Kultuuride- ja religioonidevahelised kokkupõrked

Sagedasemad kontaktid eri kultuuride vahel on loonud soodsa olukorra kultuuridevaheliste konfliktide tekkeks. Kultuuridevahelised konfliktid võivad võrsuda siis, kui üks kultuur tunneb end teisest ohustatuna, näiteks seepärast, et teise kultuuri tugeval pealetungil tekib oht oma kultuuri säilimisele. Kultuuride konfliktid võivad tekkida ka teiste kultuuride mittemõistmisest. Tihtipeale erineb kultuuride sisemine loogika üksteisest, mistõttu võivad teise kultuuri nähtused ebaloogilised paista. Üheks näiteks kultuuridevahelisest mittemõistmisest on rassism ehk diskrimineerimine nahavärvuse tõttu. Kultuuridevahelise mõistmise suurendamise ning eri kultuuride sisemise loogika selgitamisega tegelevad kultuuriantropoloogid ja etnoloogid.

Levinud on religioossetest tõekspidamistest lähtuvad kultuurilised konfliktid. Tugevad religioossed konfliktid tulenevad üldiselt religioossest fundamentalismist. Religioosne fundamentalism esineb tänapäeval kõigis suuremates religioonides, sh kristluses, islami usus, judaismis, hinduismis ja budismis. Fundamentalism kui liikumine sai alguse konservatiivsete presbüteri teoloogide hulgas 19. sajandil Ameerika Ühendriikides. Sealt levis see 1910.–1920. aastatel konservatiivsete baptistide ja teiste kristlike denominatsioonideni. Liikumise mõte oli taaskinnitada peamisi teoloogilisi tõekspidamisi ning kaitsta neid liberaalse teoloogia ja ajaloolis-kriitilise meetodi esitatud seisukohtade eest. Kristlikud fundamentalistid eitavad tänapäevani teaduslikku maailmapilti ja usuvad, et maailm on 6000 aastat vana.

Üldiselt võib kultuurilist fundamentalismi mõista ka kui täielikku kultuurilist sallimatust. See on olukord, kus kultuuridevaheline sisuline dialoog on katkenud ning end üritatakse kuuldavaks teha äärmuslike meetoditega. Neile vastatakse sageli sama ekstreemsete abinõudega, mis kokkuvõttes vaid süvendavad probleemi, mitte ei tegele selle põhjustega. Kultuuride dialoog, sallivus ning mõlema poole püüe teist mõista on oluline, sest aitab ära hoida võimalikku vääritimõistmist.

USA poliitikateadlane Samuel Huntington on kirjutanud tsivilisatsioonidevahelisest kokkupõrkest (1999), mis on üks kultuurilise kokkupõrke vorme. Huntington arvab, et külma sõja lõppedes on tekkinud maailmas uus olukord, kus suuremad konfliktid ei teki mitte majanduslike süsteemide, vaid kultuuriliste erinevuste pinnalt. USA kirjandusteadlane ja poliitikaaktivist Edward Said, kes on avaldanud raamatu „Orientalism“ (1978), on avaldanud arvamust, et Huntington keskendub liialt palju kultuurilistele erinevustele. Said juhib tähelepanu sellele, et „tsivilisatsioonid“ ei ole kaugeltki ühtsed, vaid kõikides tsivilisatsioonides leidub palju erinevusi, mistõttu neid ei saa omavahel vastandada.

Tuleb teadvustada sedagi, et kultuurilisi erinevusi võib kas teadlikult või ebateadlikult konfliktide ettekäändeks tuua. Kultuuriliste konfliktide põhjuste ja lahenduste analüüsijate seas on levinud arusaam, et konfliktide tekke põhjus on sageli sarnasuste asemel liialt erinevustele keskendumine. Nii on Eesti poliitik andnud rassistlikke soovitusi immigratsioonipoliitika elluviimiseks.[1] Maailmas on väga palju kultuure ning maailma kultuuriline mitmekesisus on maailma rikkus. Kultuurid on ka pidevas muutumises ning nende järjekindlalt üksteisele vastandamine tundub meelevaldne.

