal 2012 süüdistati riike ka M23 toetamises.

Ka välisriike usutakse olevat seotud julmustega Kongos. 2010. aasta sügisel avaldas ÜRO raporti hutude mõrvadest, vägistamistest ja piinamistest Kongos aastatel 1993–2003. ÜRO raportis süüdistatakse julmustes veel ka Ruandat, Ugandat ja Burundiat. Raporti kohaselt oli tegudes genotsiidile sarnaseid jooni. Riigid on raporti ümber lükanud.

 

ÜRO rahuvalveoperatsioon 

ÜRO rahuvalveoperatsioon MONUC (United Nations Organization Mission in the Democratic Republic of the Congo) saabus Kongosse aastal 1999 riigi kodusõja pärast. On peetud lahinguid erinevate mässuliste rühmituste vastu koos Kongo armeega.

MONUCil ei ole väga hea maine. Alati on kasutusel liiga vähe ressursse, selle mandaat on olnud segane ning ei ole suudetud kaitsta tsiviilisikuid. Osadel andmetel on MONUCi sõdureid süüdistatud seksuaalkuritegudes, maavarade röövimises ja mässulistega vennastumises.

2010 aasta suvel viis ÜRO osa vägedest Kongo rahulikematest osadest välja, kuna Kongo valitsus soovis kogu operatsiooni lõpetada. Juulis muutis MONUC oma nime MONUSCOks (United Nations Organization Stabilization Mission in the Democratic Republic of the Congo), Kongo Stabiilsusmissioon. Seal on ligikaudu  22 000 sõdurit, vaatlejat ja politseid ning tegemist on ÜRO suurima rahuvalveoperatsiooniga.

 

Konflikti etapid

Aastal 2002 algasid president  Joseph Kabila rahukõnelused mässuliste rühmitustega. Kabila üritas olukorda rahulikumaks muuta ka välisriikidega ja leppis Ruandaga kokku, et kui too viib oma väed Kongo idaosast välja, annab Kongo ennast riigis varjavad hutud  välja, et nende üle mõistetaks kohut 1990. aasta Ruanda genotsiidi eest. Sellele lisaks lubas ka Uganda oma väed Kongost välja viia.

2002. aasta detsembris allkirjastati rahuleping, mille eesmärk oli lõpetada neli aastat kestnud võitlused mässulistega. Lepinguga ei kaasnenud siiski rahu kõikides riigi piirkondades. Kui Uganda viimased väed lahusid Kongost 2003. aasta mais, tekkis riigi kirdeosa Ituri alale võimuvaakum ja konflikt jätkus.

2005. aasta märtsi lõpul alustasid ÜRO väed ehk operatsioon MONUC sõdurite vabatahtliku desarmeerimise. Sellele vaatamata vägivald Kongo idaosas jätkus.

Demokraatia arenes Kongos samm-sammult. Kongo sai ajutise valitsuse 2003. aasta augustis ja 2005. aasta kevadel koostati põhiseadus.

Valimised olid 2006. aasta suvel ja sügisel ning need võitis Joseph Kabila. Valimised ei toonud Kongole rahu, lahingud jätkusid.

 

Suuroperatsioon ei õnnestunud 

2008. aasta jaanuaris sõlmisid Kongo valitsus ja riigi mässulised omavahel rahulepingu, mis pidi lõpetama konflikti riigi idaosas. Rahulepingust hoolimata vägivald jätkus. Sajad tuhanded inimesed olid sunnitud oma kodudest põgenema ja sügisel muutus olukord tõeliseks sõjaks. Arvestades riigi suurust olid ÜRO MONUC-operatsiooni saavutused olid minimaalsed.

2009. aasta jaanuaris alustasid Ruanda ja Kongo armee sõdurid viis nädalat kestnud operatsiooni  FDLRi vastu. Algul oli operatsioon edukas, kuid kevadel ja suvel võitlesid mässulised oma vanad positsioonid tagasi. 2009. aasta sügisel lekkis avalikkusesse ÜRO raport, mille kohaselt operatsioon ei lõpetanud vägivalda ning piirkonna humanitaarkriis muutus üha halvemaks.

