Sõdade ja konfliktide muutunud iseloom

Pärast külma sõda on enamik relvastatud konflikte olnud riigisisesed, mitte riikidevahelised. Aastatel 2000–2010 toimus neli riikidevahelist relvastatud konflikti, samas kui riigisiseseid kodusõdu leidis aset 31 korral. Riigisiseste konfliktide puhul oli kümnel juhul tegu territoriaalsete ja 21 juhul poliitiliste võimukonfliktidega.

Kuna üha enam relvakonflikte on riigisisesed, on muutunud ka konfliktide osapooled. Enam pole tegu pelgalt kahe armee vastasseisuga. Omavahel sõdivaid vägesid on tavaliselt rohkem kui kaks ja nende koosseis on muutlik. Suurenenud on ka eraarmeede ja relvarühmituste osakaal. Paljudel juhtudel sarnanevad sõdivad rühmad pigem pätikampadele kui regulaararmeele.

Traditsiooniliste rinnete asemel on lahingud muutunud kohalikeks ning tsiviilelanikke ei ole alati kas suudetud või soovitud sõjatandrilt evakueerida. Rahvusvahelise statistika järgi oli 1990ndate aastate lõpus toimunud konfliktides tsiviilohvrite osakaal kõigist hukkunuist umbes 80%, samas kui 1900ndate alguses oli vastav näitaja vaid 15–20%. Näiteks 2009. aastal Gaza konfliktis hukkunud enam kui tuhandest palestiinlasest olid enamik tsiviilisikud.

10066710015_9113edfd18

 

VÄGEDELE ON SÕDIMINE MAJANDUSLIKULT KASULIK

Relvastatud konfliktide iseloomumuutust kirjeldab ka see, et varem terroristide poolt kasutatud meetodid on nüüdseks kasutusel ka sõjapidamises. Uudised autopommidest või enesetaputerroristidest jõuavad meieni nii Afganistanist, Iraagist kui Iisraelist. Neis konfliktides peavad sõdurid tsiviilelanikkonda peaaegu sama suureks ohuks kui vastase sõdureid.

Konfliktide iseloomumuutus ilmneb ka nende rahastamises – lisaks eelarvevahenditele kasutatakse muidki rahastamisallikaid alates välismaistest rahaülekannetest ning lõpetades tsiviilelanikkonna rüüstamise, ebaseadusliku teemandikaubanduse ja narkootikumide salakaubaveoga. Kuritegevuse tõus on konfliktide kaasnähtus, mis raskendab nii konflikti lahendamist kui selle järelevalvet, sest sageli on sõdimine konflikti osapooltele majanduslikult tasuv.

Konfliktide ja majanduse seoseid on püütud viimastel aastatel ka vähendada. Näiteks on välja töötatud eeskirjad ebaseadusliku teemandikaubanduse vältimiseks, samuti on päevakorral elektroonikatööstuse vastutus seoses toorainete rolliga konfliktide tekkimises (nt Kongo DVs – vaata sel teemal Maailmakooli filmikogust film „Neetud Kongo“).

 

SÕDIMISES ÕIGUSNORME EI AUSTATA

Tsiviilelanikkonna jaoks on muret tekitav, et sõja õigusnorme määravat Genfi lepingu lisaprotokolli ei austata. Genfi konventsioonid ja nende lisaprotokollid kohustavad kaitsma tsiviilisikuid, lahingutes haavatuid ja sõjavange. Samuti keelavad need sõdurite ja tsiviilisikute piinamise ning alandava ja halvustava kohtlemise.

Kõiki neid kohustusi on mitmes konfliktis jõhkralt rikutud. Nii endise Jugoslaavia sõdades kui Kongo DV kodusõjas on sõdimisviisideks olnud ka naiste vägistamist ning tsiviilelanikele suunatud terror, mille eesmärgiks oli teatud etnilisse rühma kuuluvate inimeste väljasaatmine oma elualadelt. (Vägistamistest Kongo DV-s leiad Maailmakooli filmikogust filmi “Suurim vaikus: vägistamistest Kongos”.) Kahjuks on sõja õigusnormide austamine langenud või peaaegu kadunud isegi alalises armees, nagu Abu Ghraibi skandaal või Guantánamo vangilaager on näidanud.

