Materjalid noortele: Pagulus ja põgenikud

Pagulased congo1-300x210

Mis eristab pagulast tavalisest immigrandist? 

Poliitilistel põhjustel kodumaalt põgenenud inimestel – mis tähendab, et inimese elu võib kodumaal olla tõsises ohus ja ta ei lahku sealt omal soovil – on õigus välisriikidelt rahvusvahelist kaitset paluda. Esmalt kui inimene asüüli ehk varjupaika taotleb, saab temast varjupaiga taotleja, kui aga taotlus rahuldatakse, siis ametlikult pagulane. Pagulasstaatusega, mis kehtestati 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga,  antakse inimesele rahvusvaheline õiguslik kaitse. Pagulaseks saab inimene, kes viibib väljaspool päritoluriiki ning ei saa või ei julge sinna tagasi pöörduda, kuna tal on põhjendatud hirm rassist, usust, rahvusest, sotsiaalsest grupist või poliitilistest tõekspidamistest tuleneva tagakiusamise ees.

Kes ja kuidas tegeleb pagulastega?

Rahvusvahelised põgenikekriisid on viimaseil kümnendeil üha sagenenud ning pagulastega seotud probleeme järjest lisandunud. Kasvanud on  vajadus tõhusama rahvusvahelise koostöö ning abiorganisatsioonide järele. Suurimaks pagulastega tegelevaks organisatsiooniks on ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), kelle peaeesmärgiks on jälgida põgenike põhiliste inimõiguste kaitset (seejuures järgida, et põgenikku ei saadeta tagasi riiki, kus teda varitseb tagakiusamisoht). Lisaks otsib amet mooduseid, mille abil pagulased saaksid oma elu normaalses keskkonnas taasalustada.  

UNHCR pakub nii otsest abi kriisikolletes, organiseerides hädaabi peavarju põgenikelaagrites ja  toidu, vee ja  ravimitega varustamist ning jälgides sanitaartingimuste täitmist, kui ka tegeleb põgenike seadusliku kaitse küsimustega. Väga oluline on pehmendada üleminekut pikemaajalistele arenguabi programmidele, mida pakuvad teised ametid (näiteks UNCHR-i partnerid Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), ÜRO Lastefond (UNESCO), ÜRO Arenguprogramm (UNDP), ÜRO Inimõiguste Ülemkomissar (OHCHR) jt.

Umbkaudu kolmandik pagulastest elab UNHCR-i andmeil laagrites, pooled neist Sahara-taguses Aafrikas ja ülejaanud enamasti Aasias. Laagrid peaksid olema pelgalt ajutine lahendus, kuid Aafrikas on üha enam inimesi, kes sünnivad, elavad aastakümneid ja surevad pagulaslaagrites. Pagulaslaagrites levinud probleemidülerahvastatus, puudus toidust, pesemisvõimalustest, elektrist, arstiabist, liikumisvabadusest ja töövõimalustest. Seetõttu vohab neis vägivald ja haigused.

Kas pagulasprobleemile leidub lahendus?

Kuigi pagulus võib vinduvate konfliktide puhul venida pikaajaliseks (nt Afganistani puhul), on sihiks siiski otsida nn püsivaid lahendusi, mida põgenike jaoks on tegelikult kolm:

1. kas minna vabatahtlikult tagasi kodumaale (mis jätkuvate konfliktide puhul pole tihti võimalik);
2. lõimuda püsivalt varjupaiga andnud riigi ellu;
3. asuda ümber kolmandasse riiki.

Algselt 1951. aastal, mil pagulasstaatus kinnitati, nähti põgenikeprobleemi lahendust pagulaste püsivas ümberasustamises (kuna silmas peeti eelkõige pagulasi  kommunistlikest riikidest). Tänapäeval tegeldakse põgenikeprobleemiga pigem konfliktipiirkondades koha peal. Luuakse “kaitseoaasid” ehk laagrid, et ärevate aegade möödudes saaksid põgenikud kiiresti koju naasta. Nii on üha kasvanud siseriiklikult ümberasustatud inimeste hulk, kes on sageli veelgi kehvemas seisus kui pagulased, sest neil puudub pagulasstaatusega antav rahvusvaheline kaitse.

