Põllumajandus

Lühidalt

  • Kuigi arengumaade elanikkond linnastub kiirenevas tempos, elab kaks kolmandikku arengumaade kodanikest siiani maal.  Maapiirkondades elavate inimeste osa on arengumaade rahvastikust koguni üle 70 protsendi.
  • Ka vaesus on kontsentreerunud maale: just maapiirkondades elab enamik maailma äärmises vaesuses elavatest inimestest (ühest miljardist vaesest elab maal umbes 800 miljonit inimest).
  • Maailma maapiirkondade vaesus on viimastel aastatel siiski vähenenud. Näiteks elas 1993. aastal Ida-Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikides elavatest inimestest äärmises vaesuses üle 400 miljoni inimese, aastal 2002 ainult umbes 225 miljonit.
  • Kuna suur osa arengumaade elanikest elab maal ja saab oma elatist põllumajandusest, siis just põllumajandusest tekkiv majanduskasv võiks olla arengumaade inimesele kõige kasulikum ja vähendada vaesust kõige tõhusamalt.

Smallholder farmer prepares maize plot for planting with CIMMYT improved varieties, Embu, Kenya

 

PÕLLUMAJANDUS VÕIB OLLA ARENGU MOOTORIKS

Arengumaast ja maapiirkonnast rääkides tuleb ehk esimesena meelde päikese käes särav maisi- või suhkruroopõld. Või oleks savionni kõrvale rajatud tomatikasvatus tõele lähemal? Kõik sõltub sellest, kas vaadeldav ühiskond on põllumajanduslik, muutuv või juba linnastunud. Põllumajandusel on igas ühiskonnas erinev tähendus.

Põllumajanduslikus ühiskonnas saab suurem osa inimestest elamiseks vajaliku just põllumajandusest.  Suur osa põllumeestest on naturaalmajandajad, mis tähendab seda, et nad harivad põldu või kasvatavad karja vaid oma pere jaoks.  Naturaalmajandus tähendab tihti ka seda, et kui saak läheb luhta, siis on maainimeste toimetulek otseselt ohus.

Kuna põllumajanduslikes ühiskondades on pearoll just põllumajanduslikul tootmisel, siis võib põllumajandus ka kõige efektiivsemalt nendes ühiskondades vaesust vähendada. Selleks on vaja aga arendada tootmist ja maapiirkonna infrastruktuuri.

Pinnase ja muu looduse eest tuleb hoolt kanda, et üldse saaks põldu harida. Maapiirkonna elanikele peab tagama tervishoiu ja koolituse, et nad jõuaksid võimalikult efektiivselt põldu harida. Ka avalik võim võib aidata tootjail arendada tootmist, näiteks vähendades makse ja ehitades teid – oma tarbimisest üle jääv toodang peab jõudma turule, et põllumajandustoodang võiks kasvatada majandust ja vähendada vaesust.

PÕLLUMAJANDUSEST … TÖÖSTUSÜHISKONDA

Muutuvateks ühiskondadeks nimetatakse selliseid ühiskondi, kus põllumajandussektori asemel kasvavad kiiremini hoopis tööstus ja teenused, aga suurem osa elanikest elab jätkuvalt maal. Lisaks on suurem osa muutuvate ühiskondade põllumajandusega tegelejatest väiketootjad, ehk nad toodavad põllumajandustooteid  lisaks oma tarbele ka müügiks.

Põllumajandustööliste vaatenurgast vaadates viib siirdumine põllumajandusest tööstuse ja teenuste pakkumise  suunas sissetuleku vähenemiseni: põlluharijate tulud jäävad alla majanduskasvu nautivate tööstus- ja teenuseid pakkuvate tööliste tuludele. See jällegi tähendab, et ühiskonnasisene ebavõrdsus kasvab.

Kui avalik võim toetab põllupidajaid, siis võib põllumajandus toimida muutuvates ühiskondades tuluvahede vähendajana. Riik peaks investeerima põllumajanduse tootlikkuse parandamisse ehk pakkuma näiteks soodsalt seemet ja väetisi või andma laenu põllumajandusmasinate ostmiseks.

Kui väiketalunikud suudavad toota endisest rohkem ning endisest väiksema tööjõuga, siis nende tulud kasvavad. Samas vabaneb töökäsi tööstuse ja teenuse sektori jaoks ning põllumajandusest lahkumine kiireneb. Tööstus ja teenused jällegi kasvatavad majandust edaspidi ja ühiskonnakihtide teenistuste erinevused vähenevad.

SUPERMARKETITE REVOLUTSIOON KEERAB PÕLLUMAJANDUSE PEA PEALE

Linnastunud ühiskondades elab kolm neljandikku inimesest linnades. Maaelanike arv jääb üha väiksemaks, aga järele jäänuist saab suurem osa jätkuvalt oma elatise väikepõllupidamisest.

