Migratsioon

Lühidalt

Migratsioon ehk ränne on inimeste ümberpaiknemine riigi sees või riikide vahel. Ränne on mitmekesine ja keeruline protsess, mis puudutab nii isiklikku ja kohalikku kui ka riiklikku ja rahvusvahelist tasandit.

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (International Organization of Migration) järgi oli aastal 2013 maailmas ligikaudu 232 miljonit rahvusvahelist immigranti – umbes 3,2% maailma rahvastikust.

Tan Son Nhat International Airport, SGN 02t.JPG

 

Migratsioon ehk ränne on inimeste ümberpaiknemine riigi sees või riikide vahel. Suurem osa rändajatest liigub riikide sees, enamasti maalt linnadesse, kuid üha enam kasvab ka ühest riigist teise liikujate arv. Ränne on mitmekesine ja keeruline protsess, mis puudutab nii isiklikku ja kohalikku kui ka riiklikku ja rahvusvahelist tasandit. Kuigi võib tunduda, et enamjaolt rändavad inimesed vaestest riikidest rikkamatesse, liigub ÜRO hinnangul siiski üle poole maailma migrantidest sama kategooria maade vahel ehk ühest arenguriigist teise või rikkast riigist teise.

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (International Organization of Migration) järgi oli aastal 2013 maailmas ligikaudu 232 miljonit rahvusvahelist immigranti – umbes 3,2% maailma rahvastikust. Kaks kolmandikku kõigist immigrantidest elab Euroopas ja Aasias. Euroopa riikidest on kõige rohkem immigrante Venemaal (11 miljonit), Saksamaal (9,8 miljonit), Suurbritannias (7,8 miljonit), Prantsusmaal (7,4 miljonit) ja Hispaanias (6,5 miljonit). Kõige immigrandirohkem riik maailmas on USA, kus elab umbes 45,8 miljonit immigranti.[1]

Ühest riigist teise rändajate täpset arvu on keeruline kindlaks teha eelkõige ebaseaduslike sisserändajate tõttu. Osa neist siseneb riiki ebaseaduslikke teid pidi ja püüab jääda märkamatuks. Teiste puhul on (eba)seaduslikkuse piir ähmane: näiteks sisenetakse riiki turistina, aga jäädakse kauemaks ja asutakse tööle, kuigi luba selleks puudub. Ebaseaduslikud immigrandid moodustavad rahvusvahelise rände üldhulgast hinnanguliselt 10–15%.

Rände mõjud

Migratsioon võib avaldada lähte- ja sihtriigile nii positiivset kui ka negatiivset mõju. Negatiivsete aspektidena kerkivad esile turvalisuse, heaolu ja sotsiaalse sidususe küsimused. Immigrantidel võib sihtriikides tekkida poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid raskusi. Sageli on nende kujutelm sihtriigi oludest ja võimalikust töökohast üleliia positiivne. Lisaks võidakse langeda diskrimineerimise ohvriks. Eriti ebakindel on mitteametlikult riigis viibivate sisserändajate olukord, sest neil ei ole sotsiaalkindlustust ega muid õigusi. Arengumaalt lahkuv emigrant riskib parema tuleviku lootuses suurelt. Reisikulude katteks kulub sageli ümberasuja või lausa kogu tema suguvõsa vara. Paljud dokumentideta emigrandid satuvad lõpuks suletud vastuvõtukeskustesse, kus peavad mitu kuud oma kaasuse lahendust ootama.

Immigratsiooni positiivsed aspektid sihtriigi seisukohalt on majanduse arengu võimalus ning ühiskonna mitmekesistumine. Tööjõu suurenenud pakkumine parandab tööstusriikides tootmise tasuvust, vähendades tootmiskulusid. Ettevõtjatena loovad immigrandid uusi töökohti ning suurendavad tööjõudu pakkudes konkurentsi. Päritoluriigile põhjustab ränne ühest küljest kahju, sest osa kodumaalt lahkujatest on kvalifitseeritud ja koolitatud tööjõud. Teisest küljest toob aga emigrantidelt peredele saadetud raha nende kodumaale vähemalt ajutiselt märgatavat majandustulu. Rahvusvahelised emigrandid ei ole kõige vaesemad, vaid enamasti kohaliku elatustasemega võrreldes keskmise sissetulekuga. Uues riigis kandakinnitanud ümberasujad saadavad oma peredele ja sõpradele raha ning julgustavad tihtipeale neidki ümber asuma.

