Rahvastik

Lühidalt

2011. aastal jõudis maailma rahvaarv 7 miljardi inimeseni.

Rahvastikukasvuga paralleelselt toimub linnastumine, mis on tänapäeval kiirem kui eales varem. Alates 2008. aastast elab enamik maailma elanikest linnapiirkondades ja linnades.

Rahvastikukasv on seotud paljude teiste globaalsete probleemidega, nagu ebapiisav toidutoodang, vaesus, sotsiaalse ebavõrdsuse kasv, keskkonna saastumine, jäätmeprobleemid, bioloogilise mitmekesisuse kahanemine, joogivee-, energia-, eluruumide ja arstiabi puudus, töötus, slummide kasv, kontrollimatu migratsioon.

Rahvastikukasvu protsent näitab, kui palju muutub elanike arv aastas. Riigi elanike arvu mõjutab sündimusele ja surmadele lisaks ka migratsioon. Rahvastikutihedus näitab, kui palju inimesi elab ühel ruutkilomeetril.

Crowd

 

Arvutuste järgi, mida tutvustas teadusajakiri Science Daily, on maailma elanikkond 2100. aastal 80% tõenäolisusega 9,6‒12,3 miljardit.[1] Vahepeal olid ennustused positiivsemad. Eeldati, et maailma elanikkond hakkab kahanema 2070ndatel. Üks jätkuva kasvu põhjus on see, et Aafrika lõunapoolsetes riikides pole sündimus vähenenud nii kiiresti, kui eeldati. Praeguse tempoga võib Aafrika elanikkond järgmise 85 aasta jooksul neljakordistuda, s.o kasvada umbes miljardist nelja miljardi inimeseni. Teistes maailmajagudes on oodatud muutused väiksemad. Aasia rahvastik kasvab 4,4 miljardist umbes 5 miljardini aastaks 2050, kuid pärast seda hakkab sealne rahvaarv arvatavasti vähenema. Prognoositakse, et Põhja-Ameerika, Euroopa ja Ladina-Ameerika rahvaarv jääb alla miljardi inimese piiri.

Rahvaarv maailmas on tohutult kasvanud just viimasel sajandil, arvestades, et veel 20. sajandi alguses oli maailma rahvaarv 1,7 miljardit. Kiire kasvu on võimalikuks teinud toidutoodangu kasv ning areng, mis on toimunud arstiabi ja hügieeni valdkonnas. Kõige kiiremini suurenes rahvaarv 1990. aastatel, kui igal aastal suurenes maailma rahvastik 80 miljoni inimese võrra.

Tänapäeval on rahvastiku kasv maailmas väheneva sündimuse tõttu aeglustunud. Rikkamates riikides toimus see muutus juba 1950. aastatel. Praegu on maailmas 60 riiki, kus rahvastik ei uuene sündimusega, sest keskmiselt sünnib neis riikides ühe naise kohta vähem kui 2,1 last. Viimast näitajat peetakse rahvastiku uuenemise piiriks. Kuigi globaalselt peetakse vähest sündimust heaks, tekitab see suundumus probleeme ühiskondade sees. Kui nii sündimus kui ka suremus on riigis väikesed, läheb rahvastiku ealine struktuur tasakaalust välja – rahvastik vananeb. Sellest tulenevalt peavad tööl käivad inimesed ülal pidama varasemaga võrreldes rohkem inimesi. See tekitab surve riigi eelarvele.[2] Samasugused probleemid on esil ka Eestis, kuna meie rahvastik väheneb ja vananeb. Eestis elas 2015. aasta jaanuari seisuga 1 312 300 inimest.[3] Eesti iive on olnud mitu aastat negatiivne. [4] Samas on statistikaameti andmetel Eesti rahvaarvu vähenemine viimasel aastal pidurdunud.[5]

Sama moodi nagu arenenud riikides on sündimus võrreldes 1960. aastatega vähenenud ka arengumaades – praegu sünnib neis riikides naise kohta keskmiselt 3 last, sama näitaja oli 1960ndatel 6 last. Samas ei aeglusta see suundumus kohe rahvastikukasvu, sest praegu on paljunemiseas ajaloo kõige inimesterohkem sugupõlv – umbes pool maailma rahvastikust. Sündimus on suurem riikides, mis on vaesemad. Sündimuse vähenemine nõuaks sellega eriti vaesemate riikide arengut. Fakt, et sündimus pole lõunapoolses Aafrikas vähenenud oodatud kiirusel, näitab ka, et majanduse areng on selles piirkonnas olnud aeglane ning vaesus pole vähenenud.