Sellise suuna taga on kahjuks  ka  riikide suurenenud vastumeelsus asüüli pakkuda.  Seda põhjendatakse sageli  kasvanud julgeolekuriskide ning erinevate majanduslike, sotsiaalsete ning keskkonnakuludega, mis pagulaste vastuvõtmisega paratamatult kaasnevad. Pagulaste lõimimine välisriikide ühiskonda võib olla aeganõudev ja keeruline protsess. Seega üheselt lihtsaid lahendusi pagulasprobleemile pole. Ometi ei tohiks riigipiiride sulgemise ajendiks olla hirm või enese alalhoid. Tasuks meeles pidada ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni sõnumit 2010  a.  20. juunil: „Ülemaailmsel põgenike päeval kinnitagem oma solidaarsust ning rahvusvahelise kogukonna poolt jagatavat ühist koormat. Põgenikud on ilma jäetud oma kodudest, kuid neilt ei tohi võtta nende tulevikku.“

Pagulased Eestis?

• Aastal 1997. võeti Eestis vastu pagulasseadus ja Eesti liitus ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga. Sellest saadik on Eestile esitatud kokku 301 varjupaigataotlust (2012.a. veebruari seisuga), mis võrreldes naaberriigi Soomega (üle 3000 taotluse) on siiski väike arv.
• Varjupaika on Eestis saanud vaid väike hulk taotlejaid: seda on antud kokku 55-le inimesele (2012.a. seisuga), kellest mõned on Eestist juba lahkunud.
• Varjupaiga taotlemise perioodiks paigutatakse inimesed elama üldjuhul Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse Ida-Virumaal Jaama külas.
• Kõige enam on varjupaigataotlejaid olnud Vene FöderatsioonistAfganistanist, Iraagist, Gruusiast ja Türgist.
• Suurimad pagulaste probleemid Eestis (2011a. Balti Uuringute Instituudi uuringu põhjal): vastuvõtmise ja integreerimise kord ei toimi (nt teavet sotsiaal- ja tervishoiuteenutest ega oma õigustest ja kohustustest ei ole saanud mitte ükski intervjueeritav), infopuudus, Eesti ametnike kehv ettevalmistus, kehv ligipääs keeleõppele, raskused töökoha ja elukoha leidmisel. (Vaata lähemalt:  http://www.pagulasabi.ee/pagulased-eestis/)

Kas teadsid, et:
• ÜRO Pagulasameti andmeil oli 2010 a. lõpuks maailmas üle 43,7 miljoni sunniviisiliselt ümberasutatud inimese– see oli viimase 15 aasta kõrgeim tase. Neist 15, 4 miljonit olid pagulased, 837 500 asüüli taotlevad inimesed ning 26, 5 miljonit siseriiklikult ümberasustatud inimesed.
• 4/5 kogu maailma pagulastest elas arengumaades. Sealhulgas pakkusid maailma 49 kõige vähemarenenud riiki asüüli pea 2 miljonile pagulasele.
 3/4 maailma pagulastest asus nende päritolumaa naaberriikides.
• Ligikaudu 197 600 pagulastest naases 2010. a. kodumaale vabatahtlikult, mis on väikseim hulk viimase 20 aasta jooksul.
• Kõige enam pagulasi asus 2010. aasta seisuga PakistanisKongo Demokraatlikus Vabariigis ning Kenyas. Seevastu 2 riiki, kust pärines pea pool maailma pagulaskonnast olid Afganistan ja Iraak – üleilmselt oli igast kümnest pagulasest 3 pärit Afganistanist (3 miljonit), iraaklastest pagulasi oli hinnaguliselt 1,7 miljonit.

Mõtlemisainet:

• Kuidas suhtuksid sellesse, kui sinu klassi saabuks ühel päeval äkitselt raske psüühilise traumaga endine lapssõdur Ugandast? Milliseid probleeme võiks tal Eestis kohanedes ette tulla, kuidas sina omalt poolt teda aidata saaksid?
• Kas sinu jaoks on immigrant pigem negatiivne või positiivse tähendusega inimene? Millega seda põhjendaksid?
• Kas Eesti peaks rohkem asüülitaotlejaid vastu võtma? Miks nii arvad?

Vaata ka pagulaste lugusid nende endi silme läbi: http://www.youtube.com/user/storytellingunhcr

Allikad: Unhcr.org, Iom.int,„Globaliseeruv maailm“, Pagulasabi.ee

Liitu meie uudiskirjaga