Loodusressursid

Toote või eseme valmistamiseks kulub toorainet, mida tuleb kaevandada (nt nafta, mineraalid, metallimaagid). Maavarad paiknevad Maal ebaühtlaselt ja nende kaevandamine nõuab omakorda ressursse: 7–10% kogu maailma energiatoodangust. Kaevandamiseks vajaminev energia saadakse peamiselt fossiilsetest kütustest, nagu nafta ja kivisüsi. Tarbimise kasv arenenud maades on loodusvarade vähenemise, saastuse, kliimamuutuse ja keskkonna üldise allakäigu peamine põhjus, mis on kaasa toonud tarbimisjärgsele ühiskonnale üleminemise vajaduse.

Vahemikus 1950–2005 kasvas ülemaailmne metallide tootmine kuus korda, nafta tarbimine kaheksa korda ja maagaasi tarbimine 14 korda. 2011. aastal toodeti 82% kogu maailma energiast fossiilsete kütustega, 13% energiavajadusest kaeti taastuvenergia allikatega ning 5% tuumaenergiaga.[1] Tõsiseid keskkonnaprobleeme põhjustab nafta ammutamine maapõuest. Puurtornide rajamine tekitab müra, mis häirib vee-elustikku, ning nafta transport tankerite ja torujuhtmete abil suurendab oluliselt keskkonnasaaste riske. Näiteks võib Nigeri jõe deltat Nigeerias pärast 50 aastat kestnud naftavarude ekspluateerimist nimetada katastroofipiirkonnaks. Nigeri delta on suurim Aafrika märgala ja koduks enam kui 20 miljonile inimesele 40 etnilisest rühmast. Sealsed mangroovid ja vihmametsad on ühed mitmekesisemad maailmas ning delta viljakatel muldadel võiks kasvatada paljusid põllukultuure. Sealsed mageveekogud sisaldavad kõige rohkem mageveekalaliike Lääne-Aafrikas. Nüüdseks on aga deltat ümbritsevatesse ojadesse, farmidesse ja metsadesse lekkinud üle miljoni tonni toornaftat. Hooletu naftaammutamise tagajärjel on pinnas saastunud ja põlluharimine raskendatud. Veekogudes surevad kalad massiliselt. Koos toornaftaga maapõuest tuleva gaasi transportimine end ära ei tasu, mistõttu põletatakse see kohapeal, tekitades sama palju kasvuhoonegaase kui 18 miljonit autot. Lisaks vabaneb gaasi põletamisel toksilisi ühendeid, mis mürgitavad ümbritsevate piirkondade inimesi.

Kaevandamise tagajärjed

Kõik elektroonikatooted sisaldavad mingis koguses metalle ja mineraale. Tehnoloogia, eriti alternatiivenergeetika areng (nt päikesepaneelide ja tuulegeneraatorite ehitamine) tähendab suurenevat vajadust metallide järele. Tuleviku maailmas asendub naftasõltuvus enam metallisõltuvusega. Maagikaevandustes tekib suures koguses jäätmeid ehk aherainet – koos maavaraga kaevandatud kivimid, mida ei kasutata. Aheraine hulk sõltub kaevandatavast metallist või mineraalist ning kaevanduse suurusest. Näiteks ühe tonni vase kohta tuleb 99 tonni kaevandusjäätmeid, aga kulla puhul on need kogused suuremad: iga unts ehk 30 grammi kulda toob tavatingimustes kaasa 30–80 tonni kaevandusjäätmeid. Kui arvestada, et keskmine naistesõrmus kaalub 3–4 g ja meeste oma 4–6 g, siis tekib ühe sõrmuse tegemiseks 3–14 tonni kaevandusjäätmeid olenevalt kohast ja sõrmusest. Maagikaevanduste jäätmed võivad olla toksilised. Näiteks kulla kaevandamise jäätmed sisaldavad tsüaniidi, elavhõbedat, arseeni ja teisi tapvaid aineid. Mõned kullakaevandused on läinud sama ohtlikuks kui tuumajäätmete ladustamispaigad. Kulda pestakse sageli kivimitest välja tsüaniidilahusega, sest nii on kõige odavam. Aheraine ladustatakse aherainemägede või aherainepuistangutena, vahel ka looduslikesse orgudesse.

Kaevandamisega võib kaasneda erosioon, pinnase vajumine, elurikkuse vähenemine, põhja- ja pinnavee saastumine kaevandamisest pärit kemikaalidega. Mõnikord tehakse kaevanduste ümber lisaraiet, vabastamaks pinda kaevandusjäätmete ladustamiseks. Raie suhtes on aga eriti tundlikud troopilised vihmametsad, kus esineb arvukalt endeemseid taime- ja loomaliike (st ühele paigale ainuomaseid liike, mida mujal ei esine). Troopiliste vihmametsade pinnas on erosioonitundlik – koos taimestikuga hävib tavaliselt ka muld. Väga tundlikud ökosüsteemid on märgalad, mis toimivad kui looduslikud saastefiltrid, pakuvad troopilistel aladel kaitset suurte tormide eest (nt mangroovmetsad rannikul) ja on elupaigaks unikaalsele elustikule. Nafta- ja õlireostus, mangroovmetsade raie, kuivendamine või saastamine kaevandustest pärit raskmetallidega hävitab märgalad ning koos nendega kaob ka loodusliku süsteemi puhverdamise võime.

