Maailmakaubandus ja arengumaad

Kuni 1980ndateni olid arengumaad maailma kaubanduses vaid toorme eksportijad. Välja veeti naftat, mineraale (nt teemante, kulda), väärispuitu ja põllumajandussaadusi (nt kohvi, teed, kakaod, suhkrut, puuvilla). See on nüüdseks muutunud ja valdav osa arengumaade ekspordist on tööstustoodang. Eelkõige on edukad olnud Aasia riigid, peale Hiina ja India ka Malaisia (elektroonika, kemikaalid) ja Vietnam (rõivad, elektroonika), mujalt maailmast Brasiilia (transpordiseadmed, jalatsid), Mehhiko (autod, arvutitehnika), LAV (masinad ja seadmed) ning Mauritius (rõivad ja tekstiil).

iStock_Rafael Ramirez Lee

Rafael Ramirez Lee

Siiski on maailmaturul konkureerimine ning ekspordi mitmekesistamine paljudele arengumaadele vaevarikas, eriti kõige vaesematele riikidele. Eelkõige sõltuvad Sahara-taguse Aafrika riikide eksporditulud jätkuvalt maavaradest ja/või põllumajandusest: Angola sõltub naftast ja teemantidest, Sierra Leone teemantidest, Burundi kohvist ja teest, Malawi tubakast, teest ja suhkrust, Burkina Faso puuvillast, kariloomadest ja kullast. Sõltuvus toorme ekspordist, eriti kui tegu on ainult ühe või vähese toormega, ei soodusta pikaajalist arengut ja võib tekitada mitmeid probleeme, näiteks suuri ebavõrdsusi sissetulekutes. Sellisel juhul saavad kasu eelkõige maaomanikud, kelleks on tihti suuromanikud või kaevandusfirmad, harva talunikud. Majanduspingeid põhjustab ka sõltuvus kõikuvatest maailmaturu hindadest, põllumajandussaaduste puhul lisanduvad ilmastikuga seotud ohud. Nii võib maailmaturu hindade langus või ootamatu põud kiiresti hävitada kogu riigi sissetuleku ja välisvaluutareservid, mida oleks vaja impordi (nt tehnika) eest maksmiseks. Tagajärjeks on riikide sõltuvus laenudest ja välisabist.

Vaesus on viimastel aastakümnetel enim vähenenud Ida- ja Kagu-Aasia riikides, kes on olnud aktiivsed kaubanduspartnerid, suutnud eksporti mitmekesistada ja siseneda suurema lisaväärtusega toodanguturgudele. Sahara-taguse Aafrika riigid, kus vaesus visalt kahaneb, kauplevad aga väheste kaupadega. Ehkki kauplemine ja lõimumine maailmamajandusega ei taga vaesuse vähenemist ega majanduskasvu, on sellel siiski oluline roll. Küsimusele, miks paljud vaesemad riigid pole suutnud maailmakaubandusest mõistlikku kasu lõigata, ei saa üheselt vastata. Põhjused erinevad riigiti ja nende nimekiri on pikk. Muu hulgas peituvad põhjused ajaloolises ebaõigluses, riikide praeguses halvas valitsemises (korruptsioon, tollibürokraatia), puudulikus infrastruktuuris, haridusvõimaluste puuduses, käimasolevates konfliktides, võlakoormates ning geograafilises asukohas (problemaatiliste naabritega merepiirita riigid). Oma osa on ka maailmakaubanduse reeglitel.

Rahvusvahelise kaubanduse reglementeerimine ning kitsaskohad

Riigid on rahvusvahelist kauplemist piiranud, seades väljast sissetoodavale kaubale makse ja erinõudeid ning andes oma toodangule eeliseid subsiidiumide abil. Samas on loodud regionaalseid rühmi (nt EL, NAFTA, ASEAN) ja sõlmitud kahepoolseid lepinguid, kus teineteise tõkkeid vähendatakse. Maailma tasandil kehtivad omakorda Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO reeglid, mille peaeesmärk on kaubanduspiirangute üldine vähendamine. Kokkuvõttes on välja kujunenud keerukas ja mitmetasandiline kaubandusreeglistik, mis on kaldu praeguste jõukate riikide poole. Reeglistikku on kujundanud eelkõige lääneriigid, kes on vastavaid otsuseid langetanud juba sajandeid. Ka praegustele Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitele pandi alus siis, kui enamik arengumaid olid veel kolooniad. Kahepoolsete ja regionaalsete lepingute tingimuste seadmisel kehtib suurema ja mõjukama võim. Sama olukord valitseb ka Maailma Kaubandusorganisatsioonis, kuid seal on arengumaadel suuremad võimalused mõjuvõimsamaid liite moodustada. Kaks olulist küsimust arengumaadele on põllumajandus ja turupiirangud.