Linnastumine esitab väljakutse lisaks linnadesse kolinutele ka väiketootjatele: kuidas turustada põllumajandustooteid linnades, kus suurem osa toiduainetest ja muudest toodetest müüakse traditsiooniliste tänavaäärsete putkade asemel supermarketites? Praktikas peavad väiketalunikud hakkama saama lisaks sellele, et toidule esitatakse rangemaid kvaliteedinõudeid ka kauba linnadesse transportimisega.

Kvaliteetne toodang jälle eeldab küllaldast harimiskõlblikku, viljakat maad, õigeid seemneid ja väetisi ning korralikku infrastruktuuri (teedevõrk). See kõik ei sõltu mitte ainult põllumeestest, vaid ennekõike riigi toest.

Lisaks on leidlikkus tihti trump – maapiirkonnaski võib sündida häid äriideid, kui tootjatel õnnestub vastata linnas elavate tarbijate ja välismaalastest ostjate erinevatele soovidele. Hea näide on kasvõi Keenia lääneosa lillekasvatajad, kelle roose müüakse tänapäeval Soome lillekauplustes.

Mosambiigi põlluharijad nõuavad õigust maale ja enda ära kuulamist

Enamik mosambiiklastest saab elatise põllumajandusest ja enamus põlluharijatest on vaesed. Sellest hoolimata keskendub suurem osa Mosambiigi arenguhangetest linnainimeste olude parandamisele, imestab riigi põllumeeste liidu esimees Diamantino Leopoldo Nhampossa. Tema arvates oleks talupoegadel aeg häält tõsta.

Paduvihmad, tulvaveed ja ehitusalased probleemid, vastaks kindlasti mõni mosambiiklasest põlluharija, kui keegi küsiks neilt, millised on nende suurimad mured.

Lisaks sellele, et  2008. aasta alguse tulvad  on raskendanud peaaegu 100 000 mosambiiklase elu,  hävitanud kodusid ja peaaegu 37 000 hektarit haritavat maad, maadlevad väiketalunikud ühiskondlike probleemidega. Maapiirkondades on puudus põhiteenustest ja infrastruktuurist ning õigustest maale. Aga on ka midagi, mille üle rõõmu tunda. Näiteks see, et väiketalunikel on õnnestunud organiseeruda.

Abi isemajandamisest?

Mosambiigi 20-miljonilisest rahvast suurem osa saab elatise põllumajandusest ja enamik põllumehi on väiketootjad. Suurem osa väiketootjatest elab vaesuses ehk alla ühe dollariga päevas, üle 800 000 kodaniku kannatab toidupuudust ja iga neljas laps on alatoidetud – hoolimata sellest, et maaelanike vaesus on vähenenud Mosambiigis kõige kiiremini.

Lisaks väikestele saakidele (ja vastavalt ka tuludele) halvendab maapiirkonna olusid Mosambiigis – nagu mõnes muuski arenevas riigis – põhiteenuste ja infrastruktuuri puudumine.

Suuremal osal maaelanikest puudub pääs koolitus- ja tervishoiuteenuste juurde. Nad ei saa hankida põllupidamiseks vajalikke oskusi või ravida ennast. Kehv teede võrgustik jällegi takistab talupoegadel viimast seda vähestki saaki küladesse ja linnadesse müügiks, loetleb Mosambiigi rahvusliku väikepõllupidajate keskliidu juhataja Diamantino Leopoldo Nhampossa.

Üheks probleemide lahenduseks näeb Diamantino isemajandamist, mida ta määratleb kui ”inimeste õigust otsustada ise, kuidas oma toitu ise toota”. Maa, vee, seemnete ja karja kasutus- ning haldamisõigused on sellises süsteemis toidu tootjatel endil, mitte valitsusel ega suurinvestoritel, nagu nüüd.

Mozambique, Chokwe, Lhate village

Vabakaubandus võib langetada tulusid

Isegi kui talupojad saaksid täieliku maakasutusõiguse, moonutaks üks selle süsteemi probleem ikkagi nende võimalusi vaesusest välja tulla, ütleb Diamantino. See on rikaste tööstusriikidega toimuv vabakaubandus.

Vabakaubanduse mängureeglite järgi saab näiteks Euroopa Liit viia Mosambiiki toiduaineid määramatul hulgal. Kui import kasvab, toiduainete hinnad langevad. Tavalise kulutaja arvates võib see olla hea, aga kohalike väikepõllupidajate arvates kindlasti mitte: hindade langedes on talupojal üha raskem tulla toime oma toodete müümisega, eriti kui tootmiskulutused ületavad müügist saadud tulud.

