Säästva tootmise põhimõtted

Koostaja Evelin Urbel-Piirsalu

Puhtam tootmine on tervikliku keskkonnastrateegia pidev rakendamine tooteprotsesside, toodete või teenuste keskkonnamõjude vältimiseks. Selle tulemusena suureneb ettevõtte tegevuse tõhusus ning vähenevad tegevusest tulenevad riskid inimestele ja ümbritsevale keskkonnale. Puhtama tootmise eesmärk on keskkonnaalase tegevuse integreerimine ettevõtte igapäevategevusse. See parandab keskkonna seisukorda ning tegevuse tõhusust, mille tulemusena paraneb ettevõtte turupositsioon, maine ning konkurentsieelis.

Puhtama tootmise põhimõtteks on saastuse vältimine selliste tehnoloogiliste protsesside ja tegevuste, materjalide või toodete kasutamise abil, mis saastamist väldivad, vähendavad või kindlates piirides hoiavad. Puhtama tootmise põhimõtteid võib rakendada ükskõik, millise tööstuse tootmisprotsessides, erinevate toodete ning teenuste puhul.

Puhtam tootmine saavutatakse tootmises jäätme- ja heitmete tekke vähendamise, loodusvarade efektiivsema kasutamise ning keskkonnasõbralikumate materjalide kasutamise ning materjalide asendamise teel. Samuti keskkonnasõbralikumate toodete ja teenuste tootmisel, keskkonnaspektide igapäevategevusse integreerimisel ja protsesside kahjulike mõjude vähendamisel.

Puhtama tootmise eeliseks ettevõttele on materjalide ning energiakulude vähendamine, saastetasude ning trahvide vältimine, parem ühiskondlik positsioon, usaldatavus ning ettevõtte maine, keskkonnariskide vähendamine, parem ligipääs riiklikele toetustele ning paranenud konkurentsipositsioon. Puhtama tootmise rakendamiseks kasutatakse mitmesuguseid juhtimisvahendideid nagu olelusringi hindamine, keskkonna- ning jätkusuutlikkuse aruandlus, keskkonnakulude ning säästude määratlemine.

kana

 

TÖÖSTUSÖKOLOOGIA

Tööstusökoloogia on kiirelt arenev valdkond, mis uurib süsteemselt kohalikke, regionaalseid ning globaalseid energia- ja ainevoogusid toodetes, protsessides, tööstussektorites ja majanduses ning nende vastastikust koosmõju looduslike ökosüsteemide ja teiste majanduslike üksustega. Tööstusökoloogia keskendub tööstuse rollile keskkonnakoormuse vähendamisel läbi toote olelusringi – alates toormaterjalide kaevandamisest, läbi toodete tootmise ning kasutamise kuni tekkivate jäätmete käitluseni. Tööstusökoloogia kasutab aineringluse ning ökoloogia metafoori tööstuse, valitsuse, organisatsioonide ning tarbijate tootmise ja tarbimise ning nende vaheliste seoste ja mõju analüüsimiseks. Tööstusökoloogia peamiseks eesmärgiks on kinniste tootmistsüklite loomine, milles abimaterjalina kasutatavad ained (vesi, õhk, kemikaalid jne) suunatakse korduskasutusse. Kinnine tootmistsükkel on analoogne looduslikule ökosüsteemile, kuna ühe tööstuse jäätmeid kasutatakse teises tööstuses toorainena. Selle tulemusena väheneb tööstussüsteemide ressursikasutus ning keskkonnamõju.

Tööstusökoloogia seisukohast peaksid tekkima kohalikud ettevõtete võrgustikud, milles ettevõtted saavad kasu ressursside, informatsiooni ning ekspertiisi vahetamisest. Hea näide tööstuslikust võrgustikust on Kalundborgi linn Taanis, kus ettevõtted on omavahel nn tööstuslikus sümbioosis. Sealne tööstuslik ökosüsteem on arenenud alates aastast 1961 ning koosneb peamiselt kuuest ettevõttest: Asnæs elektrijaam – üks suurimatest kivisüsil põhinevatest elektrijaamadest Taanis, Statoil, Novo Nordisk – biotehnoloogia ettevõte, mis toodab insuliini ning tööstuslikke ensüüme, Gyproc, mis toodab kipsplaate ehitustööstusele, Kalundborgi linn, mida köetakse Asnæsi elektrijaamast tuleva jääksoojusega ning Bioteknisk Jordrens – maaparandusettevõte.

