Rahvusvaheline koostöö

Koos majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise üleilmastumisega muutub ka poliitika. Märksõnadeks on üha suurem vastastikune seotus ja sõltuvus, otsustusareenide paljusus ja killustatus, piiride hägustumine sise- ja välispoliitika ning era- ja avaliku sfääri vahel. Üldjoontes iseloomustab poliitilist üleilmastumist kaks teineteisega seotud suundumust:

  • riikide poliitikat ja inimeste igapäevaelu mõjutavad üha rohkem erisugused regionaalsed ja globaalsed normid, standardid, õigusaktid, moraalsed ja poliitilised kohustused;
  • riikide kõrval tegutseb rahvusvahelises poliitikas üha enam muid regionaalse ja globaalse haardega osalisi. Näiteks rahvusvahelised valitsustevahelised organisatsioonid (lühemalt rahvusvahelised organisatsioonid), mis on loodud riikidevaheliste lepingute alusel. Paljudest organisatsioonidest on aja jooksul kujunenud omaette võimutasand, millega tuleb arvest

Nüüdseks on riikide koostöö omandanud ulatuslikud mõõtmed ja poliitikat iseloomustab tõeline rahvusvaheliste kokkulepete sasipundar. Kokkulepped võivad olla kahe riigi vahelised ehk kahepoolsed või mitut riiki hõlmavad ehk mitmepoolsed. Globaliseeruvas maailmas on ühisprobleemide lahendamiseks olulised just mitmepoolsed kokkulepped, mis võivad haarata nii väikest arvu riike kui ka enamikku maailma maid. Mitmepoolsed kokkulepped haaravad väga laia teemade ringi alates välispoliitikast (nt diplomaatiline suhtlus, julgeolek, kaubandus) kuni koostööni inimõiguste kaitses, narkootikumidevastases võitluses, vaesuse vähendamises või keskkonna- ja tervishoius, aga ka rahvusvaheliste rahavoogude (investeeringud, humanitaarabi) ja transpordi (nt lennuliiklus) reguleerimises.

NEW YORK - SEPTEMBER 23:  United Nations Secretary General , Ban Ki-Moon addresses the 65th session of the General Assembly at the United Nations on September 23, 2010 in New York City. Leaders and diplomats from around the world are in New York City for the United Nations yearly General Assembly.  (Photo by Chris McGrath/Getty Images)

NEW YORK – SEPTEMBER 23: United Nations Secretary General , Ban Ki-Moon addresses the 65th session of the General Assembly at the United Nations on September 23, 2010 in New York City. Leaders and diplomats from around the world are in New York City for the United Nations yearly General Assembly. (Photo by Chris McGrath/Getty Images)

Kokkulepped võivad olla riikidele kas juriidiliselt siduvad või mittesiduvad. Mitmepoolseid õiguslikult siduvaid lepinguid nimetatakse konventsioonideks, protokollideks, paktideks ja ka lihtsalt lepinguteks; mittesiduvaid aga deklaratsioonideks (harva nimetatakse nii ka siduvat lepingut) ja ühisavaldusteks. Juriidilise jõu puudumine ei tähenda, et kokkuleppel poleks mõju. See ei too küll kaasa kohtuvaidlusi ega rahvusvahelisi sanktsioone, ent võib esile kutsuda teiste riikide hukkamõistu või usaldusväärsuse kaotamise, mis omakorda mõjutab tulevikus sõlmitavaid juriidiliselt siduvaid leppeid.

Riigid teevad ühiseid otsuseid konverentsidel, foorumitel, mitteformaalsetes rühmades (nt G8, G20) ja üha enam ka varem loodud rahvusvaheliste organisatsioonide raames.

Liikmete järgi saab rahvusvahelisi organisatsioone jagada globaalseteks ehk peaaegu kõiki riike hõlmavateks liitudeks (nt ÜRO, IMF), regionaalselt koondunud liitudeks (nt EL, Euroopa Nõukogu, NATO, ASEAN, Aafrika Liit) või liitudeks, mis koondavad demokraatlikke tööstusriike (nt OECD). Peale riikide ja nende organisatsioonide osaleb maailmapoliitikas kodanikuühendusi ja äriettevõtteid.