Kõige lihtsam viis sündimust piirata on parandada kondoomide kättesaadavust. Teiseks väheneb üldiselt ühiskonnas sündimus, kui tõuseb naiste haridustase. Igal pool maailmas saavad koolitatud naised võrreldes koolitamata naistega lapsi hiljem ning üldiselt on sellisel juhul neid ka ühe naise kohta vähem. Kolmandaks on oluline vähendada arengumaades laste suremust. Arengumaades on senini levinud seisukoht, et vanematel on vajadus saada lapsi, et keegi nende eest tulevikus hoolitseks ning majapidamises aitaks. Kuna laste suremus on suur, peab neid olema ühes peres palju. Selline arusaam ei pruugi aga olla õige.

Rahvastikukasv on seotud paljude teiste globaalsete probleemidega, nagu ebapiisav toidutoodang, vaesus, sotsiaalse ebavõrdsuse kasv, keskkonna saastumine, jäätmeprobleemid, bioloogilise mitmekesisuse kahanemine, joogivee-, energia-, eluruumide ja arstiabi puudus, töötus, slummide kasv, kontrollimatu migratsioon.

Rahvaarvu kasv ja vaesus toidavad teineteist

1960ndatel ja 1970ndatel aastatel valitses arvamus, et maailma rahvaarv kasvab plahvatuslikult ja kui plahvatust ei vaigistata, ületatakse maakera taluvuspiir. Kriitilise piiri ületamise all mõeldi looduskatastroofe, näljahäda ja üha suurenevat vaesust. Rahvaarvu suurenemist nähti niisiis vaesuse ja muude arenguprobleemide põhjusena.

Hiljem on esile kerkinud arvamus, mille kohaselt rahvaarvu suurenemine on pigem vaesuse tagajärg kui põhjus. Selle mõtte kohaselt vajavad maailma vaeseimad inimesed lapsi hädavajalikku tööjõudu jaoks ja vanas eas appi. Nende lapsed osalevad kodumajapidamis-töödes kohe, kui suudavad ja kannavad vanemate eest majanduslikult hoolt, kui need ise ei suuda enam tööd teha. Seetõttu kasvab rahvaarv kõige kiiremini just nendes maades, kus inimesed peavad toimetuleku pärast võitlema ja kus sotsiaalne turvatunne on nõrk.

Lõpuks tekib rahvaarvu kasvust ja vaesusest suletud ring. Vaestes suurperedes ei jagu raha kõikide laste koolitamiseks ja tervishoiuks ning lapsed kasvavad üles vaesuses. Kui nad hakkavad ise peret looma, vajavad nad samuti oma majapidamises tööjõudu, ning muretsevad selleks samuti palju lapsi ja nii edasi.

Selle ringi tekkimist võiks kuidagi vältida – aga kuidas, see sõltub jällegi sellest, kas nähakse rahvaarvu kasvu vaesuse põhjuse või tagajärjena.

suurpere

Teenuseid, kohustusi või seisukohakasvatust?

Kuna rahvaarvu tõusu on peetud vaesuse põhjuseks, siis on seda üritatud piirata rahvastikupoliitikaga, mis piirab laste arvu peredes kasvõi väevõimu abil. Näiteks tahtis India 1960-70ndatel aastatel lõpetada rahvaarvu tõus võimalikult kiiresti ja maksis rahalist kompensatsiooni neile, kes nõustusid steriliseerimisega. Sellest hoolimata kasvas India rahvaarv 1960-70ndate aastate jooksul 25 protsenti.  Hiina omalt poolt nõuab jätkuvalt ühe lapse poliitikat.

Kui aga vaadelda rahvaarvu tõusu vaesuse tagajärjena, siis seda ringi võib katkestada, kui vähendada vaesust ja ebaühtlast varanduslikku seisu. Maailma kõige vaesemate sissetulekuid proovitakse tõsta, sotsiaalseid tingimusi parandada ja lisada valikuvõimalusi.

See võib õnnestuda ennekõike koolituste ja sotsiaal- või siis tervishoiuteenuste abil. Kui inimestel oleks infot pereplaneerimise kohta, võimalus kasutada rasestumisvastaseid vahendeid ja võimalus pääseda arsti juurde või nõuandlatesse, siis saaksid nad ise valida, kui palju ja mis vanuses lapsi nad soovivad. Lisaks jääks neil aega töö tegemiseks. Praegu on see aga kahjuks ainult teooria.

Tegelikkuses on rahvaarvu kasvu ja vaesuse ringis ennekõike suur osa naiste elu-olul. Kui naisel ei ole sõnaõigust näiteks rasestumisvastaste vahendite valikul, siis ainult nõuanded ei vähenda rahvaarvu. Seetõttu püütakse naiste elu paremaks muuta ennekõike seisukohakasvatuse abil.

