Säästev areng ja tarbimine

tarbimine

Mis on säästev areng?

Säästva arengu eesmärk on tagada praegustele ja tulevastele põlvkondade sama head ja võrdsed elamistingimused. Kontseptsioon äratas avalikkuse huvi 1987. aastal, kui Norra peaministri Gro Harlem Brundtlandi juhitud ÜRO keskkonna- ja arengukomisjon andis välja inimkonna tulevikku puudutava aruande. Ülemaailmset tähelepanu äratanud säästev areng leidis kajastust ka 1992. aastal Rio de Janeiros korraldatud keskkonna- ja arengukonverentsil.

Kas tarbides saab midagi mõjutada?

Igapäevastel tarbimisvalikutel on kaugeleulatuvad tagajärjed. Juba T-särgi ostmine tekitab vastutustundlikus tarbijas hulgaliselt küsimusi: Millistes töötingimustes on rõivas tehtud ja millised on tootmise mõjud keskkonnale? Kas riie peab pidevale kandmisele vastu või saab seda kasutada ainult paar korda, enne kui tuleb prügikasti visata?

Millal loodusvarad lõpevad?

Loodusel on niiöelda eelarve – see võib toota aasta jooksul ainult teatud hulga loodusvarasid ning tegeleda teatud koguse jäätmetega. Rahvusvahelise ökoloogilise jalajälje võrgustiku uurimuse kohaselt ületas inimkond oma tarbimisega looduse kandevõime 1986. aasta detsembris. Kümme aastat hiljem kasutas inimkond aastas juba 15 % rohkem loodusressursse, kui planeedil oli pakkuda.

Kuidas soomlased tarbivad? Millised on nad võrdluses teistega?

Statistikaameti andmetel tarbivad soomlased täna kümme korda rohkem kui sada aastat tagasi. Leibkondadel kulub kõige enam raha eluasemele (28 %), transpordile (15 %) ja toiduainetele (12 %). Peamised kuluartiklid on ka kultuur ja vaba aja veetmine (11 %), isiklik heaolu ja haridus, aga ka muud kulud (11,5 %). Teisalt on soomlaste tarbimine veel suhteliselt mõõdukas, võrreldes rahvusvaheliste standarditega, näiteks on see vähem kui OECD keskmine näitaja.

 

MIS ON SÄÄSTEV ARENG?

Säästva arengu eesmärk on tagada praegustele ja tulevastele põlvkondade sama head ja võrdsed elamistingimused.

Säästva arengu kontseptsioon äratas avalikkuse huvi 1987. aastal, kui Norra peaministri Gro Harlem Brundtlandi juhitud ÜRO keskkonna- ja arengukomisjon andis välja inimkonna tulevikku puudutava aruande. Ülemaailmset tähelepanu äratanud säästev areng leidis kajastust ka 1992. aastal Rio de Janeiros korraldatud keskkonna- ja arengukonverentsil.

Soome valitsuse arengupoliitika programm (2007) põhineb säästva arengu põhimõtetel. Programmis tähendab säästev areng, et majanduslik, sotsiaalne ja majanduslik areng peab olema ökoloogiliselt tasakaalus ja mitte ühtegi neist ei saa rõhutada teiste arvelt. Praktikas peaks näiteks maailma majandus hakkama kasvama nii, et isegi kõige vaesemate elanike põhivajadused oleksid rahuldatud ja nad naudiksid sotsiaalset arengut. Samal ajal tuleks majanduskasvu kvaliteeti parandada nii, et majanduskasv ükskõik millises maailma osas ei toimuks keskkonna arvelt.

Arengupoliitika programmis rõhutatakse, et tegusid oodatakse kõigilt: säästev areng nõuab põhjalikke muudatusi ka läänemaailma tootmises, tarbimises ja eluviisis. Jätkusuutliku arengu kolm mõõdet on üliolulised ka vaesuse vähendamise puhul.

Soome riiklik säästva arengu strateegia “Säästvate valikute suunas, riiklikult ja globaalselt säästev Soome” kiideti valitsuse poolt heaks 2006. aasta detsembris. Strateegia visioon on tagada heaolu keskkonna kandevõime piires nii siseriiklikult kui ülemaailmselt. Strateegia eesmärgiks on luua jätkusuutlik heaolu ohutus, kaasavas ühiskonnas, kus kõik kannavad ühiselt keskkonna ees vastutust. Soome kohalikud omavalitsused on välja töötanud oma säästva arengu strateegiad. Laiapõhjaline säästva arengu komitee on Soomes tegutsenud juba 1993. aastast saadik. Komitee peasekretär töötab Keskkonnaministeeriumis.