Austuse kadumine sõja õigusnormide vastu on raskendanud ka Punase Risti ja teiste humanitaarabiorganisatsioonide tegevust. Kuigi rahvusvahelised sümbolid punane rist, punane poolkuu ja punane kristall tähistavad turvalisust, abi ja kaitstust, on nendega tähistatud haiglate ja sõidukite pihta vahel siiski tulistatud või need hävitatud. Tsiviilelanikkonnale humanitaarabi vahendavad organisatsioonid on pidanud mitmes konfliktis vägedele “sõjamaksu” tasuma, selleks et humanitaarabi kohale viia.

 

KONTROLL MEEDIA ÜLE SUURENENUD

Lisaks humanitaarabiorganisatsioonidele on raskendatud ka konfliktipiirkonnas töötavate ajakirjanike töö. Mõnikord ei lubata reporteritel isegi lahinguid jälgida (nt Teises Tšetšeenia sõjas ja Iisraeli rünnaku ajal Gaza sektoris). Isegi juhul, kui ajakirjanikke lubatakse konfliktipiirkondadesse, kontrollitakse nende tegevust ega lubata liikuda ilma saatjateta. Üldjuhul põhjendatakse reporterite jälgimist ohutuse tagamisega, ehkki enamasti soovitakse mõjutada ajakirjanike informatsiooni ning seda, kust ja kellelt nad oma info saavad.

Konflikti osapoolte seisukohalt on suur vahe, kuidas konflikti meedias käsitletakse. Võib isegi öelda, et osa lahingutest toimub meedias. Üheks näiteks meedia tähtsusest on Gruusia ja Venemaa vaheline konflikt, kus mõlemad riigid kasutasid oma mainekujunduses Euroopa suhtekorraldusfirmade abi.

Ajakirjanikele peale sunnitud kontrolli tõttu tekkinud infosulgu on leevendanud üha kasvav internetikasutus. Valitsusväliste organisatsioonide veebilehtedel avaldatud uudised ja eraisikute blogid on levitanud infot konfliktidest ja konfliktipiirkondadest ka siis, kui ajakirjanikud seda teinud pole. Buda munkade meeleavaldused ja nende vägivaldne mahasurumine Birmas 2007. aasta sügisel oli selge märk interneti võimalustest edastada ka teise osapoole nägemust, vähemalt niikaua kuni Birma sõjaväeline valitsus katkestas riigi internetiühenduse. (Vaata selle kohta filmi “Burma VJ”, mille leiad Maailmakooli filmikogust.)

 

NÕRK VALITSEMINE LOOB ALUSE KONFLIKTIDEKS

2008. aasta alguses registreeriti maailmas kokku 21 relvastatud konflikti. Neist konfliktidest vaid üks, Iraagis, loeti rahvusvaheliseks, kõik teised olid oma loomult kodusõjad või ühe riigi territooriumil juhtuvad poliitilised konfliktid koos relvastatud kokkupõrgetega.

Enamik mainitud konfliktidest leiab aset riikides, mida nimetatakse nõrkadeks riikideks (fragile state) või läbikukkunud riikideks (failed state). Küsimus puudutab arvukate probleemidega maid, mida iseloomustavad demokraatia mittetoimimine, nõrk valitsemistava ja korruptsioon, valitsuse puudulik legitiimsus, majanduslik ebastabiilsus, inimõiguste ja sõnavabaduse puudumine, samuti inimõiguste sagedane rikkumine.

Nõrgad riigid on kas endised kolooniad või pärast külma sõja lõppu iseseisvuse saavutanud nn. siirde- või üleminekuriigid. Antud riikides on olemas demokraatlikud institutsioonid: parlament, valitsus ja kohtusüsteem, samuti poliitilised erakonnad, kuid asutuste töö ei toimi korralikult. Erakonnad on sageli karismaatiliste liidrite ümber koondunud rühmitused, valimispettus on laialt levinud, valitsemine on korrumpeerunud ning valitsus ei suuda tagada kodanike põhivajaduste rahuldamist, õigussüsteemile ja politsei erapooletusele ei saa loota.