Taustal süveneb rikaste ja vaeste elatustasemevahe

Emigratsiooni käivitavateks jõududeks on kodumaa rahutud tingimused, töötus ja vaesus ning rikaste ja vaeste riikide järjest süvenev elatustasemevahe. Maailmapanga hinnangul makstakse tööstusriikides sama töö eest umbes viis korda rohkem kui arengumaades. Inimesi viivad kodumaalt eemale majanduslikud probleemid koos rahvastiku juurdekasvuga.

Maailma rahvastik suureneb eelkõige lõuna pool. ÜRO arenguprogrammi UNDP järgi on arengumaade iga-aastane rahvastiku juurdekasv 1,3 protsenti, kuid Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas on see 2,2 protsenti. Samas on tööstusriikide iga-aastane rahvastiku juurdekasv on ainult 0,5 protsenti.

Maailma majanduskasv toimub põhjas. OECD riikide rahvamajanduse brutotulu ühe elaniku kohta kasvab keskmiselt 1,8 protsenti aastas. Lõunapoolsetes Aafrika riikides on iga-aastane kasv 0,1 protsenti elaniku kohta. Niivõrd olematu majanduskasv ei taga kasvavale rahvastikule tööd.

Rahvusvahelised emigrandid ei ole siiski kõige vaesemad vaid enamasti kohaliku elatustasemega võrreldes keskmise sissetulekuga. Neil on reisikulude jaoks raha ja nad suudavad ümberasumise riske kanda. Uues riigis kanda kinnitanud ümberasujad saadavad oma peredele ja sõpradele raha ning julgustavad neidki ümber asuma.

img_0779

Tööstusriigid vajavad immigrante

Varakamates riikides on immigrandid vajalikud. Nad täiendavad tööturge ja teevad neid töid, mida kohalikud selle raha eest enam teha ei taha. Tüüpilisteks sellisteks aladeks on näiteks põllumajanduse hooajatööd ning koristus- ja ehitustööd. Riigi keskmiste palkadega võrreldes halvasti tasustatavateks on tavaliselt niinimetatud 3D-tööd (dirty, difficult, dangerous) – mustad, rasked või ohtlikud.

Rikaste riikide vähesem ja eakam rahvastik hakkab järjest suuremale hulgale sisserändajatele uksi avama. ÜRO hinnangul on aastal 2015 OECD riikide rahvastikust 16 protsenti üle 65-aastased. Jaapanis ja Euroopas viib praegune rahvastiku areng järgmise 50 aasta jooksul rahvastiku vähenemiseni. Näiteks Itaalia rahvaarv langeb 2050. aastaks praeguselt 57 miljonilt 41 miljonile ja Jaapani oma 127 miljonilt 105 miljonile.

Globaalses majanduses suureneb rahvusvaheline kaubandus, kapital liigub vabalt üle piiride ja ka tööjõudu oodatakse konjuktuuri ja vajaduste järgi liikuvat. Hiiglaslikud globaalsed tööjõuturud pakuvad tööandjatele võimaluse kulude vähendamiseks võõrtööjõudu kasutada. Eriti just rahvusvahelised ettevõtted soosivad soodsat, liikuvat ja suhteliselt paindlikku tööjõudu, keda saab tähtajaliselt palgata või tööjõudu vahendavatelt ettevõtetelt rentida. Eriti tahavad ettevõtted suurendada kõrgelt koolitatud inimeste liikuvust.

construction workers

Liikuvamat ja paindlikumat tööjõudu vajatakse eriti infotehnoloogia- ja ehitusaladel ning majanduses. Ka Ameerika ja Euroopa teenindus vajab endisest liikuvamaid hooajatöölisi ehk teenindajaid hotellidesse ja restoranidesse ning kindlustus- ja finantsalade töötajaid. Üha üldisemaks on muutumas tendents, et inimesest nähakse ainult majanduslikust aspektist, tööpanuse andjana.