Aastatega on jätkusuutlikkuse ja säästva arengu mõisteid nii kiidetud kui kritiseeritud. Arengut on hakatud vaatama mitmekesisemana, selle erinevaid külgi silmas pidades. Teisalt on arengut „mõõtvate“ näitajate määratlemine ja kaalumine keeruliseks muutunud.

Kriitikute meelest paneb mõiste liiga palju rõhku majanduskasvule, tuhmub tööstusriikide kohustuste taustal ja püüab võtta vaestelt riikidelt sellised arenguvõimalused, mis arenenud riikidel olid juba enne keskkonnanormide rakendamist. Samas tajutakse säästvat arengut üha enam ja paljudes valdkondades riiklikult ja rahvusvaheliselt ühe keskkonnapoliitilise töövahendina, mitte kogu ühiskonda hõlmava poliitikana.

 

KAS TARBIDES SAAB MIDAGI MÕJUTADA?

Igapäevastel tarbimisvalikutel on kaugeleulatuvad tagajärjed. Juba T-särgi ostmine tekitab vastutustundlikus tarbijas hulgaliselt küsimusi: Millistes töötingimustes on rõivas tehtud ja millised on tootmise mõjud keskkonnale? Kas riie peab pidevale kandmisele vastu või saab seda kasutada ainult paar korda, enne kui tuleb prügikasti visata?

Läänemaailma tarbimine on viimastel aastakümnetel muutunud. Tarbimiskultuur sündis 1950ndatel aastatel, kui reklaamide vahendusel hakati müüma mitmekesisust, individuaalsust ja isekust. Majanduskasv ja elatustaseme tõus suurendasid tarbimist, mille hetkelised tagasilöögid olid peamiselt tingitud 1970ndate naftakriisist ja 1990ndate aastate majanduslangusest.

Tänapäeval elab arenenud riikides umbes viiendik maailma rahvastikust, kuid tarbib enamiku maakera loodusressurssidest. Iga soomlane kogub igal nädalal umbes 1500 kilogrammise raskusega ökoloogilise seljakoti, mis vastab 300-le tavalisele poekilekotitäiele loodusvaradele. Enamus kulub kaudselt kaupade ja tooraine tootmisele.

Kui eksporttoodete keskkonnamõjusid mitte arvestada, moodustavad eratarbimise keskkonnamõjudest ja süsinikdioksiidi eraldumisest suurema osa eluase, transport ja toit. Väga oluline on juhtida tähelepanu sellele, kuidas oma kodu kütta ja soojustada, kust saadakse koduses majapidamises tarbitav elekter, kas liigutakse jalakäijatena või kasutatakse hübriidautot, kas süüakse taimset või loomset toitu.

Inimeste igapäevase tarbimise mõõtmiseks on välja töötatud erinevaid näitajaid. Tuntuim neist on ökoloogiline jalajälg ja ökoloogiline seljakott, mis mõlemad uurivad meie elustiili ja valikuid võrreldes globaalse jätkusuutlikkusega. Ökoloogiline jalajälg mõõdab meie tarbimiseks vajaliku Maa pindala. See mõiste kirjeldab hektarite arvu, mida on vaja tarbitavate toiduainete, tarbekaupade ja energia tootmiseks ehk kui suure maa-ala me selleks kasutusse võtame. Ökoloogiline seljakott omakorda kirjeldab toodete kogu elutsüklit ehk tootmist, tarbimist ja hävitamist võrreldes loodusvarade tarbimisega kilogrammides.

Lihtsaim viis vähendada negatiivseid keskkonnamõjusid on vähem tarbida: näiteks taaskasutada ja laenata, mitte kõike uuena osta. Oste sooritades tuleks valida ökomärgistusega tooteid. Näiteks Põhjamaade ökomärgis (luik), ELi ökomärgis ja ELi mahetootelogo teavitavad, et tooted koormavad keskkonda vähem võrreldes teiste sarnaste toodetega. Fair Trade ehk õiglase kaubanduse märk tagab, et arengumaade põlluharijatele ja tootjatele makstakse tootmise eest õiglast hüvitist. Tõeliselt eetilise tootmise märgid seni veel puuduvad.

Säästva tarbimise meelespea:

• Osta ettevaatlikult

• Vali pigem kestvamaid tooteid, väldi ühekordset kasutust

• Vali ökomärgisega tooteid

• Eelista taimetoitu

• Remondi ja taaskasuta

• Jaga, rendi ja kasuta ühisteenuseid

• Vähenda oma energia- ja vee tarbimist

• Tarbi rohelist energiat

• Kasuta liiklemiseks ühistransporti, jalgratast ja liigu jalgsi

• Väldi lennureise, laevasõitu ja auto kasutamist.

 

MILLAL LOODUSVARAD LÕPEVAD?