Tavaliselt seostatakse terrorismi islamiusulistega, kuid tegelikult on vaid väike osa terrorismist kantud usulisest ideoloogiast. See võib olla ükskõik milline rahvuslik või poliitiline ideoloogia. Ka religioosne terrorism pole ainult islamiterrorism. Praegu tegutseb maailmas hulk äärmuslikke rühmitusi, mis püüavad rohkemal või vähemal määral oma terroristlikku tegevust õigustada usuliste motiividega. Mitmed paremäärmuslikud rühmitused USA-s, Venemaal ja Rootsis on välja kuulutanud püha sõja valge rassi säilitamise nimel. Ka 2011. aastal Norra üksikul saarel toimunud veresaun ja samal päeval Oslos korraldatud pommiplahvatus arvati esmalt olevat islamiusulise kätetöö, kuni selgus, et tegu oli hoopis fundamentalistliku kristlasega, kes näeb mitmekultuurilises ühiskonnas ohtu Euroopale. Ka Eestis võtavad poliitikud sõna.

Religioon Eestis[2]

Eestit peetakse üldiselt väga sekulaarseks ehk ilmalikuks ühiskonnaks. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on Eestis siiski esindatud 90 usuvoolu (2000. aasta loenduse ajal oli neid 74), millest 16-l on üle 1000 järgija. Kõige enam on Eestis õigeusklikke (176 773) ning luterlasi (108 513). Neile järgneb populaarsuselt katoliiklus, mida järgib 4501 inimest. Populaarsed on ka baptistid ja Jehoova tunnistajad, keda on vastavalt 4507 ja 3938 inimest. Loenduse andmetel tunnistab 15-aastastest ja vanematest Eesti elanikest kindlat usku 320 872 inimest.

Nähtavamaid ja praegu rohkem kõneainet tekitavaid usulisi vähemusi on moslemid, keda 2011. aasta rahvaloenduse järgi on Eestis 1508 (2000. a rahvaloenduse järgi 1387). Tegelik moslemite arv on ilmselt siiski suurem, kuna väga paljud Eesti moslemid eelistasid rahvaloenduse usuküsimusele üldse mitte vastata, kartes kaitsepolitsei kõrgendatud tähelepanu.[3] Eesti islamiusuliste seas on palju rahvaid: aserbaidžaane, abhaase, kirgiise, türkmeene, usbekke, tadžikke ning paljusid teisi, samuti on esindatud enamik islamiriike Marokost kuni Afganistanini.

20. sajandi alguseks elas Tallinnas ligikaudu 2000 islamiusulist tatarlast, kellest paljud I maailmasõja ajal põgenesid. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis vaid 170 islamiusulist. Tallinnas ja Narvas tegutsesid moslemite kogudused, kuid nõukogude võim keelustas nende tegevuse ja usutalitusi peeti salaja moslemite kodudes. 1950.–1980. aastatel rändas Nõukogude Liidu eri regioonidest palju islamiusulisi Eestisse, sealhulgas tatarlased, aserbaidžaanid, usbekid, türkmeenid, kirgiisid, kasahhid jt.

Ideid õppetööks

  • Vaata „Pealtnägija“ lõiku islami usu teemal: http://uudised.err.ee/v/ae8fdc81-1e78-4d08-851e-5d7dfe37c9b5.
  • Uuri Eestis islami usu levikut kristluse kõrval. Missuguseid andmeid ja tendentse leiad ajaloost? Missugused kogudused või organisatsioonid koondavad islamiusulisi Eestis tänapäeval?
  • Kuidas saab tõlgendada II maailmasõja ajal aset leidnud õudusi kultuuride- ja religioonidevaheliste kokkupõrgete kontekstis?

 

[1] Merike Teder, Martin Helme soovitus immigratsioonipoliitikaks: kui on must, näita ust, Postimees: http://www.postimees.ee/1252028/martin-helme-soovitus-immigratsioonipoliitikaks-kui-on-must-naita-ust

[2] Eesti elanikud on hakanud taganema luterlusest, ERR: http://uudised.err.ee/v/eesti/ea35a7ae-e0c8-48cb-9a68-1709f1c9eb54

[3] www.islam.pri.ee küsitluse andmetel