ÜRO, julgeolek ja areng

NB! Materjal on rohkem kui viis aastat vana ja selles välja toodud andmed võivad olla vananenud.

Faktid:

  • Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil on praegu 192 liikmesriiki. ÜRO peasekretär on Ban Ki-moon. 132 lõunapoolset riiki on moodustanud omaette grupi, nii-nimetatud Grupp 77 klubi.
  • ÜRO rahuvalvefunktsioon arendati välja eesmärgiga luua konfliktide käes vaevlevates riikides tingimused kestvaks rahuks.
  • ÜRO on 60 aasta jooksul lähetanud maailma eri paigusse 63 rahumissiooni. Täna teenib enam kui 100 000 rahuvalvajat ÜRO 20s rahuvalveoperatsioonis üle terve maailma.
  • ÜRO Julgeolekunõukogu on ÜRO organ, mille ülesandeks on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine. Julgeolekunõukogu on ainus ÜRO organ, mis saab vastu võtta täitmiseks kohustuslikke otsuseid (resolutsioone).
  • Julgeolekunõukogul on viis alalist liiget (Venemaa, Hiina Rahvavabariik, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa) ning kümme roteeruvat liiget. Igal alalisel liikmel on otsuste vastuvõtmise suhtes vetoõigus, mistõttu tegelikkuses sageli ei suudeta otsusteni jõuda.
  • Suurriigid üritavad ÜRO julgeolekunõukogu vahel omakasupüüdlike eesmärkide läbisurumiseks ära kasutada. 2003. aasta kevadel taotles USA julgeolekunõukogu heakskiitu Iraagi ründamiseks. Lõpuks ründas USA Iraaki julgeolekunõukogu heakskiiduta.
  • Julgeolekunõukogu on aastate jooksul omaalgatuslikult uuenenud, seda näiteks oma tegevusmeetodite osas, mida on püütud varasemast avatumaks muuta.
  • Viimastel aegadel on ÜRO soovinud jagada rahutagamistegevust mõnede kohalike organisatsioonide nagu NATO ja Aafrika Liiduga.
  • ÜRO eelarvest kasutatakse 80 protsenti inimarengu edendamiseks.

VETO! – JULGEOLEKUNÕUKOGU UUENDAMINE ON UMMIKUSSE JOOKSNUD

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on loodud 24. oktoobril 1945. Eesti ühines ÜROga 17. septembril 1991. ÜRO eesmärgiks seati rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine, majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. Julgeolekunõukoguon tähtsaim püsivalt tegutsev organ, mis vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku eest. Pärast 60 aastat on tekkinud vajadus Julgeolekunõukogu uuendamise järele.

Julgeolekunõukogul on viis alalist liiget (Venemaa, Hiina Rahvavabariik, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa) ning kümme roteeruvat liiget. Igal alalisel liikmel on otsuste vastuvõtmise suhtes vetoõigus, mistõttu tegelikkuses sageli ei suudeta otsusteni jõuda. Roteeruvad liikmed valitakse ÜRO Peaassamblee poolt kaheks aastaks. Igal aastal valitakse ümber viis roteeruvat liiget.

Pärast 1945. aastat on maailmas palju muutunud. Koloniaalriigid on iseseisvunud. Lõunariikide grupp ÜROs on kasvanud ja see on põhjapoolsest grupist suurem. Ka on ÜRO liikmete hulk suurenenud.

Muutunud maailmas on keeruline põhjendada, miks peaksid sellised suurriigid nagu Prantsusmaa ja Suurbritannia olema Julgeolekunõukogus püsiva liikme staatuses. ÜRO julgeolekuorganit on kritiseeritud muuhulgas ka selle eest, et see ei ole geograafiliselt esindav. Nõukogus ei ole ühtegi püsivat liiget Lõuna-Ameerikast ega Aafrikast.

Nende probleemide tõttu on Julgeolekunõukogu oma usaldusväärsust kaotanud ega suuda kõige raskemates kriisiolukordades lahendusi leida.

UUENDAMISMUDELIT ON OTSITUD

Julgeolekunõukogu uuendamise suhtes on juba pikalt diskuteeritud. 2004. aastal esitles ÜRO tollane peasekretär Kofi Annan kahte võimalikku uuendamismudelit. Esimese alternatiivi järgi võetaks julgeolekunõukogusse kuus uut püsivat liikmesriiki, kuid neil poleks vetoõigust. Ajutiste liikmete arvu sooviti selle mudeli järgi suurendada kolme võrra. Teise mudeli järgi lisanduks nõukogusse kaheksa uut nelja-aastast liikmestaatust ja üks kaheaastane liikmekoht. Mõlemal juhul oleks uuenenud julgeolekunõukogus 24 liikmesriiki.