Loodusel on niiöelda eelarve – see suudab aasta jooksul toota ainult teatud hulga loodusvarasid ning tegeleda teatud koguse jäätmetega. Rahvusvahelise ökoloogilise jalajälje võrgustiku uurimuse kohaselt ületas inimkond oma tarbimisega looduse kandevõime 1986. aasta detsembris. Kümme aastat hiljem kasutas inimkond aastas juba 15 % rohkem loodusressursse, kui planeedil oli pakkuda.

Kuigi probleemi on jutu tasandil teadvustatud, siis liigne tarbimine aina kasvab. 2008. aastal ületas inimeste tarbimine looduse taastootmisvõime 40 % võrra ehk 23. septembriks oli tarbitud kogu aasta toodang. Seejärel oleme lisanud ökoloogilist võlga sünkroonselt majanduse tõusu ja langusega.

Ületarbimise peamine tagajärg on liiga suurte süsinikdioksiidi koguste tekitamine. Maa süsinikuneelajad ei suuda siduda liiga kiiresti kasvavat süsihappegaasi kogust. Inimkonna süsiniku jalajälg on kasvanud 1961. aastast alates üle 700 %. Ületarbimise tulemusena loodusvarad aina vähenevad ja prügimäed kasvavad. Loodusvarade ja materjalide kulutamisel on otsene mõju ka kasvuhoonegaaside tekkele.

Maa ja inimkonna püsimajäämine nõuab põhjalikku loodusvarade kasutamise vähendamist. Vastavalt Saksamaa Wuppertali Instituudi arvutustele, nn. faktor 10 kriteeriumi kohaselt, peaks inimkond vähendama energia- ja materjalivooge kümnendiku võrra, võrreldes tänaste 30-50 aastaste inimeste ehk ühe põlvkonna tarbimisega.

 

KUIDAS SOOMLASED TARBIVAD? MILLISED ON NAD VÕRDLUSES TEISTEGA?

Statistikaameti andmetel tarbivad soomlased täna kümme korda rohkem kui sada aastat tagasi.

Statistikaameti andmetel tarbivad soomlased täna kümme korda rohkem kui sada aastat tagasi. Leibkondadel kulub kõige enam raha eluasemele (28 %), transpordile (15 %) ja toiduainetele (12 %). Peamised kuluartiklid on ka kultuur ja vaba aja veetmine (11 %), isiklik heaolu ja haridus, aga ka muud kulud (11,5 %). Teisalt on soomlaste tarbimine veel suhteliselt mõõdukas, võrreldes rahvusvaheliste standarditega, näiteks on see vähem kui OECD keskmine näitaja.

Viimase 20 aasta jooksul on Soome tarbimiskulutused suurenenud ja tarbimise struktuur tervikuna on muutunud mitmekesisemaks. Samas on erinevate elanikkonnagruppide tarbimine muutunud sarnasemaks, kuid tarbijate kulutuste erinevused gruppide vahel on kasvanud. Statistikaameti andmetel on Soomes moodustunud kolm rühma:

1. Suure tarbimise grupp: tippjuhid ja majandusettevõtjad, lasteta pered ning kahe vanema ja lastega pered.

2. Tarbimise järgi keskklass: madalam „valgekraede“ , tööliste ja talunike rühm, samuti üksinda elavad inimesed.

3. Vähese tarbimise rühm: töötud, üliõpilased, pensionärid ja üksikvanemate leibkonnad.

Säästva arengu võrdlustes on Soome väga edukas olnud. Näiteks 2008. aasta detsembris Hollandi organisatsiooni Society of Sustainability Foundation poolt avaldatud võrdluses oli Soome neljandal kohal Rootsi, Šveitsi ja Norra järel. Hindamise aluseks oli jätkusuutliku ühiskonna indeks (Sustainable Society Index, SSI), mis sisaldab 22 indikaatorit viiest erinevast säästva arengu valdkonnast: üksikisiku heaolu, tervislik keskkond, tasakaalustatud ühiskond, ressursside säästev kasutamine ja maakera jätkusuutlikkus.

Seevastu Maailma Looduse Fondi aruande Living Planet Report võrdluses ei ole Soome sugugi nii hästi hakkama saanud. Living Planet kasutab loomaliikide arvukust looduse heaolu näitajana, samuti mõõdab inimkonna ja riikide ökoloogilist jalajälge, mis näitab, kui palju maad ja vett on vaja, et toota meile vajalikke asju ja käidelda jäätmekoguseid.

2008. aasta aruande kohaselt ületas inimese jalajälg maailma taastumisvõimet ligi 30 %. Soomel oli maailma 16. ökoloogiline jalajälg. Teisalt on Soome enda bioloogiline suutlikkus ehk ökoloogiline saagikus Euroopa kõrgeim.