Olulisemad globaalse haardega organisatsioonid on

  • Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO)

ÜRO (liikmesriike 2014. aasta seisuga 193, peakorter New Yorgis, sekretariaadis töötab üle maailma üle 40 000 inimese) loodi II maailmasõja järel eelkõige uute sõjakoleduste vältimiseks. ÜRO põhikiri (harta) jõustus 24.10.1945 ja seetõttu tähistatakse 24. oktoobril ÜRO päeva. ÜRO peaeesmärgid on rahu ja julgeoleku säilitamine, inimõiguste edendamine ning rahvusvaheline koostöö majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste küsimuste lahendamiseks.

ÜRO areenil saavad riigid probleeme arutada ja kokkuleppeid sõlmida. Nii on ÜRO raames sõlmitud olulisi mitmepoolseid lepinguid, mis puudutavad teemasid inimõigustest kuni rahvusvahelise kuritegevuseni, relvajõudude vähendamisest ookeanide haldamiseni. Leping on õiguslikult siduv vaid neile riikidele, kes otsustavad sellega liituda. Paljude ÜRO lepingutega on end sidunud enamik maailma riike, nt 1989. aastal sõlmitud lapse õiguste konventsiooni pole ratifitseerinud vaid USA, Sudaan ja Somaalia. USA osales küll aktiivselt lapse õiguste konventsiooni väljatöötamises, kuid konventsiooni ratifitseerimine tähendaks muu hulgas laste surmanuhtluse ja laste eluaegse vanglakaristuse keelustamist. Sudaan ja Somaalia süüdistavad konventsiooni pereellu sekkumises ning lastevanemate vabaduste piiramises. Siiski on mõlemad riigid tegemas samme konventsiooni ratifitseerimiseks ning USA võib jääda viimaseks riigiks, kes seda veel teinud pole.

Juriidiliselt mittesiduvatest dokumentidest tasub esile tõsta ÜRO aastatuhande deklaratsiooni, mis on kogu maailma arengukoostöö alustala. Tähtsaimaks rahvusvaheliseks leppeks peetakse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, mis pole küll õiguslikult siduv dokument, kuid on mõjutanud paljude riikide põhiseadusi ning olnud aluseks hilisematele inimõigusi puudutavatele õiguslikult siduvatele rahvusvahelistele lepingutele.

ÜRO viib ellu ning koordineerib konkreetseid programme. Tuntuimad on rahuvalve- ja humanitaarabioperatsioonid kriisiolukordades, kuid tegutsetakse ka paljudes teistes valdkondades, nagu vaesuse vähendamine, haigustega võitlemine; säästva arengu, demokraatia ja soolise võrdõiguslikkuse edendamine. Sellega tegelevad ÜRO organisatsioonid, nagu UNICEF ehk ÜRO Lastefond, UNDP ehk ÜRO Arenguprogramm, FAO ehk ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, WHO ehk Maailma Terviseorganisatsioon. Aja jooksul on ÜRO töötajaskond saanud ülevaate maailma eri paikadest, mistõttu neist on saanud paljudel teemadel arvamusliidrid.

ÜRO peamised probleemid on seotud tõhususega: sõlmitud on palju kokkuleppeid, ent palju on jäänud ka sõlmimata või jõustumata (nt Kyōto protokoll); krooniline rahapuudus; kuidas panna suuremaid ja jõukamaid riike panustama ning tegutsema rohkem ÜRO raames, hoides seda samal ajal areenina, kus ka väiksemad ja vaesemad saavad oma huvide eest seista.

  • Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF)

Maailmapanga[1] (liikmesriike 2014. aasta seisuga 188, peakorter Washingtonis, üle 10 000 töötaja 100 kontoris üle maailma) peaeesmärk on vaesuse vähendamine ja riikide majandusarengu toetamine. Arengumaadele antakse väikese intressiga laene (kõige vaesematele ka intressideta laene ja tagastamatut abi) ning strateegilist nõu eri valdkondade, sh riigiaparaadi tõhususe, hariduse, tervishoiu, infrastruktuuri, erasektori ja loodusvarade haldamise edendamiseks. Maailmapangast tulevad paljud mõjukad analüüsid ja uurimused.