2010. aasta algusest alustasid Kongo armee ja MONUC  taas uue operatsiooniga leidmaks  FDLR. Rünnati ka Uganda ADF-Nalu-mässulisi, mille tõttu ligikaudu 90 000 inimest põgenes Kongo idaosast. Uganda LRA rünnakud muutsid tsiviilelanike elu väljakannatamatuks.

 

Vägivaldsed valimised

Vägivald jätkus ka aastal 2011. Novembris toimusid riigis parlamendi- ja presidendivalimised, kuid valimistele eelnenud aeg lisas rahutusi riigi siseosas. Valitseva presidendi toetajad segasid opositsiooni tegevust muuhulgas vägivallatsemisega, valimistega seotud ametnike erapooletus seati kahtluse alla ning tänu maksmata palkadele vohas politsei hulgas korruptsioon.

ÜRO raporteeris hiljem, et Kabila julgeolekujõud tapsid valimiste käigus vähemalt 33 inimest.

Rahvusvahelise arvamuse kohaselt ei olnud Kongo piisavalt valimisteks ette valmistatud, kuna valimisseadus, hääletamiskohad ja valimiste eelarve olid murettekitavalt puudulikud.

Valimistel tuli võitjaks võimul olev president Kabila ja tema partei. Rahvusvahelised organisatsioonid, EL ja USA nimetasid valimisi ebaausateks ning näiteks 45 protsenti Kabila partei rahvasaadikukohtadest jagati uuel häälte lugemisel uuesti.

 

Kurjategijad kohtupingis

Kongole annab lootust asjaolu, et julmustes süüdistatavad on jõudnud rahvusvahelisse kohtusse, ICCsse välja. Kohtuistung andis ajaloo esimese süüdistuse 2012. aasta märtsis kongolasest mässajate pealikule Thomas Lubangale. Ta mõisteti muuhulgas süüdi lapssõdurite värbamise eest aastatel 2002–2003. Karistus oli 14 aastat vangistust.

ICC on saanud kätte ka Lubanga rivides võidelnud tutside sõjapealiku Bosco Ntagandani. Teda kahtlustatakse sõjakuritegudes ja inimvastases kuritöös aastatel 2002–2003. Kümme süüdistust käsitlevad muuhulgas mõrvu, vägistamisi ja lapssõdurite värbamist.

Ntaganda tegutses viimastel aastatel algul CNDP-mässuliste organisatsioonis, mis hiljem liideti Kongo armeega. Kevadel  2012 irdus Kongo armeest M23-rühmitus, kus Bosco Ntaganda oli üks võtmeisikutest. Mässulised kutsuvad ennast M23ks 2009. aasta 23. märtsi  järgi. Toonane CNDP liideti armeega. M23 kohaselt ei ole valitsus täitnud oma lubadusi ning sõdurid ei ole saanud neile lubatud sõjavälisi ametikohti.

M23 vallutas 2012. aastal mitmeid linnu. ÜRO andmetel smuugeldasid Ruanda ja Uganda neile relvi, kuid riigid on selle väite ümber lükanud. Sajad tuhanded inimesed põgenesid vägivalla eest ja samal ajal, kui sõjaväe ressursid kulusid M23ga võitlemiseks, aktiveerusid ülejäänud mässuliste rühmad.

Olukord halvenes järsult novembris, kui M23 ajas ÜRO ja valitsuse väed Gomani linnast välja ja vallutas selle üheteistkümneks päevaks. Väed olid nõus taganema alles siis, kui valitsus lubas vabastada nende toetajaid.

2013. aasta veebruaris hakkas M23 lõhenema ja liikumine jagunes. Kaotajaks jäi Ntaganda, võitjaks seevastu liikumise sõjaline juht Sultani Makenga.