Algselt hakkasid ettevõtted koostööd tegema põhjusel, et vesi on selles Taani piirkonnas suhteliselt piiratud loodusvara. Põhjavee kasutamise vähendamiseks hakkasid Kalundborgi tööstuspartnerid tootmises kasutama Tisso järve vett. Statoil tarnib puhastatud heitvett ning kasutatud jahutusvett Asnæs elektrijaamale, mis vähendab veetarbimist veelgi. Elektrijaam annab oma tootmises tekkivat auru nii Statoilile kui Novo Nordiskile, kes vajavad seda kuumutamisprotsessides. Statoil aga müüb gaasi elektrijaamale ning Gyprocile. Elektrijaamas ülejääv kips läheb Gyprocile kipsplaatide valmistamiseks ning tekkiv jääksoojus kasutatakse linna kaugküttes. Linna reoveepuhastist tekkiv jääkmuda töötleb Bioteknisk Jordrens ümber kvaliteetseks mullaks. Novo Nordiki tootmisest ülejääv biomass aga müüakse väetisena ümberkaudsetele põllupidajatele.

 

TERVIKLIK TOOTEPOLIITIKA

Terviklik tootepoliitika (TTP) on Euroopas 1990. aastatel tekkinud uus poliitikavaldkond. TTP väljatöötamise eesmärk on ühtse keskkonnaalase tootepoliitika väljatöötamine Euroopa tasemel. Keskkonnaalase tootepoliitika instrumentide rakendamise kogemus oli mitmes riigis (Rootsi, Taani, Holland, Saksamaa ja Austria) juba olemas, samas oli pilt EL liikmesriikide lõikes üsna kirju. Seetõttu töötati välja TTP, et ühitada keskkonnaalase tootepoliitika vahendid ja luua Euroopa tasandil ühtne poliitika, mis võtaks arvesse kasvavat muret toodete keskkonnamõju pärast ja vajadust seda ohjata kogu toote olelusringi vältel. Tuleb rõhutada, et termini toode all mõistetakse nii toodet kui teenust.

Määratletud on viis tervikliku tootepoliitika põhimõtet:

  • Olelusringi mõtteviis – käsitletakse toote kogu olelusringi ja suund on toote kumulatiivse keskkonnamõju vähendamisele nö hällist hauani.
  • Töötamine turgudega – meetmete rakendamine turgudel nende suunamiseks säästva arengu poole ning keskkonnasõbralike toodete valmistamise ja nõudluse suurendamiseks.
  • Huvirühmade kaasamine – kõigi tootega seotud huvirühmade (nt tööstus, tarbijad, valitsusasutused) tegevuse toetamine nende huvisfääris ning huvirühmade koostöö soodustamine. Tööstusettevõtted võivad rakendada keskkonnahoiu põhimõtteid tootearenduse etapis, tarbijad saavad suurendada keskkonnahoidlike toodete tarbimist, valitsusasutuste roll on majanduslike ja õiguslike tingimuste loomine jne.
  • Pidev täiustamine – toote keskkonnamõju vähendamiseks tuleb täiustusi teha mitmes valdkonnas (nt tootearendus, tootmine, kasutamine ja kasutuselt kõrvaldamine). Tervikliku tootepoliitika eesmärk on pidev täiustamine neis valdkondades, mitte kindlate näitajate saavutamine. Seega saavad ettevõtted vastavaid tegevusi läbi viia neile endile sobiva tempoga.
  • Mitmed poliitikavahendid – terviklik tootepoliitika eeldab mitmete rakenduslike vahendite olemasolu, kuna turul on väga erinevaid tooteid ja nendega seotud huvirühmi. Vahendeid on nii vabatahtlikke kui regulatiivseid, nii kohaliku kui rahvusvahelise ulatusega. TTP raames töötatakse rohkem vabatahtlike vahenditega, kuigi vajalikuks võivad osutuda ka regulatiivsed meetmed.

Terviklikus tootepoliitikas kasutatakse mitmesuguseid vahendeid. Üldiselt võib need vahendid jagada alljärgnevalt:

  • Regulatiivsed meetmed – toodete keelustamine ja kasutuselt kõrvaldamine. Nõuded korduskasutamisele ja materjalide taaskasutamisele, tervise- ja keskkonnainfole, keskkonnanõuded tootestandardites, tootmis- ja müügilitsentsid.
  • Majandusmeetmed – maksud ja koormised, tagatisraha süsteemid, hangete keskkonnanõuded, uuringu- ja arendustoetused.
  • Teabevahendid – tarbijainfo ja -haridus, toodete keskkonnamärgised (ökomärgised, keskkonnadeklaratsioonid, energiamärgised jne).
  • Tööstuse algatused – tootele orienteeritud keskkonnajuhtimissüsteemid (POEMS), ökomärgised, toote keskkonnadeklaratsioon, ka keskkonnahoidlik tootearendus.
  • Tervikliku tootepoliitika abivahendid – juhendid (näiteks keskkonnahoidlikuks tootearenduseks), olelusringi hindamise metoodika, olelusringi andmebaasid jne.