Põhja-Lõuna suhted

Shaking Hands

Mõisted Põhi ja Lõuna on kõige enam kasutusel olevad metafoorid viitamaks jõukatele ja arenenud maadele põhjas ning vaestele arengumaadele lõunas. Põhjuseid, miks Lõuna on endiselt vähem arenenud, on mitmeid, kuid enamik neist on ajaloolised ning seotud Põhja ja Lõuna vahel kehtestatud suhete iseloomuga.

Poliitiliselt, sõjaliselt, majanduslikult ning kultuuriliselt domineerivad Põhja riigid on alates vallutustest ja koloniaalperioodist  tänapäevase neoliberaalse globaliseerumiseni seadnud esiplaanile oma huvid selle asemel, et arvestada Lõuna huvide ja nende edendamisega.

Lõhe rikaste ja vaeste ühiskondade vahel suureneb pidevalt. Kunagi loodeti, et majandusturgude liberaliseerimisega kaasneb kiire areng, mis aitab vähendada erinevate maailma piirkondade erinevusi, ning usuti, et toimub sotsiaalse ja majandusliku sidususe paranemine.  Vaatamata tehtud pingutustele muuta vahe rikkamate ja vaesemate riikide vahel vähem dramaatiliseks, on vahe endiselt alles.  Osades riikides on küll toimunud olukorra paranemine, mille tulemusel on tugevnenud majandus ja tõusnud elatustase, kuid areng on toimunud aeglasemalt kui ennustatud ja oodatud.  Pidev majanduslik mahajäämus ning vaesus tekitab arenevates riikides suuri sotsiaalseid ja poliitilisi pingeid ning see kahandab nende riikide võimalusi arendada ühiskonda tervikuna. See jälle ohustab omakorda kogu maailma stabiilsust ja julgeolekut.

On aru saadud, et ei saa ignoreerida maailma erinevates piirkondades toimuvaid sündmusi ja protsesse, sest need võivad küll tunduda kaugete probleemidena, kuid lõppkokkuvõttes mõjutavad need ikka kõiki maailma riike.

Seetõttu on aru saadud, kui oluline on koostöö kõikide riikide vahel. See lähenemine aga nõuab globaalsetest protsessidest aru saamist, mõistmist, kuidas ühe riigi sündmused mõjuvad teistele riikidele ning suuremat solidaarsust kõikide maailma elanikega.

Viimase aja sündmused on tekitanud inimestes vastuolulisi hoiakuid tekitanud:  Lõuna tunneb end aina enam eemaletõrjutuna, Põhjas aga kasvab ebakindlus ning süveneb tunne, et ollakse „rünnaku all”.

See on positiivne, et teadlikkus toimivate võrgustike ja koostöö olulisusest ning lokaalsete protsesside globaalsest mõjust tõuseb.  Negatiivne on paraku see, et endiselt leidub arvamusi, mille kohaselt tulekski pooldada suletud ühiskondi, mitte aga avatust ja integratsiooni.  Neid, vahel isegi teadvustamata eelarvamusi leidub meie ühiskonna kõikidel tasanditel, sealhulgas ka koolides.

Ühelt poolt on koolid kohad, kus tulevased kodanikud saavad hariduse ning kus areneb noorte moraal ja intellektuaalsus.  Teiselt poolt puuduvad koolidel tihti vahendid nende muutuste ja väljakutsetega toimetulemiseks.  Tänapäeval on palju multikultuurseid riike, kus on koos palju erinevaid elustiile, kultuure ja traditsioone.  Multikultuursusega puutuvad kokku kõik institutsioonid ja järjest enam ka koolid.

Kui mõne nähtuse kohta puuduvad teadmised, võivad õpetajad, lapsevanemad ja lapsed näha neid nähtusi kui riske, ja see omakorda toob kaasa eelarvamusi.  Olukorrad, kus mõistetakse teisi kultuure hukka, sest on tahetud kaitsta oma kultuuri, võivad paraku tekitada vaid ebatolerantsust ja diskrimineerimist.  Nii ei tekigi vundamenti, millelt võrsuks paindlikum ja tolerantsem arusaam kultuuride mitmekülgsusest.  Tihti pole tegemist tahte puudumisega, vaid pigem on probleem selles, et pole uusi meetodeid, lähenemisviise ning toetust nendest arusaamiseks.

On küll kogutud positiivseid näiteid, kogemusi, tundeid, emotsioone ja sõnumeid paljudest maadest Lõunas, kuid need ei leia alati piisavalt kõlapinda.  Tuleb teha palju jõupingutusi, et toimuksid muutused mentaliteedis, mõttelaadis ja maailmavaates, seda nii üksikisiku kui ka globaalsel tasandil.