Ümberasujate rahasaadetised hoiavad majandust käigus

Rahvusvahelisel migratsioonil on nii positiivseid kui negatiivseid mõjusid. Ümberasujate poolt peredele saadetavad rahad toovad aeg-ajalt kasu kogu ühiskonnale. Töökogemus ja oskused suurenevad. Arengumaadest lahkuv emigrant on sunnitud siiski suuri riske võtma ning koolitatud tööjõu mujale siirdumine nõrgendab arengumaade majandust.

Rahvusvahelisel migratsioonil on nii lahkutavate kui sihtriikide jaoks mitmeid positiivseid mõjusid. Arengumaade jaoks on selle võimalikud kasud eriti tänu suurtele rahalähetustele suuremad kui vabakaubanduse poolt kaasatoodavad võidud. Tööstusriigid saavad peale uute tarbijate ka vajalikku tööjõudu, mis on paindlik vastavalt tööandjate vajadustele.

Maailmapanga ülevaate järgi parandab tööjõu suurenenud pakkumine tööstusriikides tasuvust ja vähendab tootmiskulusid.

Paljud immigrandid asutavad erinevaid teenindusettevõtteid nagu etnilisi kauplusi, restorane, ekspordiettevõtteid või koristusfirmasid. Ettevõtjatena loovad nad peale ise töötamise ka uusi töökohti ning suurendavad vastava ala konkurentsi.

Emigrantide poolt peredele saadetavad rahad toovad ajutiselt ka nende kodumaale märgatavat majanduslikku kasu. Maailmapanga hinnangul oli emigrantide ametlike – pankade või rahaülekandeametite kaudu kulgenud – rahasaadetiste väärtus 2005. aastal 134 miljardit eurot.

See on üle kahe korra rohkem kui tööstusriikide poolt antav arenguabi. Näiteks Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide arenguabi on kokku arvestatuna umbes 40 miljardit eurot, mis moodustab 52 protsenti kogu rahvusvahelisest arenguabist.

Illegaalseid, mitteametlike kanalite kaudu saadetud varasid hinnatakse ametlikust hulgast vähemalt pool olevat. Kokku arvatakse emigrantide poolt 2005. aastal oma peredele saadetud olevat 201 miljardit eurot.

Ajude sissevool arendab programmeerimistööstust

Professionaalide ja kõrgelt haritute jaoks toob ümberasumine kaasa palju positiivset: nad saavad hulganisti töökogemusi ja saavad oma oskusi edasi arendada. Välismaal teaduse ja tehnoloogia alal töötajad annavad oma teadmisi kodumaistele kolleegidele edasi. Kodumaale tagasitulnutele on kogunenud oskusteadmisi, mida nad oma riigi arendamise heaks kasutada saavad.

Näiteks India programmeerimistööstus on saanud kasu tihedast koostööst välismaal elavate ja koju tagasi tulnud hindude ning Indiast pärit ettevõtjatega. Ka Albaanias on koju naasnud emigrantide kogemustest head saaki kogutud. Kreekas tööl olnud albaanlased õppisid uusi viljelusmooduseid ja –oskusi, mille abil on võimalik olnud põllumajanduse toodangut parandada.

Coders and designers, IndiaGames -- IT Park, Mumbai, Pune.JPG

Suured riskid, lootus paremale tulevikule

Arengumaadest lahkuv emigrant võtab endale parema tuleviku lootuses suuri riske. Reisikulud võtavad sageli ümberasuja või lausa kogu tema suguvõsa vara. Reisi halvasti lõppedes võib emigrant lisaks rahale ka elu kaotada. Paljud ilma dokumentideta liikujad satuvad lõpuks suletud vastuvõtukeskustesse, kus nad enda küsimuse käsitlemist mitmeid kuid ootama peavad.