IMF-i (liikmesriike 2014. aasta seisuga188, peakontor Washingtonis, töötajaid u 2500) põhieesmärk on tagada rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsus. Selleks jälgitakse majanduse ja rahanduse toimimist riikide, regioonide ja maailma tasandil, antakse maksebilansi tasakaalustamisel raskustesse sattunud liikmesriikidele laene, koolitatakse ja nõustatakse riikide ametnikke rahanduses ja majanduse planeerimises.

Maailmapank ja IMF on omavahel tihedalt seotud. Näiteks ei saa riik olla Maailmapanga liige, olemata IMF-i liige, ning IMF-i nõudeid täitmata on raske Maailmapangalt abi saada. Nende peamine erinevus seisneb laenuandmises: Maailmapank toetab projekte või programme, IMF annab abi ainult riikidele; Maailmapanga laenud on mõeldud eelkõige pikaajalise arengu toetamiseks, IMF-i omad lühiajaliste majandusprobleemide lahendamiseks.

Need kaks organisatsiooni on avaldanud arengumaadele tohutut mõju. Ühelt poolt on oldud vajalike programmide rahaallikaks, kuid teisalt on oluliselt piiratud arengumaade poliitilisi valikuid ning surutud peale reforme, millest mõnigi pole soovitud edu toonud. Võib ju mõelda, et nende reformide puhul on tegemist arengumaa vaba valikuga ja Maailmapanga seatud tingimuste tõttu võiks riik pöörduda muude rahaallikate poole, ent tegelikult on võimalused piiratud.

Lisaks on Maailmapanga ja IMF-i analüüsid ning heakskiit oluliseks autoriteediks teistele arenguabi ja laenude andjatele. Oluline nüanss Maailmapanga ja IMF-i puhul on see, et otsustusstruktuuris domineerivad jõukad riigid, eriti USA (häälte arv on seotud sissemaksete suurusega), ent otsused mõjutavad enim just sooduslaenudest ja abist sõltuvaid arengumaid. Seepärast on mõlema organisatsiooni puhul tugevalt kritiseeritud vastutuse puudumist. Samuti on kriitikat pälvinud otsuste tegemise läbipaistmatus.

  • Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO)

WTO (liikmesriike 2013. aasta seisuga 159, peakontor Genfis) peaülesanne on aidata kaubandusel toimida nii vabalt ja sujuvalt kui võimalik. Selleks jälgib WTO pärast teist maailmasõda järk-järgult välja kujunenud rahvusvahelise kaubandusreeglistiku täitmist ning on riikidele kaubandusläbirääkimiste ja kaubandustülide lahendamise foorumiks. Toodetega kauplemise küsimuste kõrval käsitletakse WTO-s niisuguseid teemasid nagu kauplemine teenustega, intellektuaalomandi kaitse, e-kaubandus, kaubandusega seotud investeeringud, konkurentsipoliitika, keskkonnaküsimused jms.

WTO-s on igal riigil üks hääl, mistõttu põhimõtteliselt on arengumaadel võimalik rohkem mõju avaldada kui Maailmapangas ja IMF-is. Kriitikud on aga muu hulgas osutanud, et palju otsuseid tehakse siiski kohtumistel suletud uste taga ning võimsamad liikmesriigid saavad süsteemi manipuleerida, säilitamaks olukorda, kus rahvusvaheline kaubandus teenib nende huve.

Lisaks saab lugeda ÜRO, Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailmapanga ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni veebilehtedelt www.un.org, www.imf.org, www.worldbank.org ja www.wto.org.

Riikide koostööd rahvusvahelistes organisatsioonides iseloomustab üldjuhul valitsustevahelisus (riikidevahelisus), st valitsuste esindajad kontrollivad rahvusvahelise organisatsiooni täidesaatvat tööd. Võimalik on ka rahvusülesus (riigiülesus), mis tekib siis, kui riigid delegeerivad osa oma otsustusõigusest mujale (ühistele institutsioonidele, riikide rühmale). Rahvusvahelistes organisatsioonides leidub ka mõningaid riikideüleseid elemente. Näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu 15 liiget saavad rahu ja julgeoleku hoidmiseks teha otsuseid, mis on siduvad ka ÜRO ülejäänud liikmesriikidele. Täiesti ainulaadne on aga Euroopa Liit, mille rahvusülesuse sügavus ja laiahaardelisus ei ole võrreldav ühegi teise rahvusvahelise organisatsiooniga. Üldvaldkondades langetab Euroopa Liit kõigile liikmesriikidele siduvaid otsuseid ka ilma ühehäälsuseta, lisaks on suurenenud rahva poolt otse valitud Euroopa Parlamendi roll. Seetõttu tihtipeale ei nimetatagi EL-i rahvusvaheliseks organisatsiooniks, vaid peetakse omaette koostöövormiks.