Kaevandamine võib hävitavalt mõjuda ümbritsevale pinna- ja põhjaveele, kui ei rakendata kaitseabinõusid. Kaevandamisel kasutatakse hulgaliselt kemikaale ning kaevandamise käigus vabaneb maapõuest kahjulikke ühendeid ja metalle. Tagajärjeks võib olla ebaloomulikult kõrge toksiliste kemikaalide tase vees (nt arseeni, väävelhappe või elavhõbeda tase). Lisaks võib vesi saastuda raskmetallidega (nt tina ja kaadmiumiga). Samuti põhjustab lisaprobleeme aheraine, mis puistangult tuulega ümbritsevatele aladele võib lenduda. Mitmel pool on firmadele kohustuslik kaevandamise järel kaevandus sulgeda ja olukord ennistada või haljastada. Endiste kaevanduste asemele on loodud näiteks vaba aja veetmise kohad või on sinna istutatud mets.

Ulatuslikult loodust laastavaid tegevusi nimetatakse ka ökotsiidiks. See tähendab, et kogu ökosüsteem hävib või saab tõsiselt kahjustada. Ökotsiidiks saab nimetada nii Nigeri delta ekspluateerimist, suuri kullakaevandusi, BP naftareostust Mehhiko lahes kui ka naftaliivade kaevandamist Kanadas[2].

Kaevandamisega kaasnevad sotsiaalsed aspektid

Kaevandamine esitab sotsiaalseid probleeme kohalikele kogukondadele. Kaevandusalad võivad asuda maadel, kus elavad põlisrahvad, keda sundteisaldatakse või jäetakse maast ilma. Kuigi põlisrahvad on neil maadel elanud põlvkondi, puudub neil tihti legaalne õigus kasutatavale maale. Seega, juhul kui kaevandusload väljastatakse, võib neid inimesi ähvardada kodunt väljatõstmine. Näiteks aastatel 1989–1992 põletasid sõjaväelased ja Suurbritannia-Austraalia kaevanduskompanii Rio Tinto turvamehed Indoneesias Kalimantanil ühe kaevanduse ümbruses olevad külad ning teisaldasid vägisi üle 440 pere. 1990 –1998 asustati Ghanas Tarkwa piirkonnas kaevanduse aladelt ümber üle 30 000 inimese. Samuti pidid LAV-is kohalikud vaesed kogukonnad peaaegu ilma kompensatsioonita oma kodud maha jätma, et anda ruumi kaevandustele, mis kaevandavad metalle arvutite tootmiseks. Sambias reostavad maad ja vett koobaltikaevandused. Koobaltit kasutatakse laetavate patareide tootmiseks.

Tavaliselt soovivad arengumaad oma mineraaliressursse kasutada tulu teenimiseks. 2/3 Paapua Uus-Guinea ekspordituludest tuleb mineraalidest. Teemandikaevandused Botswanas moodustavad kolmandiku riigi SKT-st ja kolmveerandi kogu ekspordist. Ent hoolimata mineraalide suurest osast ekspordis ei pruugi see kiirendada riigi majanduskasvu; mõnel juhul võib vaesus isegi suureneda. Näiteks Niger, Nigeeria, Guinea, Sambia, Kongo DV ja Peruu on küll suured mineraalide-maavarade eksportijad, aga on sellest hoolimata vaesed riigid. Isegi kui mineraalide ekspordi tõttu majandus kasvab, pole selle hüved rahva hulgas ühtlaselt jaotunud ning kaevandustele kõige lähemal elavad kogukonnad võivad tegelikkuses hoopis tugevalt kannatada ja marginaliseeruda.

Mõnes vähem arenenud riigis võivad kaevandused osutuda konfliktiallikaks. Tuntuimad juhtumid on leidnud aset Aafrikas, kus mässulised on enda kontrolli alla võtnud teemandikaevandused, millest rahastatakse kodusõda. Teemant on süsiniku allotroopne vorm, millest pärast lihvimist võib saada kalleid briljante. Vereteemant tähistab teemante, mis on kaevandatud sõjatsoonides ning mille müügiga rahastatakse ülestõuse, riigipöördeid, sissetunge ning sõjapealikke. Enamik vereteemante pärineb Aafrikast, kus kaevandatakse umbes 2/3 kogu maailma teemantidest.

