Miks ei pruugi õiglne kaubandus olla tootjatele võluvitsaks?

Vahel heidetakse õiglast kaubandusele ette, et see pole tõhusus ega tulemuslik Lõunapoolkera farmerite finantsprobleemide lahendamisel. Kogu olukorda tuleb näha süsteemi kontekstis. B.R. Wilson uuris asja Nikaraaguas aastal 2010.

Viimasel kümnendil on Põhja-Nikaraagua talunike majandusliku haavatavuse vähendamisel mänginud otsustavat rolli nendega sõlmitud õiglase kaubanduse kohvilepingud. Väärtuslikumaks kui iial enne osutusid talunikele Fair Trade lepingud aastal 1998, kui orkaan Mitch möödus ja aastal 1999, kui algas kohvikriis. Kesk-Ameerikas rabasid Nikaraagua kohvist sõltuvat põllumajandust väidetavalt kõige teravama kriisi tagajärjed, kui aastal 2001 kukkusid kohvitalunike toodangu väljamüügihinnad 30 aasta kõige madalamale tasemele. Perioodil 1999-2001 reageerisid pangad hinnalangustele ja eeldatavatele kahjudele 20%-liste laenukärbetega. Paigus, kus talunike ja farmerite sissetulekud ning palgad olid leibkondade peamiseks sissetulekuallikaks, põhjustasid kokkukuivanud investeerinud ohjeldamatu tööpuuduse, farmide sulgemised ja toidupuuduse.

Aastatel 2000-2003 tagasid Nikaraagua kohvikasvatajatega sõlmitud Euroopa ja Põhja-Ameerika kohvi importööride Fair Trade lepingud enam kui kaks korda turuhinnast kõrgema sissetuleku ja aitasid kaitsta üle 6000 kohviube kasvatavat talunikku hinnalanguste eest.

Keset kohvikriisi laiendasid Fair Trade lepingud Nikaraagua talunike võimalusi saada laenu ja tehnilist abi ning arendada kõrgekvaliteedilise kohvi turul konkurentsivõimelisi ühistu vormis ettevõtteid. Lisaks Fair Trade lepingulistele tasudele andsid kogukondade arendamise sihtotstarbega lisatasud (preemiumid) kohalikule kogukonnale täiendava panuse laste haridusse, tervishoidu ning muudesse elutähtsatesse tegevustesse, mis tõstsid talunike elujärge. Fair Trade aitas saada põllumajanduslaenu ja jääda paikseks oma maatükile. Õiglase kaubanduse ühistutega seotud väiketalunikud olid mitteseotud talunikega võrreldes neli korda väikesemas oma maa võlausaldajatele kaotamise või sundmüügi ohus.

Kuigi kohvikriisi „lõpust“ on aastaid möödunud, on Fair Trade standarditega end sidunud talunike leibkonnad senini hädas võlakoormaga. Ja nii on B. Wilson tõstatanud küsimuse: „Miks rõhub võlg Fair Trade kohviube kasvatavaid talunikke?“ (2010).

Aastal 2008 võttis sertifitseerimisasutus Fair Trade Labelling Organizations International ette tegevusi sihiga tõsta Fair Trade talunikele kohvi väljamüügihinna miinimumhinda ja lisatasu. See oli esimeseks heaks sammuks, kuid tekkinud kasusid tuleb mõista pikaajalise võlasuhte ning tõusnud tootmiskulude ja leibkondade tarbimiskulude taustal. Struktuurseid piiranguid, mis talunikke võimalust kasumisse jõuda kammitsevad, Fair Trade üksi lahendada ei suuda. Aastal 2010 tehtud uurimuses näitas B.R. Wilson, et suuremad farmid on elujõulisemad. Paraku läheb enamus Fair Trade preemiume laenude tagasimakseteks. Talunikud tõid sageli välja, et nad on kohvi-kriisi ajal hoidnud kokku toidult, vähem reisima hakanud ja võtnud lapsed koolist ära.

Võlgu jäämise põhjuseks on majanduspoliitilised olud, mille kontekstis talunikud kohvi maailmaturule tarnivad. Erinevalt mõnest teisest kohvi eksportivast maast ei maksa Nikaraagua valitsus kohvisektorile toetusi. Tüüpiliselt antakse laenu väge kõrge intressiga, seda isegi Fair Trade ühistute siseselt. Võlgu jäämise tsüklit hoogustavad ka langevad hinnad, leibkonna suurenevad kulutused tarbimisele ja suurenevad tootmiskulud. Lisaks võib kõikuv saagikus põhjustada aasta lõikes koguni 50%-list sissetulekute muutust. Isegi heal aastal võib taluniku aastatulu ära süüa eelmise aasta võlg, nii et kokkuvõttes vahendid vähenevad.

Talunikud tõdevad, et Fair Trade on neile palju andnud, ent nad on ikka võlas. Seega eksisteerib suuremaid tegureid, millega Fair Trade toime tulla ei jaksa. Fair Trade pole taganud, et talunikud tuleks ots otsaga kokku ning saavutaks inimväärse elatustaseme. Selles mõttes ei saa seda kindlasti võluvitsaks pidada.

 

Koostanud: Lithuanian Consumer Institute

Allikas:

Wilson, B.R. 2010. Indebted to Fair Trade? Coffee and crisis in Nicaragua. Geoforum 41, 84–92