Loodeti, et Julgeolekunõukogu uuendamine saab teoks 2005. aasta tippkonverentsil. Uuendusettepaneku eesmärgiks oli muuta julgeolekuorgan kaasaja uutele väljakutsetele vastavaks. Julgeolekunõukogu suhtes ei suudetud siiski üksmeelt saavutada ja globaalse julgeoleku edendamise seisukohast oluline uuendus jäi ellu viimata.

Mitmed riigid on nõukogu uuendamise kohta omad ettepanekud esitanud. Muuhulgas tegid Saksamaa, Brasiilia, Jaapan ja India alles hiljuti ettepaneku, milles nad tahtsid endale ja kahele Aafrika riigile püsivat liikmestaatust. See ettepanek siiski läbi ei läinud.

VETOÕIGUS PIDURDAB UUENEMIST

Mis siis teeb julgeolekunõukogu uuendamise nii keeruliseks? Kõige rohkem takistab nõukogu uuendamist püsiliikmete võimalus kasutada vetoõigust. Sellest tulenevalt saab otsuse vastu võtta vaid juhul, kui kõik nõukogu alalised liikmed otsuse suhtes üksmeelsed on. Ükskõik milline Julgeolekunõukogu püsiliikmetest saab selle uuendamise otsuse vastuvõtmist takistada ning seetõttu on nõukokku pürgivate riikide jaoks just vetoõiguse saamine vähemalt sama oluline eesmärk kui liikmestaatus ise.

SINIBARETID TAGAVAD MAAILMARAHU

Üheks ÜRO nähtavaimaks tegevuseks globaalse rahu ja turvalisuse ülalhoidmisel on rahutagamine. See on oma peaaegu 60-aastase ajaloo jooksul väga edukaks osutunud. Rahutagamine täidab edukalt ÜRO turvalisuse edendamise, säästva arengu ja kogu inimõiguste järgimise eesmärke.

ÜRO esimene rahutagamisoperatsioon algas 1948. aastal, kui ÜRO oma rahutagamisväed Iisraeli ja Araabia vahelist relvarahu valvama saatis. Esialgu seisneski rahuvalvajate tegevus põhiliselt relvarahude sõlmimises ja nende hoidmises. Otsused operatsioonide kohta teeb turvalisusnõukogu.

RAHUVALVAMISE UUED VÄLJAKUTSED

Rahuvalvajatest on lugu peetud, kuna vägedel on õnnestunud paljudes maapiirkondades olukord stabiliseerida. Viimastel aegadel on uued väljakutsed siiski rahuvalvajate tööd raskendanud. Kriisid on keerulisemaks muutunud ja sinibaretid on sattunud muuhulgas tulevõitluste osapoolteks või ei ole konflikti kõik osapooled vägesid oma piirkonnas aktsepteerinud.

Selle põhjuseks ja tagajärjeks on olnud rahutagajate volituste muutumine. Muuhulgas Kosovo ja Afganistani operatsioonides on rahutagajate volitused relva kasutada traditsioonilisest enesekaitsest suuremad olnud. Tagajate maine on kannatada saanud ka mõnede ilmsiks tulnud kohalike elanike ärakasutamisjuhtumite tõttu.

ÜRO rahutagamismissioonide tegevus on viimastel aegadel ka sisuliselt muutunud: rahutagamis-ülesannete kõrvale on kerkinud ka erinevaid tsiviilülesandeid. Sinibaretid tegutsevad ka erinevates vägede jälgimise, politseitöö, inimõiguste alastes ja humanitaarülesannetes. Väga olulised on ka konflikti kaasa tõmmatud riigi õiguslike ja poliitiliste süsteemide toetamisülesanded, mille eesmärgiks on riigi konfliktist toibumist selliselt kergendada, et see varsti jälle konflikti ei satuks.

ÜROL TULEB KODANIKKE KA OMAENDA KODUMAA EEST KAITSTA

Kuigi julgeolekunõukogu uuendamise suhtes 2005. aastal üksmeelt ei saavutatud, võtsid riigipead tol korral vastu laiaulatusliku uuenduspaketi, mille aluseks oli julgeoleku, arengu ja inimõiguste tagamine.

Üheks olulisimaks uuenduseks oli kaitsevastutuse põhimõtte aktsepteerimine. Selle järgi on ÜROl kohustus kaitsta riigi kodanikke ka riigisiseste konfliktide korral, kui riik selleks ise võimeline pole või tal selleks soov puudub. Nii on võimalik vältida 1990. aastate keskel toimunud Rwanda genotsiidi-laadseid sündmusi, mida rahvusvaheline üldsus tol korral, käed rüpes, pealt vaatas.