Põllumajandus moodustab tänapäeva rahvusvahelisest kaubandusest väga väikese osa. Samas on põllumajandus väga oluline vaeseimatele riikidele, kuna selles sektoris töötab kõige rohkem inimesi ning majandus sõltub otseselt sellest. Tõsine probleem on olnud jõukate riikide, nagu USA, Jaapani, Kanada ning EL-i pikaajaline praktika pakkuda oma põllumajandustootjatele miljardeid dollareid subsiidiume. Jõukate piirkondade toetused ajendavad ülejääkide tootmist, mis võimaldab saadused isegi alla omahinna maailmaturgudele paisata, tekitades üldise hinnalanguse. See laostab arengumaade talunikke, kel oma riigilt seesuguseid toetusi loota pole. Turgude avamise surve ja USA/EL-i põllumajandustoetused loovad olukorra, kus vaesemate riikide põllupidajad tõrjutakse omaenda turgudelt välja. Isegi kui neil on tootmiseks sobivamad keskkonnatingimused, ei suudeta isegi siseturul odava importkaubaga konkureerida, maailmaturust rääkimata. Selline olukord vähendab omakorda arengumaade tootjate võimalusi saada investeeringuid, mida oleks hädasti vaja tehnika moderniseerimiseks (selle puudus raskendab konkureerimist ja tootearendust). Vajalike seadmete ajakohastamine võimaldaks liikuda tulusama tegevuse ehk põllumajandussaaduste töötlemise poole, mis omakorda suurendaks nõudlust uute toodete ja teenuste järele ning ergutaks arenguid teisteski majandusharudes. Probleem on tõsine, kuna põllumajandusest sõltub enamiku vaeseimate riikide elanikkonna toimetulek.

Benini, Burkina Faso, Tšaadi ja Mali puuvillatootmist on raskendanud USA toetused oma puuvillatootjatele. Neis Lääne- ja Kesk-Aafrika riikides on pinnas puuvilla kasvatamiseks tunduvalt soodsam ja tootmiskulud mitu korda väiksemad kui USA-s, ent aafriklased ei suuda konkureerida toetuste abil kunstlikult madalaks aetud hindadega. Nii kaotavad USA poliitika tõttu miljonid Aafrika tootjad oma sissetuleku, ehkki neil on tunduvalt raskem leida muid elatise teenimise võimalusi, kui oleks USA puuvillatootjatel, kes ilma toetusteta konkureerida ei suudaks. Niisamuti on Ghana tomatikasvatajad hädas Euroopa kõrgelt doteeritud tomatitööstusega ja kanakasvatajad kanalihatoodete impordiga, mehhiklastele valmistab raskusi odav USA mais jne.

Arengumaade piirangud ja soodustused

Arengumaade olukorda raskendavad ka teiste riikide ja kaubanduspiirkondade turulepääsemise piirangud, eri toodetele ja riikidele kehtivate tollitariifide ja kvootide rägastik. Arengut pidurdab eelkõige asjaolu, et vähem piiranguid seatakse vajalikule toorainele, rohkem aga poolproduktile või valmistoodangule. Need võimaldavad Lääne tootjatel saada vajalikku toorainet, kuid pidurdavad arengumaade tööstuse edendamise võimalusi. Kui eksportida Euroopa Liitu Euroopas puuduvat toorainet (nt kakaod), saab see piiriületusel vaid väikese rahalise „trahvi“, kui sedagi. Kui arengumaa püüab enne eksporti toorainele lisaväärtust luua, tehes näiteks kakaost šokolaadi, kehtivad sellele suuremad tariifid. Tagajärjeks on see, et Ghanast pärit šokolaaditahvel on tunduvalt kallim kui Euroopas toodetu, ehkki toorainet kasvatatakse just Ghanas. Niisugune praktika säilitab olukorra, kus toorainerikkad vaesemad maad püsivad muutlikul ja vähem tulusal toormeturul ning toormaterjal liigub jõukate riikide töötlejatele, kes valmistoodangut müües saavad lõppkokkuvõttes suurema kasumi.