”Sellises olukorras jätavad maad harivad pered põllumajanduse sinnapaika ja lähevad otsima madalapalgalisi töid linna slummides või välismaal”, arvab Diamantino.

Rühmas on jõud

Diamantino juhitud Mosambiigi väikepõllupidajate keskorganisatsioon on juba palju korda saatnud. Mõned aastad tagasi kiirendas ta näiteks talupoegade toodangu müüki Manica maakonnas, kus põlluharijad ei saanud toodangu eest õiglast hinda. Esiteks innustas keskorganisatsioon talupoegi looma piirkondliku ühistu, see organisatsioon omakorda koolitas põlluharijaid, ja koolituse abil õnnestus põlluharijatel lõpuks pakkuda ostjatele sobilikke tooteid sobiliku hinnaga.

Aga põllumeeste organisatsiooni ja Mosambiigi maapiirkonna tulevik, millisena see välja näeb? „Kõik sõltub poliitilisest tahtest”, arvab Diamantino.

Praktikas võivad talupoegade elamistingimused tema arvates paraneda, kui arengualast ühistööd tegevad  tööstusriigid suunavad rohkem abi väiketootjatele ja kui maapiirkondadesse ehitatakse uusi kliinikuid, koole ja teid. Lisaks peaks Mosambiigi valitsus tema arvates toetama väiketootjaid, näiteks tagades neile laenu tegevuse laiendamiseks ja kasvõi kastmissüsteemide ehitamiseks.

Aga kõige tähtsaim on see, et põlluharijad saavad oma hääle kuuldavaks teha, ütleb Diamantino. Põlluharijad peavad saama kaasa rääkida, kui otsustatakse nendesse puutuvaid asju.

PÕLLULT PAAKI – BIOKÜTUSED MUUDAVAD PÕLLUMAJANDUST

Kasvanud huvi biokütuste vastu pakub põllumajandusele ja maapiirkondadele uusi paljulubavaid võimalusi. Biokütusteks sobivate taimede kasvatamisest oodatakse toovat uusi rikkusi eriti arengumaade vaestele maapiirkondadele. Biokütuste kasutamisega ilmneb siiski mõningaid riske keskkonna ja ka arengumaade vaesemate inimeste suhtes.

Huvi biokütuste vastu tärkas 2000. aastatel.  Arusaamine kliimamuutusi tekitavatest riskidest on äratanud otsima kliimamuutusi aeglustavaid, taastuvaid energiaallikaid. Biokütustest tavalisemad on etanool ehk piiritus või taimeõlid.  Etanooli tehakse sagedamini kohalikest põllumajandustaimedest nagu maisist, suhkruroost või nisust. Taimeõli, mida töödeldakse edasi biodiisliks, saadakse jälle näiteks päevalillest, rapsitaimedest, sojast või palmiõlist.

Loading sweet sorghum stover into truck for use as bio-fuel and livestock feed in India

Lahti naftast – mitmel põhjusel

Maailma energiamajandus on jätkuvalt sõltuv naftast.  Naftat on looduses piiratud hulk ja mõned asjatundjad on juba hoiatanud nafta lõppemise eest. Arvestused nafta lõppemise aja kohta vahelduvad paljuski, aga naftajärgseks ajastuks valmistumist on alustatud juba mitmel pool maailmas.

Ka kliimamuutuste vastane võitlus on kiirendanud naftale asendusvõimaluste otsimist. Nafta on fossiilne kütus, mille kasutamine lisab atmosfääri süsihappegaasi ja põhjustab nii kliimamuutusi.

Maailmapoliitika tunneb ka biokütuste vastu huvi. Lähis-Ida on maailma tähtsaim naftatootmispiirkond. Iraagi sõda, Iisraeli ja Palestiina konflikt ja üldiselt jätkuv Lähis-Ida ebakindel olukord kõigutab nafta kättesaadavust ja hindu. Sellest põhjusest lähtudes on eriti Ameerika Ühendriikides soov lõpetada Lähis-Ida naftast sõltumine.

Troopiline kliima on soodne kütusetaimedele

Euroopa Liidu taotlus on, et aastaks 2020 oleks kümme protsenti Euroopa liikluses kasutatud kütusest biokütus. Vaevalt, et seda saavutatakse oma toodanguga – biokütuseks kõlbavate taimede kasvatamine põhjapoolses kliimas on liiga kallis. Euroopa ja Ameerika Ühendriikide biokütuse plaanid toetuvadki sellele, et kütuseid tuuakse suurel hulgal arengumaadest, kus kliima on soodsam ja tootmine odav.

Areng on jõudmas sinnamaani, et soodsad, kuid keskkonnasõbralikku energiat vajavad rikkad maad teevad arengumaadest oma bioenergiaistandused.

