Relvastatud konfliktid

Pärast külma sõda on enamik relvastatud konflikte olnud riigisisesed, mitte riikidevahelised. Aastatel 2000–2010 toimus 4 riikidevahelist relvastatud konflikti, samas kui riigisiseseid kodusõdu oli 31. Riigisiseste konfliktide puhul oli 10 juhul tegu territoriaalse ja 21 juhul poliitilise võimukonfliktiga.

Kuna üha enam relvakonflikte on riigisisesed, on muutunud ka konfliktide osalised. Enam pole tegu pelgalt kahe armee vastasseisuga. Omavahel sõdivaid vägesid on tavaliselt rohkem kui kaks ja nende koosseis on muutlik. Suurenenud on ka eraarmeede ja relvarühmituste osakaal. Paljudel juhtudel sarnanevad sõdivad rühmad pigem pätikampade kui regulaararmeega. Traditsiooniliste rinnete asemel on lahingud muutunud kohalikuks ning tsiviilelanikke ei ole alati kas suudetud või soovitud sõjatandrilt evakueerida.

Muslim militant with rifle

Muslim militant with rifle. Zabelin

Rahvusvahelise statistika järgi oli 1990. aastate lõpus toimunud konfliktides tsiviilohvrite osakaal kõigi hukkunute hulgas umbes 80%, samas kui 20. sajandi alguses oli see näitaja vaid 15–20%. Näiteks 2009. aastal Gaza konfliktis hukkunud enam kui tuhandest palestiinlasest oli enamik tsiviilisikud.

Relvastatud konfliktide iseloomumuutust kirjeldavad mitmed asjaolud. Esiteks on varem terroristide meetodid nüüdseks kasutusel ka sõjapidamises. Uudiseid autopommidest või enesetaputerroristidest saame nii Afganistanist, Iraagist kui ka Iisraelist. Neis konfliktides peavad sõdurid tsiviilelanikkonda peaaegu sama suureks ohuks kui vastase sõdureid. Teiseks on muutunud konfliktide rahastamine – peale eelarvevahendite kasutatakse muidki rahastamisallikaid alates välismaistest rahaülekannetest ning lõpetades tsiviilelanikkonna rüüstamise, ebaseadusliku teemandikaubanduse ja narkootikumide salakaubaveoga. Kuritegevuse tõus on konfliktide kaasnähtus, mis raskendab nii konflikti lahendamist kui ka selle järelevalvet, sest sageli on sõdimine konfliktis osalejatele majanduslikult tasuv.

10066710015.jpg

Kolmandaks on pärast külma sõja lõppu muutunud tavalisemaks nn ressursisõjad, mille rõhuasetus on rahvusvahelise või riigisisese majanduse intressidel. Sõdade ja konfliktide põhjuseks on haruldased ja väärtuslikud loodusvarad, nagu näiteks teemandid ja muud vääriskivid, nafta ja gaas, väärispuit, väärismetallid ning muud väärtuslikud metallid, näiteks mobiiltelefonides kasutatav koltan. Ressursisõjad on toimunud ja toimuvad näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Sudaanis, Nigeerias, Birmas, Afganistanis ja Kolumbias. Minevikus nähti sõda poliitika jätkuna, ent nüüd võib öelda, et küsimus on majanduse jätkamises sõja heaks.

Sage on konfliktipiirkonnas töötavate ajakirjanike töö raskendamine. Mõnikord ei lubata reporteritel isegi lahinguid jälgida (nt teises Tšetšeenia sõjas ja Iisraeli rünnaku ajal Gaza sektoris). Isegi juhul, kui ajakirjanikke lubatakse konfliktipiirkondadesse, kontrollitakse nende tegevust ega lubata liikuda ilma saatjateta. Üldjuhul põhjendatakse reporterite jälgimist ohutuse tagamisega, ehkki enamasti soovitakse mõjutada ajakirjanike tööd ning seda, kust ja kellelt nad oma info saavad.