EL ja USA on andnud teatud arengumaadele oma turgudele pääsemiseks ka soodustingimusi. Näiteks 2001. aasta initsiatiiv „Kõik peale relvade“ (Everything but Arms – EBA) võimaldab vähim arenenud riikide kõikidele kaupadele (v.a relvad) tolli- ja kvoodivaba juurdepääsu EL-i turule. 2000. aastast pakub USA (AGOA – Africa Growth and Opportunity Act) tolli- ja kvoodivaba sissepääsu teatud toodetele neist Aafrika riikidest, kes järgivad head valitsemistava. Sellistest soodustustest täielikku kasulõikamist piiravad aga mitmed asjaolud, näiteks keerulised reeglid päritolumaade kohta (toormaterjali, detailide, töö päritolu). Sisse on seatud mitmed erandid, nt EBA-l on teatud piirangud banaanide, riisi ja suhkru impordile. Probleeme võivad tekitada ka seatud osalustingimused. Näiteks on USA „hea valitsemistava“ kriteeriumiks muu hulgas USA impordi- ja investeeringupiirangute vähendamine, mis võib tegelikult raskendada kohaliku tootja olukorda ja parandada USA korporatsioonide positsiooni. Pealegi on soodustingimused ajutised, mistõttu pole tootjatel kindlust tuleviku suhtes. Peale tollitariifide ja kvootide valmistavad vaeseimatele riikidele raskusi nn kaudsed kaubanduspiirangud ehk riikide ja ettevõtete seatud tervise-, keskkonna- ja ohutusnõuded.

Arengumaade liberaliseerimine

Arengumaadele on arenguabi- ja laenutingimuste kaudu peale surutud mitmekülgset liberaliseerimist. See praktika tõusis esile 1980ndail, kui paljud võlgades arenguriigid pöördusid Maailmapanga ja IMF-i poole. Peegeldades n-ö thatcherism’i ja reaganomics’it, leidsid need, et probleemiks on liigne riigi sekkumine majandusse, ning pakkusid lahenduseks riikliku sekkumise vähendamist, st turgude avamist, finantssektori liberaliseerimist, väiksemat tööturu reguleerimist, erastamisi ja põllumajanduspoliitika reforme. Need nn neoliberalistlikud majandusreformid said laenude ja abiandmise tingimusteks, mistõttu rakendati neid paljudes Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides.

Tagantjärele on asjaosalised tunnistanud, et kõigile ühesuguse liberaliseerimispaketi ettekirjutamine oli viga. Võitjateks on osutunud suured rahvusvahelised korporatsioonid, samas kui tingimusi täitvate Aafrika riikide majandus aeglustus. Ladina-Ameerikas kutsutakse 1980ndaid lausa kaotatud aastakümneks, sest vaesus ja ebavõrdsus vaid süvenes. Riigid, kes ei pidanud neil tingimustel abi vastu võtma, nagu Hiina ja Vietnam, valisid ettevaatlikuma, järkjärgulise vabaturule ülemineku ning on edukamad olnud nii majanduses kui ka vaesuse vähendamises. Tänapäeval on abitingimuste määramisel kohalikul kontekstil olulisem roll, kuid turgude avamine ja üldine riigi sekkumise vähendamine on jätkuvalt Maailmapanga, Rahvusvahelise Valuutafondi ja Lääne doonorriikide abipakettide ettekirjutustes läbivad nõuded.

See on teema, mis kütab kirgi, vastandades teravalt vabaturu pooldajad ja need, kes toetavad riigi osalust ning protektsionismi. Eraldi tuuakse siin välja ka topeltmoraali või kahepalgelisuse küsimus: kõik praegused jõukad tööstusriigid on tootmise jalgele aitamiseks ja kaitsmiseks kasutanud eri toetusprogramme ja turupiiranguid, arengumaadele seda ruumi aga ei jäeta.

Ideid õppetööks

  • Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames peetakse kaubanduse liberaliseerimiseks läbirääkimisvoore. 2001. aastal algas Doha läbirääkimisvoor, mis kuulutati nn arenguvooruks, arvestades üleilmset vaesust ja ebavõrdsust ning tugevaid globaliseerumisvastaseid proteste. See tähendab, et piirangute vähendamine ja kaubanduse toimimise parandamine pidi juhinduma vaesuse vähendamise eesmärgist. 2011. aasta novembri seisuga oli Doha voor aga sisuliselt kokku kukkunud.

    Uuri Doha läbirääkimisvooru ning selle kokkukukkumise tagamaid ning nimeta põhjuseid, miks ettevõtmine ebaõnnestus.

  • Eesti ettevõte Kalev liitus 2014. aastal programmiga UTZ Certified. Uuri, mida see programm endast kujutab ning miks see on oluline. Missuguseid alternatiive on UTZ programmile?