Kuna üha rohkem emigrante on sunnitud rikaste riikide karmistava immigratsioonipoliitika tõttu ebaseadusliku piiriületusviisi valima, sõltuvad nad salakaubitsejatest ja satuvad kergesti inimkaubanduse ohvriks. Salakaubandus muutub üldisemaks ning üha suuremat hulka mehi ja naisi ähvardab vägivalla ja kõikvõimaliku ärakasutamise objektiks sattumise oht. Suur osa salaja maale toodud immigrantidest satub võlavangistusse ja reisikulude tagasimaksmiseks ainult toidupala eest tööd tegema.

Ajude väljavool kahjustab rahvamajandusi

Tööstusriigid võtavad arengumaade tööjõudu vastu valikuliselt. Soositud immigrantideks on võimekad ja kõrgelt haritud. Koolitatud ajude väljavool rikastesse riikidesse võib väikesi ja vaeseid rahvamajandusi kahjustada: arengut võib aeglustada eriti just selle võtmealade – hariduse ja tervishoiu – professionaalide väljarändamine.

ÜRO hinnangul elab 33–35 protsenti kõrgelt haritud lõunapoolse Aafrika elanikest OECD riikides. Mõnede Aafrika ja Kariibi mere piirkonna riikide haritud inimestest elab lausa 60–80 protsenti välismaal. OECD riikides elavatest kõrgelt haritud immigrantidest on kümnest kuus pärit mõnelt arengumaalt.

Kõrgelt haritud inimeste lahkudes ei taha ka paigale jäänud enam oma riigi arendamisse panustada vaid keskenduvad viisa ootamisele ja reisiraha kogumisele. Tänu mobiiltelefonidele ja Internetile levib info tööstusriikide palgataseme ja haritud inimeste vajaduse kohta kiiresti arengumaadesse ja innustab inimesi lahkuma.

Migratsioon Euroopas

Tänapäeval on üsna tavaline, et suur hulk eurooplasi on mitmeid kordi ühest kohast teise rännanud : ühest piirkonnast, riigist ja isegi ühelt kontinendilt teisele. Inimeste sellist rännet nimetatakse migratsiooniks. Kui riik kaotab elanikke, siis nimetatakse seda emigratsiooniks ehk väljarändeks. Kui riiki tuleb elanikke (väljaspoolt) juurde, siis nimetatakse seda immigratsiooniks ehk sisserändeks. 20. sajandi Euroopast iseloomustab kolm migratsiooniperioodi:

  1. Emigreerumise / väljarände periood : 19. sajandil ja 20. sajandi alguses rändas enam kui 60 miljonit inimest Euroopast Ameerikasse: Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Argentiinasse ja Brasiiliasse. Põhjusteks olid peamiselt tööstuse areng ja põllumajanduskriisid. Ameerika võimaldas paljudele elukohti, tööd ja investeerimisvõimalusi. Lõuna-Ameerika spetsialiseerus põllumajandussaaduste ekspordile ning oli seetõttu lõuna-eurooplastele ahvatlevaks sihtkohaks.
  1. Sunnitud ränne : teist migratsioonilainet kirjeldab kõige enam selle sunnitud iseloom. Teine migratsioonilaine algas Esimese maailmasõja ajal ning kestis neljakümnendate aastate lõpuni. Pärast Esimest ja Teist maailmasõda rändasid miljonid eurooplased piiride muutumise tõttu teistesse maadesse.
  1. Vabatahtlik ränne : 20. sajandi teisel poolel on migratsioon jätkunud, kuid migratsiooni põhjused on teisenenud: 20. sajandi alguses rändas Vahemere-äärsetelt aladelt inimesi Kesk- ja Põhja-Euroopasse, peamiseks põhjuseks majanduslik erinevus Euroopa riikide vahel. 20 sajandi teisel poolel rändasid paljud ida-eurooplased Lääne-Euroopasse, kuna lagunes NSV Liit ning Lääne-Euroopa oli majanduslikult rohkem arenenud.
  1. Kontinentidevaheline ränne : alates 20. sajandi keskpaigast on Euroopasse emigreerunud suur hulk inimesi teistest maailmajagudest. Sellel on mitmeid põhjuseid – koloniaalmaade iseseisvumine ning riikide majandusliku arengu erinev tase. Viimane on rände põhjuseks olnud eriti 20. sajandi viimasel kolmandikul. Majandusliku ebavõrdsuse juured peituvad omakorda globaliseerumises.