PÜSIVAT RAHU JA INIMÕIGUSI

Uuenduspaketile vastavalt otsustati ÜROle ka kaks uut tegevusorganit luua. Üheks neist on 2006. aasta oktoobris oma tegevust alustanud Sõjajärgse Majandusliku Ülesehitustöö komisjon. Selle ülesandeks on abistada riike konfliktijärgses ülesehitustöös, riiklike institutsioonide püstitamises ja säästva arengu omaksvõtmises.

Samas lepiti kokku ka inimõiguskomisjoni asemele inimõigusnõukogu asutamises. Uuelt organilt oodatakse oma eelkäijast tõhusamat inimõiguste kaitsmise alast tegevust, kuna selle liikmeks pääsemine eeldab riigi enda inimõiguste olukorra luubi alla võtmist. Sooviks on, et need uuendused teeksid ÜROst endisest tõhusama globaalse turvalisuse ja rahu tagaja.

JULGEOLEK JA ARENG – EI OLE ÜHTE ILMA TEISETA

Suurem osa maailmas hetkel toimuvatest umbes 25 konfliktist on arengumaade sissisõjad. Relvastatud konfliktid on inimarengu suurimaks takistuseks. Teisalt on julgeoleku kõikumalöömine sageli arenguga kaasnevate probleemide (näiteks demokraatia puudumise, inimõigusrikkumiste ja keskkonnaprobleemide) tagajärg.

Traditsioonilise arusaama järgi kuuluvad sõda ja rahu rahvusvahelise diplomaatia maailma, samas kui areng ja inimõigused on pehmed ja vähem olulised teemad. ÜRO eelmise peasekretäri Kofi Annani sõnul on selline nägemus aegunud ja ta on kuulutanud, et kogu julgeoleku aluseks on häid elutingimusi rõhutav inimlik turvalisus.

Seetõttu tuleb lahendada tervise, keskkonna, inimõiguste ja osaluse poolt esitatavad väljakutsed. Tegemist on julgeolekut edendava ennetustööga ja selles peavad osalema nii arengu- kui tööstusriigid. ÜRO ja muud organisatsioonid viivad läbi suurema osa praktilisest arendustööst. Siiski tulevad ka nende finantseeringud lõpuks tööstusriikidelt ja nende kodanikelt.

Põhimõtteliselt suurendab igasugune hästi elluviidud arengukoostöö ühiskonna stabiilsust. Paljud riigid toetavad erinevaid julgeolekut, tolerantsust ja piirkondlikku stabiilsust edendavaid projekte. Sellisel juhul kuulub arengukoostöö alla muuhulgas loodusvarade jagamisega kaasnevate vastuolude lahendamine ning konkureerivate rahvusgruppide vahel tolerantsuse ja usalduse edendamine.

ARENGUABI PEAVAD TAOTLEMA SEDA KÕIGE ROHKEM VAJAVAD RIIGID

Konflikti järel on tavaliselt kogu ühiskond varemetes. Riigi jalule tõusmine on keeruline. Vastloodud ÜRO Sõjajärgse majandusliku ülesehitustöö komisjoni eesmärgiks on riike just selles kriitilises etapis abistada. Üheks suurimaks raskuseks on tagada, et abi õigesse kohta läheks ja riigi kõikide rahvastikugruppide vahel ühtlaselt jaguneks.

Relvastatud konfliktide poolt põhjustatud laastamistöö all kannatavad tavaliselt kõige rohkem juba niigi vaesemad riigid ja inimesed. Nende ülesleidmine on arengukoostöös suur väljakutse. Kahjuks satub konfliktist toibumas olev riik viie kuni kümne aasta jooksul uude tsüklisse. Sellist nõiaringi tuleks püüda katkestada.

KÕNE ALL ON KÕIGI JULGEOLEK

Konfliktiolukorras on julgeoleku loomise esmaseks eesmärgiks konfliktipiirkonna elanike vältimatu turvalisuse tagamine. Arengumaid puudutavate konfliktidega seoses esineb tööstusriikide esindajate väljaütlemistes sageli ka mõte, et globaalses maailmas edendab arengumaade julgeolek ka tööstusriikide julgeolekut.

Meie jaoks kauge ja ebaolulise maa ebastabiilsus võib meid siiski puudutada, näiteks immigratsiooni ja pagulasvoogude või terrorismi kujul. Eriti levinud on mõttemudel, mille järgi on nii võimalike lahkujate kui vastuvõtjariikide jaoks parimaks lahenduseks tingimuste parandamine kohapeal, ehk siis riigist, kust lahkutakse.

Tööstusriikidel on turvalisuse ja arengu edendamisel veel palju arenguruumi. Muuhulgas müüvad paljud maad sõjavälistele rühmitustele relvi samas riigis, millele nad arenguabi annavad. Konfliktipiirkonnast pärit loodusvarad jõuavad lõpuks tööstusriikide turgudele ja neist saavad konkureerivate osapoolte varad.

Koostaja: Annastiina Salonen (maailma.net)

Tagasi