Konflikti osaliste seisukohalt on suur vahe, kuidas konflikti meedias käsitletakse. Võib isegi öelda, et osa lahingutest toimub meedias. Üheks näiteks meedia tähtsusest on Gruusia ja Venemaa konflikt, kus mõlemad riigid kasutasid oma mainekujunduses Euroopa suhtekorraldusfirmade abi. Ka hiljutisi sündmusi Ukraina ja Venemaa vahel võib osaliselt käsitleda meediasõjana. Räägitakse ka nn hübriidsõjast, kus samal ajal kasutatakse eri sõjapidamistandreid.

Relvakaubandus ja terrorism

Kuigi relvakaubandus on reguleeritud tegevus, ei tähenda see siiski, et relvi müüakse ainult valitsustele. Relvakaupmehi ja relvade edasimüüki kolmandatesse riikidesse on raske kontrollida, eriti arvestades, et osa riike ei avalda oma relvaekspordi statistikat. Mõned riigid ei hooli, kuhu nende müüdud relvad ja muu sõjavarustus jõuavad, ning mõned püüavad oma nõrka majandust relvamüügist saadava tuluga turgutada. Näiteks Hiina, Venemaa ja Ukraina on riigid, kelle relvade müügiga on kaasnenud hulgaliselt rahvusvahelist kriitikat.

Relvi on edastatud konflikti osalistele ka tahtlikult, poliitilise toetuse osana. Eeskätt juhtus seda külma sõja ajal, kui Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit tarnisid relvi oma liitlastest arengumaadele. Näiteks Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuur (CIA) edastas Afganistani talibitele relvi 1980. aastatel, kui Nõukogude Liit riiki tungis. Hiljem kasutasid Talibani võitlejad samu relvi oma riigis teiste Afganistani rühmituste vastu sõdides.

Terrorismi on vaadeldud sõja uue vormina eeskätt pärast 11. septembri terrorirünnakuid USA-s 2001. aastal. Selle sündmuse tõttu on terrorirünnakud lisatud Ameerika Ühendriikide ohunimekirja. Nähtusena ei ole terrorismis midagi uut. Varem rakendati terrorismi kõige sagedamini sisepoliitilises võitluses. Itaalia Punased Brigaadid ja Saksa Punaarmee Fraktsioon (RAF) olid tuntud terrorirühmitused, mis tegutsesid 1970ndatel.

Terrorismi eesmärk on tekitada hirmu ja põhjustada kaost. Terrorirünnakute eesmärk ei ole rünnatava paiga hävitamine, vaid eesmärgid on abstraktsemad, pigem kapitalismile vastuastumine või uskmatute karistamine. Nii oli ka New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse hävitamise taga soov näidata globaalse kapitalismi haavatavust. Sellele viitas Osama bin Laden pärast Maailma Kaubanduskeskuse ründamist, tõdedes, et 11. septembri rünnak ei olnud suunatud naiste ja laste vastu, vaid tõelisteks sihtmärkideks olid Ameerika sõjalise ja majandusliku võimu ikoonid.

Ideid õppetööks:

  • Valige välja üks siin kirjeldatud konfliktidest ning otsige selle kohta internetist lisainfot. Kuidas võiks see konflikt lõppeda?
  • Uurige, kuidas on sõjaohvrite arv sajandi jooksul muutunud. Kui suur protsent hukkunutest olid tsiviilelanikud I maailmasõjas (1914–1918), II maailmasõjas (1939–1945) ja eri konfliktides alates 1989. aastast? Kas nende arvude põhjal võib teha järeldusi relvastatud konfliktide iseloomu muutumise kohta? Mis võivad olla põhjused, et hukkub üha rohkem tsiviilelanikke? Allikana võib kasutada näiteks ingliskeelset Oxfami materjali „Making Sense of World Conflicts, Lesson plan 1: Finding out about armed conflict“: www.oxfam.org.uk/~/media/Files/Education/Resources/Making%20sense%20of%20world%20conflicts/lesson1_finding_out_about_armed_conflict.ash.