Globaalses poliitikas osalejate ja kokkulepete mitmekesistumine tekitab küsimuse, kui palju strateegilisi otsuseid riigid enam üldse teha saavad. Nii praktikud kui ka akadeemikud arutavad riigi muutuva rolli üle. Kas üleilmastumisega kaasneb riikide järkjärguline kadumine? Kas regionaalsed ja globaalsed organisatsioonid võtavad riikidelt üle nii võimu kui ka ülesanded? Või on rahvusvahelised organisatsioonid ikkagi riiklike huvide käepikendused ning jäävadki selleks? Arvamusi on seinast seina nii selles, mis on, kui ka selles, kuhu liigume ja kuhu võiksime liikuda. Rohkem ollakse ühel meelel selles, et riigil ja riigil on vahe, st rohkem valikuid on näiteks USA-l ja Hiinal kui Eestil ja Kamerunil.

Kodanikuühendused ja äriettevõtted globaliseeruvas poliitikas

Üleilmses poliitikas mängivad rolli ka äriettevõtted ja kodanikuühendused. Suured rahvusvahelised firmad suunavad globaalseid protsesse ainuüksi oma põhitegevusega, mõjutades inimesi üle maailma, luues töökohti, kontrollides keerukaid tootmisahelaid ja viies riikidesse välisinvesteeringuid. Seejuures on suured äriettevõtted riikidele strateegilise tähtsusega, mis tähendab, et nende huvidega arvestatakse, ilma et ettevõtted peaksid tegema lobitööd.

Ärihuvide kõrval figureerivad rahvusvahelisel areenil üha enam ka kodanikud ja nende (tulu mittetaotlevad) ühendused. See seltskond on äärmiselt kirju, kaasates muu hulgas inimõiguste, keskkonnakaitse- ja rahuaktiviste, nais- ja noorteühendusi, professionaalseid liite, rahvaliikumisi kohaliku elu edendamiseks, heategevuslikke fonde, ametiühinguid, uurimiskeskusi jne. Peale selle eristutakse organisatsiooni tüübi (professionaalne töötajaskond või vabatahtlike rühm), geograafilise haarde, suutlikkuse, uskumuste, visioonide jpm poolest.

Globaliseerumine on suurendanud koostööd eri ühenduste ja liikumiste vahel. Muu hulgas luuakse katusorganisatsioone ja esinduskontoreid (nt Washingtonis, New Yorgis, Brüsselis, Genfis), mille ülesanne on kaitsta ühishuvisid regionaalsel või globaalsel tasandil. Samuti on loodud nn rahvusvahelisi kodanikuühendusi, mis tegutsevad võrgustikuna paljudes riikides, näiteks Amnesty International, World Wildlife Fund, Greenpeace International, Oxfam International, CARE International. Tulemuste saavutamiseks ühendatakse aina enam jõud ja tekivad globaalsed liikumised, liidud ja kampaaniad, mis põhinevad kas mõnel laiemal ideel või ka konkreetsel otsusel, tippkohtumisel vms.

Kodanikuühendused osalevad nii riikide, Euroopa Liidu kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuste kujundamisel ja elluviimisel kõikvõimalikes valdkondades, nagu keskkond, inimõigused, tervishoid, üleilmne vaesus, sooline võrdsus, kaubandus, rahandus jne. 1984. aasta piinamisvastase konventsiooni tekst koostati üheskoos Amnesty Internationaliga. 1997. aasta jalaväemiinide keelustamise lepinguni jõuti just kodanikuühenduste survel. Massikampaania „Jubilee 2000“ kutsus tööstusriike üles kustutama vaeseimate maade ebaõiglased võlad ning saavutas märkimisväärseid kokkuleppeid. Just kodanikuühenduste survel on mõnevõrra avatumaks ja keskkonnahoidlikumaks läinud ka Maailmapank ja IMF. Need on vaid mõned kodanikuaktiivsuse mõju näited.