Vaesemates riikides toimub majanduslik areng väga vaevaliselt. Seetõttu kardavad rikkamad ja arenenumad riigid nn kolmanda maailma elanike sisserännet arenenud riikidesse ning selle takistamiseks on kehtestatud ranged migratsiooni reguleerivad seadused, mis muudavad võõramaalaste vaba sissepääsu Euroopa riikidesse väga keeruliseks. Isikuid, kes on teistesse riikidesse elama asunud kehtestatud migratsiooniseadusi eirates, peetakse illegaalideks ning seaduserikkujateks.

Lõunast Põhja suunatud rände põhjuseks võib samuti olla poliitiline ebastabiilsus, mis võib olla põhjustatud siseriiklikest või piiriülestest sõjalistest konfliktidest. Konfliktide tõttu peavad paljud inimesed oma kodumaalt põgenema ning otsima varjupaika naaberriikidest või ka kaugemalt. Ka usu-, sõna- ning poliitilise vabaduse puudumine on väga sageli rände põhjuseks. Inimesed, keda kiusatakse nende uskumuste ja ideaalide pärast taga, peavad tihti oma elu päästmiseks kodumaalt lahkuma ning otsima poliitilist varjupaika teistest riikidest.

Ideid õppetööks

  • Emigrantide kodumaale saadetavate ametlike rahalähetuste väärtus oli 2005. aastal üle kahe korra suurem kui tööstusriikide poolt antav ametlik arenguabi. Kas Euroopas ja mujal asuvad tööstusriigid peaksid oma immigratsioonipoliitika ümber vaatama?
  • Mõelge, miks 15-20 protsenti immigrantidest on illegaalid – immigrandid, kes tulevad riiki ilma vajalike dokumentide ja lubadeta? Kes illegaalsest immigratsioonist kasu lõikavad ja kellele see probleeme tekitab?
  • Eestist on erinevatel aegadel mindud muuhulgas Ameerikasse, Austraaliasse ja Rootsimaale. Praegu on tüüpilisteks sihtkohtadeks Soome ja Iirimaa. Arutlege, milliseid sarnasusi oli Eestist väljarändamisel arengumaadest praegusel hetkel toimuva emigratsiooniga.
  • Migratsioon põhjustab nii ajude välja- kui sissevoolu. Kuidas need arengumaid mõjutavad?
  • Arengumaadest pärit immigrandid on paljudel juhtudel kõrgelt haritud ja aktiivses tööeas. Milliseid tagajärgi see arengumaade endi majandusele kaasa toob? Aga millised on tagajärjed siis, kui haritud arengumaadest pärit immigrandid tööstusriikides oma haridusele vastavat tööd ei leia?
  • Euroopas on olnud kolm põhilist migratsiooniperioodi:
    – 19. sajand ja 20. sajandi alguses Euroopast Ameerikasse;
    – 20. sajandi I poolel Euroopa-sisene liikumine ja mandritevaheline ränne;
    – alates 20. sajandi II poolest Euroopa-sisene liikumine ja mandritevaheline ränne.

    Uuri, mis on võinud olla selliste tendentside põhjused. Kas eri aegadel on olnud tegemist vabatahtliku või sunniviisilise rändega? Mille poolest erinevad teise ja kolmanda migratsiooniperioodi ränded?

 

[1] UN Department of Economic and Social Affairs (UN-DESA) aruanded 2013: esa.un.org/unmigration/wallchart2013.htm. Hilisemad arvud samast aruandest.