Kaevandamine puudutab valusalt naisi. Mitmel pool vähem arenenud maades puuduvad naistel õigused maad omada ning neid ei kaasata läbirääkimistesse. Nõnda ei saa naised ka kodu kaotamise puhul kompensatsiooni. Laiaulatuslik kaevandamine loob naistele vähe töökohti ning hävitab nende traditsioonilised tööalad, nagu põllumajandus ja käsitöö. Seega muutuvad nad enam sõltuvaks oma meessugulastest ja abikaasadest, kelle kätte on koondunud kogu majanduslik tegevus. Kaevuriamet on üks ohtlikemaid elukutseid. Kivivaringud, tunnelite kokkuvarisemised, tulekahjud, kuumarabandused, plahvatused ja ohtlikud gaasid nõuavad igal aastal üle 15 000 kaevuri elu. See on kõigest ametlik hinnang, tegelikud arvud võivad olla mitu korda suuremad. Kaevandamisloa saavad suured rahvusvahelised korporatsioonid, kuid enamasti tegelevad kaevandamisega lihtsad inimesed, perekonnad, terved kogukonnad. Kui kvalifitseeritud tööjõudu pole võtta, siis palgatakse kohalikke inimesi, kel puuduvad teadmised kaevandamise ohtudest.

Suur osa maailma vääriskividest ja kullast kaevandatakse nn väikekaevandustes, kus tööd tehakse käsitsi ja mis on seotud ebaõiglaste tarneahelatega. Väikekaevandused näevad suurt vaeva, et müüa kaevandatud kulda õiglase hinnaga. Kulla kättesaamiseks maagist kasutatakse elavhõbedat ning tihti teevad seda naised ja lapsed oma kodudes, samades pottides-pannides, millega perele süüa valmistatakse. Elavhõbe on neurotoksiin, mis põhjustab tõsiseid tervisehädasid ja reostab loodust. Mitmel pool kaevandustes kasutatakse ka lapstööjõudu, sest peredel on vaja lisasissetulekut ning lapsed sobivad oma väikese kasvu tõttu paremini allmaakaevandustesse kui täiskasvanud.

Õiglane kaubandus ja vastutustundlik kaevandamine

Kaevandamisega kaasnevatele sotsiaalsetele probleemidele pakub osalist lahendust vastutustundlik kaevandamine. 2010. aasta kevadel loodi esimest korda ajaloos kulla sõltumatu sertifitseerimise protsess. Selle töötasid välja Rahvusvaheline Õiglase Kaubanduse Märgistamise Organisatsioon (Fairtrade Labelling Organisations International, FLO) ja Vastutustundliku Kaevandamise Liit (Alliance for Responsible Mining, ARM), et luua võimalused ühiskondlikuks, keskkonna- ja majandusarenguks väikekaevanduste tööliste kogukondades. Sertifitseeritud kuld ei toeta vägivalda. Fairtrade’i ja Fairminedi standardid aitavad kogukondades rahu tagada.

Õiglase kaubanduse organisatsioonide partnerlus võimaldab väikekaevandajatel kulla eest paremat hinda teenida. Partnerlusele ja õiglase hinna maksmisele viitab topeltmärgistus tootel, nii FAIRTRADE kui ka FAIRMINED. Ehkki käsitsi kaevandavad ja väikekaevandustes töötavad inimesed toodavad vaid 15% kõigist kullavarudest, moodustavad nad 90% kullatööstuse inimtööjõust. Fairtrade’i ja Fairminedi sertifitseerimine pakub kaevuritele võimaluse parandada oma majanduslikke, sotsiaalseid ja lähipiirkonna keskkonnatingimusi.

Sertifitseerimist tõendavaid märke võib leida kullatoodetelt, meenemüntidelt, kullakangidelt, medalitelt, trofeedelt ja religioossetelt sümbolitelt. Kulla märgistamine tagab, et

  • kaevuritele on makstud kulla eest paremat hinda – vähemalt õiglase kaubanduse miinimumhinda;
  • kaevurid saavad sotsiaalset lisatasu, mida saab rakendada oma kogukonna arengu heaks. Näiteks saavad nad ehitada kogukonnale kaevu või kanalisatsiooni;
  • kui kuld on kaevandatud ökoloogiliselt ehk ilma ohtlike kemikaalideta, nagu tsüaniid ja elavhõbe, saab selle eest küsida lisatasu. Ökoloogilise kulla puhul taastatakse ka kaevandamispiirkonna maastik, näiteks istutatakse mets;
  • kaevurid saavad õiguse luua ametiühinguid.

 Ideid õppetööks

  • Uuri, missugused on töötingimused Eesti kaevandustes. Mis maavarasid Eestis leidub? Kus Eestis peamiselt maavaru kaevandatakse? Kui palju inimesi töötab Eesti kaevandustes ja missugused on nende töötingimused? Kas Eestis on juhtunud maavarade kaevandamisega seotud õnnetusi?
  • Miks on parem kasutada taastuvaid kui taastumatuid energiaallikaid? Millest toodetakse energiat peamiselt Eestis ja Euroopas? Missuguseid suuremaid projekte on Eestis käivitatud, et suunduda enam taastuvenergiaallikate kasutamise rajale?

 

[1] World Energy Resources: 2013 Survey. World Energy Council: www.worldenergy.org/wp-content/uploads/2013/09/Complete_WER_2013_Survey.pdf

[2] Examples of Ecocide, End Ecocide on Earth: www.endecocide.org/en/examples/