Poliitika kujundamise etapis on kodanikuühendused olulised teemadele tähelepanu juhtijad. Näiteks rõhutatakse oma kogemustele ja uurimistööle toetudes, et mingi globaalne probleem nõuab lahendust või mõni varasem poliitikasuund muutmist. Samas püütakse aktiivselt mõjutada ka otsustamise protsessi, näiteks rahvusvaheliste lepingute sisu ja ulatust, EL-i poliitikat, rahvusvaheliste organisatsioonide tööprogramme jne. Rahvusvahelistele teemadele tähelepanu juhtimiseks ja otsuste mõjutamiseks tegutsevad kodanikuühendused ühest küljest riiklikul tasandil, näiteks püüdes suunata riigi seisukohti, mida valmistatakse ette teatud regionaalseteks (nt EL) või globaalseteks läbirääkimisteks, või suunatakse otsuseid, mis pole iseenesest üleilmsed, aga millel on väljapoole ulatuv mõju (nt abiprogrammid, teatud lepingu ratifitseerimine jms). Teisalt tegutsetakse otse rahvusvaheliste organisatsioonide juures, koondatakse jõud tippkohtumiste ajaks jms.

Otsuste mõjutamise mooduseid on mitmeid: pakutakse oma teadmisi, osaletakse rahvusvahelistel kohtumistel, suheldakse kokkuleppeid ette valmistava personaliga jne. Sellist koostööd võivad riigid ja nende organisatsioonid soosida nii tulemuste parandamiseks (tunnistades, et kodanikuühendustel võib mõnes vallas olla sügavamaid teadmisi) kui ka ühiskonna toetuse ja legitiimsuse saavutamiseks (tunnustades või ära kasutades ühenduste nn moraalset autoriteeti). Samuti võivad ühendused väljastpoolt survet avaldada, näiteks palvekirju saates, meediat kasutades, kuulsusi kaasates, masse mobiliseerides, proteste ja muid üritusi korraldades. Üha enam kasutatakse internetikampaaniaid, kus kutsutakse inimesi üles allkirju andma või muul moel toetust avaldama. Protsesside mõjutamise peamine mehhanism on avalikkuse teavitamine ja harimine.

Poliitika elluviimisel täidavad kodanikuühendused valvekoera rolli. Jälgitakse näiteks, kas ja kuidas riigid, rahvusvahelised organisatsioonid ja ka äriettevõtted täidavad võetud kohustusi ning peavad kinni lepingutest. Koostatakse variraporteid, avalikustatakse rikkumisi jms. Oma projektidega taotlusvoorudes osaledes viivad ühendused ka ise poliitikat ellu.

Kodanikuühenduste suurenev mõju globaalsel areenil pole päris probleemideta. Kriitikat on pälvinud asjaolu, et mõjukad on eelkõige lääne organisatsioonid. Ehkki nende eesmärk võib olla arengumaade vaeseimate kihtide esindamine, pole alati selge, kas nad tõepoolest võimendavad vaeste hääli või ainult arvavad end seda tegevat.

Ideid õppetööks

  • Rahvusvahelisi organisatsioone on palju. Uuri, mis on nende peamised funktsioonid ning miks on konkreetsed organisatsioonid erilised ja vajalikud.
  • Uuri, missugused rahvusvahelised organisatsioonid on kanda kinnitanud ka Eestis. Mida nad on Eestis korda saatnud ning kuivõrd on nad suutnud mõjutada Eesti poliitikat?
  • Missuguseid MTÜ-sid ning kodanikualgatusi ja -ühendusi on Eestis? Millega nad tegelevad? Kuidas saavad tavalised inimesed nende töösse panustada?

 

[1] Maailmapanga Grupp koosneb viiest asutusest: Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (IBRD), Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (IDA), Rahvusvaheline Finantskorporatsioon (IFC), Mitmepoolsete Investeeringute Kaitse Keskus (MIGA) ja Rahvusvaheline Investeerimisvaidluste Lahendamise Keskus (ICSID). Lihtsalt Maailmapank viitab IBRD-le ja IDA-le.