Märtsis ilmus Ntaganda ootamatult Ruandasse ja andis ennast üles USA suursaatkonnale. Teda ootab sügisel ees ICC kohtuistung. Ntaganda alistumine on tekitanud hämmingut, kuna eeldati, et Ruandas toetatakse teda. Ntaganda võitles 1990. aastate alguses Ruanda presidendi Paul Kagame poolel tutside vägedes genotsiidis süüdistatud hutude vastu.

 Kongo2

 

ÜRO hädas 

Kuigi M23 vägivald suudeti maha suruda, on see märk sellest, et ÜRO ja valitsus ei tule mässulistega toime. ÜRO lubas novembris Gomani elanikele, et linna ei anta enam M23 valdusse, kuid reaalsus oli teistsugune.

Olukorda üritati parandada 2013. aasta kevadel, kui 11 Aafrika riiki leppisid ÜRO juhtimisel kokku, et aitavad kaasa rahule Kongos ning M23 kuulutas läbirääkimiste ajaks välja relvarahu. Märtsikuus aktsepteeris julgeolekunõukogu otsuse, mille kohaselt Ida-Kongosse saadetakse ÜRO sõjalised eriüksused. Vägedel on luba ka rünnata.

Peale Ntaganda alistumist oma organisatsiooni jälle rivvi saanud M23 pidi valitsusega kevadel rahuläbirääkimisi pidama, kuid need edenesid visalt.  Uudis ÜRO vägedest ei rõõmustanud mässulisi, nende esindaja sõnul soovib ÜRO dialoogi asemel sõda. Varsti peale seda, kui esimesed sõdurid 3000 suurusest väest saabusid maikuus Kongosse, puhkes M23 ja valitsuse vägede vahel taas lahing.

 

Humanitaarkriis

Armee ja M23 vahelistel lahingutel olid tsiviilelanike seisukohalt tõsised tagajärjed. Alates 2012. aasta maist on Ida-Kongost põgenenud üle 800 000 inimese. ÜRO kinnitas kevadel, et kui armee väed novembris Gomast taandusid, vägistati paarsada naist ja tüdrukut. Ka M23 süüdistati julmustes. ÜRO ähvardas lõpetada kahe armeega koostöö juhul, kui uurimist ei alustata. Aprillis laskis Kongo armee lahti 12 ohvitseri, keda seostati grupiviisilise vägistamisega.

Kongo konflikti eripäraks on vägistamised. Ohverid on nii naiste kui ka meeste hulgas. Riigis on olnud ka mitmeid massvägistamisi, milles kahtlustatakse nii mässuliste kui ka valitsuse vägede sõdureid. ÜRO rahuvalvajad ei suuda sageli tsiviilelanikke kaitsta ning ka neid on seksuaalkuritegudes süüdistatud.

Vägistamised on muutunud piirkonnas tavaliseks sõjarelvaks. ÜRO registreeris ainuüksi 2010. aastal ligikaudu 11 000 vägistamisjuhtumit – tegelik arv võib olla palju suurem.

Lisaks vaevab Kongot pidev humanitaarkriis. ÜRO juhitud Maailma Toiduabiprogrammi WFP kohaselt puudub ligi 70 protsendil Kongolastest korralik toit ning neljandik lastest on alatoidetud.

Riigis on umbes 2,6 miljonit riigisisest pagulast, kes elavad äärmises viletsuses nii pagulastena kui ka koju naastes. Põhja-Kivu maakonnas, kus tegutseb M23, on ligi miljon põgenikku. ÜRO teatas 2012. aasta juunis, et riigile vajaminevast humanitaarabist on kokku saadud vaid kolmandik.

Goma

 

Allikad: BBC, IRIN News, Helsingin Sanomat, OneWorld.net, YLE uutiset, Reuters, IDMC, UNHCR, International Crisis Group, MONUC, World Food Programme, AlertNet, Human Rights Watch, MONUSCO, UN News

 

Materjali tõlkimist ja kohandamst toetas Eesti Välisministeerium arengukoostööks ettenähtud vahenditest.