Arengumaad loodavad, et biokütustest saab maapiirkondade elustaja. Energiataimede kasvatamisest loodetakse rahaveskit ja arengu kiirendajat vaestele maapiirkondadele. Näiteks Brasiilial on aastakümnete pikkune kogemus suhkruroost toodetud etanooli kasutamisel kütusena. Suhkruroog on sobiv taim etanooli tootmiseks ja Brasiilias on sobivaim kliima selle kasvatamiseks. Brasiilial ongi suured plaanid rikastuda biokütuste kasvavatel turgudel.

Tööstusmaade energiatarve näib tagavat Brasiiliale ja teistele biokütuseid tootvatele maadele, nagu õlipalmi kasvatavale Indoneesiale, häid võimalusi rikastumiseks. Fossiilsete kütuste vahetamine biokütuste vastu näib pakkuvat soodsaid võimalusi kliimamuutuste aeglustamiseks või peatamiseks. Kuid nii lihtne asi siiski ei ole.

Kas kasvatada toitu või kütust?

Keskkonna seisukohalt pole biokütus fossiilsest kütusest sugugi parem. Näiteks õlipalmi-istandused luuakse peaasjalikult maha raiutud vihmametsa asemele. Indoneesias on 50 aastaga hävitatud 74 miljonit hektarit vihmametsa ja õlipalmi-istanduste rajamine on olnud selle peamine põhjus.

Metsade kadumine põhjustab viiendiku maailma kasvuhoonegaaside tekkest, seega kiirendab vihmametsade maharaiumine kliimamuutusi, mitte ei aeglusta seda. Metsade raiumine põhjustab ka erosiooni ja on oht paljudele vihmametsades elavatele loomaliikidele.

Teine biokütustega liituv oht on see, et arengumaades väheneb toidu tootmine. Kui põllumajandusmaad  kasutatakse kütusetaimede kasvatamiseks, ei saagi nii palju toitu toota. Väiksem tootmine tähendab kallimat toitu ja vaesematel inimestel on järjest raskem hankida oma igapäevast leiba. Toidutagavara väheneb ja vaesemad arengumaad on altimad näljahädadele halvematel saagiaastatel.

Teadlikkus biokütustega kaasnevatest riskidest ongi viimastel aegadel korvanud varasema kriitikata innustuse. Uurijad kogu maailmast siiski arendavad juba niinimetatud teise põlvkonna biokütuseid, milledest loodetakse ökoloogiliselt kestvamaid ja energiamajanduslikult  tõhusamaid.

Üks  kandidaat on näiteks jatropha-taime (jathropa curcas) õli. Jathropa on toiduks kõlbmatu troopiline taim, mis tuleb hästi toime vägagi karmis maapinnas, nii et selle kasvatamine ei tarvitse võtta ruumi toidutaimedelt. Katseid tehakse muuhulgas ka tselluloosi või kiirekasvuliste vetikate töötlemisel kütuseks.

A view of Rain Forest

Ideid õppetööks

  • Vestelge enne artiklite lugemist sellest, milline ettekujutus teil on arengumaade põllumajandusest. Kuidas ettekujutused muutusid peale lugemist või kas üldse muutusid?
  • Artiklites kirjeldatakse põllumajanduse kolme erinevat tegevuskeskkonda. Arutlege selle üle, kuidas maa ja linna ühendused on näha ja muutuvad eri tegevuskeskkondades.
  • Aga kuidas maapiirkonna probleemid võivad olla seotud rahvusvaheliste muutustega? Kasutage arutelu alusena  Mosambiiki käsitlevaid artikleid.
  • Milliseid maapiirkonna ehituslikke probleeme tõstavad artiklid esile? Kuidas need probleemid on seotud maapiirkonna vaesuse vähendamisega?
  • Mõelge, mida tööstusriigid võiksid teha, et parandada näiteks Mosambiigi maapiirkondade ja põlluharijate eluolu.
  • Tekitage väitlus millestki põllumajanduse ja maapiirkonnaga seotud teemast (Abiks: arengumaade talupoegade ülesanne on otsida teenistust mujalt, kui nad ei tule toime maaharimisega. Arengumaadele peaks andma võimaluse  piirata põllumajandustoodete importi,  et põllupidajad ei kaotaks oma sissetulekut. Vabakaubandus on kõikide maade õigus, seega on tööstusriikidel õigus viia arengumaadesse piiramatus koguses põllumajandustooteid.)
  • Tutvuge ka kestvat arengut käsitleva õppematerjaliga ja mõelge, kuidas keskkonnaprobleemid võivad mõjutada arengumaade maapiirkondade elanike elu. Aga kuidas maaharijate oma visioonide parem tähelepanek võiks probleeme lahendada?

Koostajad: Anna-Kaisa Hiltunen, Perttu Iso-Markku (maailma.net)