Tekst: Anna-Kaisa Hiltunen

Inimesed on liikvel maapiirkonnast linna, ühelt maalt teise

Rahvaarvu kasvu ja elu muutusega kasvab liikumine ühest elukohast teise, tihti on sellel suund ääremaadelt linna ja vaesematest riikidest rikkamatesse.  Linnad laienevad ja kasvavad üha suuremateks mega-keskusteks. Juba praegu elab üle poole maailma rahvastikust linnades ja linnastumine muudkui kiireneb.

Maailma kõige suurematest linnadest asub suurem osa arengumaades. Näiteks on maailma suurimates linnades Mexico Citys, Mumbais ja Delhis (Indias), Jakartas (Indoneesias), Sao Paulos (Brasiilias) ja Shanghais (Hiinas) kõigis peaaegu 20 miljonit elanikku. Linnadesse elama asumise põhjus on see, et varanduslik seis ning teenused ja elukvaliteet on ebaühtlaselt jaotunud. Linnad pakuvad arengumaades tulevikulootusi ja vaese maapiirkonnaga võrreldes võimalusi paremaks eluks. Seetõttu liiguvad jätkuvalt suured inimhulgad igal pool maailmas äärealadelt linnadesse.

Linnastumine ehk urbaniseerumine on vältimatu, aga samas ka positiivne nähtus. Ühest küljest kontsentreeruvad linnades vaesus, slummistumine ja sotsiaalsed probleemid, teisalt aga pakuvad linnad ka paremaid võimalusi neist lahti saamiseks. Tiheda asustusega linnades on teenistus parem ning keskkonnaprobleemide lahendus on hõlpsam ja odavam kui hõredalt asustatud maapiirkonnas. Elu suurlinnades on sageli karm, aga siiski parem kui äärmine vaesus maapiirkonnas.

Moving Day

Piire ületav võõrtööjõud ühtlustab maakera heaolu

Maailmas on hetkel rohkem kui 190 miljonit väljarändajat ja nende arv kasvab umbes kolm protsenti aastas. Üheskoos moodustaksid väljarändajad suuruselt viiendal kohal oleva rahvaarvuga riigi maailmas.

Riikide piire ületavale võõrtööle ajavad inimesi samad põhjused: oma koduriigis on hea elu võimalused vähesed või koguni olematud. Seevastu rikaste tööstusriikide rahvastiku loomulik juurdekasv on juba mõnda aega tagasi aeglustunud või koguni peatunud. See tähendab, et tööstusriigid vajavad jätkuvalt lisatööjõudu.

Arengumaades kasvab rahvaarv kiiremini kui rikastes tööstusriikides. Arengumaade noored, kellel on kergem teise riiki või riigi teise otsa kolida, loodavad töötegemise võimalusi rikastes riikides.

Väljaränne ei ole uus nähtus, töö ja eluaseme pärast on kolitud varemgi. Soomest mindi varem Põhja-Ameerikasse ja hiljem Rootsi. Nüüd näitavad arvutused, et Soome ise vajab kümneid tuhandeid võõrtöölisi lähematel aastakümnetel.

Lääneriikidesse saabuvad võõrtöölised satuvad kõige sagedamini madalapalgalistele teenindajakohtadele või põllumajandusse. Tüüpilised võõrtöölised on noored mehed, aga ka naiste osakaal on tõusuteel. Lõuna-Euroopas ja Kalifornias, kus on palju võõrtööjõudu, on mõned majanduse sektorid täiesti sõltuvad võõrtöölistest.

Kummalisel kombel tähendab võõrsile läinud tööjõud lähteriigi jaoks samuti arengut ja paremat toimetulekut. On tüüpiline, et võõrtöölistel on kodumaale maha jäänud peredega lähedased ja tihedad suhted. Võõrtööliste poolt sugulastele saadetud raha moodustab ülemaailmselt suurema rahavoo kui kogu rahvusvaheline arenguabi. Lahkunud tööliste rahasaadetised ongi mõne arengumaa majanduses elutähtis osa.

Meil on ainult üks maakera on omavahel jagamiseks

Maailma rahvastiku kasvamine koos lisanduva energia- ja loodusvarade kulutamise kasvuga on viinud olukorrani, kus keskkonnaprobleemid on paisunud globaalsete mõõtmeteni. Põlluharimine, karjakasvatus, metsandus ja inimeste elukohtade laienemine on vähendanud maailma metsade pindala algupärasest juba pooleni. Samuti on kolm neljandikku maailma kalapüügipiirkodadest ülekalastatud.

Veekasutus on 1950ndatest aastatest tänapäevani kolmekordistunud ja pool miljardit inimest elab riikides, kus on raske rahuldada igapäevast veetarvet. Veepuudusest arvatakse kujunevat tulevaste aastakümnete suurimaid probleeme.

Vaesus ja keskkonnaprobleemid toidavad üksteist. Erosiooni või kõrbestumise tõttu muutub põllumajandus-maa kõlbmatuks ja üha enam võetakse metsa alt kasutusele uusi maid. Metsad raiutakse maha. Puid vajatakse ka toiduvalmistamiseks, sest muid alternatiivseid võimalusi paljudes maades tule tegemiseks kahjuks ei ole.

Kuigi inimeste hulgaga mõõdetav mõju keskkonnale on suurim vaestes riikides, siis ühe inimese kohta on arvestatavad kulutused maakerale märgatavalt suuremad rikastes riikides: näiteks on Ühendriikide rahvaarv vaid neljandik India rahvaarvust, aga selle süsihappegaasi eraldamise kogused ühe elaniku kohta on kolm korda suuremad.

Kui elatustase arengumaades võõrtööliste rahasaadetiste ja linnastumise tõttu tõuseb, siis tähendab see küll äärmise vaesuse vähenemist, kuid samas kasvab ka tõenäosus, et kogu maakera hävitatakse.

Kliimamuutuste ajastul on kogu inimkonna saatus ühesugune: maakera soojeneb nii rikastes kui vaestes riikides. Sellepärast peaksime kliimamuutust, energia kulutamist ja rahvastiku kasvu puudutavaid probleeme lahendama ülemaailmselt.

Tekst: Perttu Iso-Markku

Ideid õppetööks

  • Arutlege enne artikli lugemist selle üle, kuidas rahvastiku kasv teie arvates on seotud vaesusega (kas rahvaarvu kasv on vaesuse põhjus või tagajärg). Kas teie arvamused muutusid peale artikli lugemist?
  • Milliseid tagajärgi arvate olevat sellel, et rikaste tööstusriikide rahvastik vananeb ja väheneb?
  • Missugused põhjused panevad inimesi minema võõrtöölisteks kodunt kaugele?
  • Missugused on linnade ja maapiirkondade erinevused vaestes riikides? Aga rikastes riikides?
  • Mõõda oma ökoloogilist jalajälge netiaadressil mec.ca/Apps/ecoCalc/ecoCalc.jsp ja www.roheline.ee. Kui mitut maakera läheks sinu elustiili juures vaja?
  • Tutvuge ÜRO aastatuhande eesmärkidega (http://et.wikipedia.org/wiki/Aastatuhande_arengueesm%C3%A4rgid) ja arutlege selle üle, kuidas eesmärkide 1–7 läbiviimine võib mõjutada rahvastiku kasvu. Aga kuidas rahvastiku kasv võib omakorda mõjutada eesmärkide saavutamist?
  • Võrrelege näiteks Sambia, Soome ja Vietnami rahvastikupüramiide ja arutlege selle üle, kuidas erinevad rahvastiku-struktuurid võivad mõjutada riikide majanduslikku ja ühiskondlikku arengut.
  • Tutvuge The Girl Effect -kampaaniaga video põhjal (http://www.girleffect.org) ja arutlege video põhjal, kuidas tüdrukute elu-olu parandamine ja rahvastiku, aga ka muu areng liituvad teineteisega näiteks Etioopias ja Bangladeshis.
  • Veebist saab vaadata ja kuulata ka Hans Roslingi ingliskeelseid loenguid „Rahvastiku kasvust“, „Kas vaeste laste päästmine põhjustab ülerahvastumise?“ ning „Religioonid ja beebid”:
    www.ted.com/talks/hans_rosling_on_global_population_growth
    www.gapminder.org/videos/will-saving-poor-children-lead-to-overpopulation/#.VEyUDnWsWb8
    http://www.ted.com/talks/hans_rosling_religions_and_babies#t-73259
  • Kuidas on riigid üritanud mõjutada rahvastiku kasvu või kahanemist? Anna hinnang nende meetmete edukusele. Loe lisaks ka Lauri Jürisoo artiklit „Värvikamaid juhtumeid, kuidas riigid on püüdnud sündimust tõsta“: forte.delfi.ee/news/varia/varvikamaid-juhtumeid-kuidas-riigid-on-puudnud-sundimust-tosta.d?id=65850380.

“Probleem ei ole mitte see, nagu oleksime vaesuse likvideerimises ebaõnnestunud, vaid see, et seda ei ole tõsiselt üritatudki.” – UNICEFi endine juhataja Jim Grant.

 

 

[1] University of Washington, World population to keep growing this century, hit 11 billion by 2100, ScienceDaily: www.sciencedaily.com/releases/2014/09/140918141446.htm

[2] Väestönkasvu, Opetushallitus: www02.oph.fi/etalukio/maantiede/kurssi3/vaestonkasvu.html

[3] Statistikaamet: http://www.stat.ee/

[4] Sünnid, surmad ja loomulik iive 2004–2014, Statistikaamet: http://www.stat.ee/34268

[5] Rahvaarvu vähenemine on pidurdunud, Statistikaamet: www.stat.ee/72508