 

SEADUSE JÕUD LOOB STABIILSUST JA RAHU

Näiteks Eesti ja teised arenenud demokraatiaga, rahumeelse sisekorraga riigid, ei ole üles ehitatud vägivalda kasutades, vaid pigem seaduse jõudu ning ka riiklikku haaret ja kontrolli tugevdades. Seaduste ja riikliku kontrolli puudumine on nõrkade riikide üldine probleem. Siit järeldub, et kodanikele mõeldud õigused on küll sätestatud, aga need ei saa reaalses elus esineda, vähemalt mitte sellisel määral nagu teoreetiliselt ette nähtud. Nõrk valitsemine jätab manööverdamisruumi majanduskuritegevusele, salakaubitsejatele ja teistele ebaselge tegevusega ärimeestele, kes otsivad üksnes võimalusi oma varanduse suurendamiseks ning on alati valmis oma eesmärkide saavutamiseks altkäemaksu maksma.

Seaduste puudumine, halb valitsemistava ning sellest tulenev puudulik valitsuse legitiimsus on peamised tegurid, mis põhjustavad vastuolusid ning konflikte. Kui valitsusel ja selle taga seisval poliitilisel rühmitusel puudub avalikkuse toetus, siis sellise valitsuse peaaegu ainsaks abinõuks oma võimu hoidmiseks on pettused, ning viimase võimalusena vägivalla rakendamine. Praktikas tähendab see opositsioonile surve avaldamist, valimispettusi, protestide vägivaldset mahasurumist, opositsioonipoliitikute vangistamisi ja sellega seotud piinamisi ning muid sarnaseid tegevusi.

Konfliktide tekkimisel nõrkades riikides ilmneb valitsuse puudulik legitiimsus ka selles, et valitsus ei suuda kontrollida eraarmeede ja teiste relvastatud rühmituste tekkimist ning nende tegevust. Toimiva demokraatiaga riikides on vägivalla kasutamine alati riiklike institutsioonide, politsei ja armee ainuõigus. Ja isegi siis toimub vägivalla rakendamine seadustega määratud piirides. Kui riik ei suuda kinni pidada politsei ja armee ainuõigusest vägivalda rakendada, nõrgestab see veelgi valitsuse legitiimsust ning laiendab konflikte või nende tekkimise võimalust.

tank

 

IDENTITEEDIPOLIITIKA MUST-VALGE OLEMUS

Nõrkadel riikidel puudub võime alustada valitsuse ja opositsiooni vahel konstruktiivset poliitilist dialoogi, samuti võime luua kompromisse ja seega vältida poliitiliste konfliktide laienemist relvastatud vastasseisudeks. Väljakujunenud demokraatiale omase poliitilise arutelu ja seeläbi otsustamise asemel on nõrkadele riikidele iseloomulik pühendumine identiteedipoliitikale.

Identiteedipoliitika tähendab rahvuslikul, rassilisel või usulisel identiteedil põhinevat poliitilist liikumist, mis püüab saavutada riigivõimu. Praktikas on identiteedipoliitika tähendanud näiteks ühe domineeriva etnilise rühma teket Bosnia ja Hertsegoviina piirkonnas või valgetele maaomanikele kuuluvate maade riigistamist ja sellele järgnenud rahutusi Zimbabwes.

Identiteedipoliitikat iseloomustab must-valge jagunemine heaks ja halvaks, mustanahalisteks ja valgenahalisteks elanikeks, õigeks ja valeks religiooniks või vastuvõetavateks ja tõrjutud etnilisteks gruppideks. Inimest ja tema identiteeti mõistetakse kuulumisega mingisse usulisse või etnilisse rühma, identiteet ei ole näiteks mõne põhimõtte või ideoloogia toetamine. Identiteedi vahetamist ei peeta võimalikuks.

Tüüpilisele identiteedipoliitikale on omane tugev natsionalistlik iseloom, mis on sageli kinnistunud ajaloos kogetud ebaõigluse kaudu või läbi väljamõeldud, aga ka reaalsete kangelasmüütide. Igasugustesse teistesse gruppidesse kuuluvaid inimesi liigitatakse ohtlikeks teguriteks, kelle vastu on vajadusel tarvis end / riiki sõjaliselt kaitsta. Sõjaväe roll on tugev ja valitsev rühmitus teeb kõik endast oleneva, et armee endale lojaalsena hoida.

 

NÕRK MAJANDUS LISAB KONFLIKTIDE TEKKIMISEL ÕLI TULLE

Nõrk majandus ja madal investeeringute tase on iseloomulik nõrkadele riikidele. Majanduslikud probleemid on tingitud nii poliitilistest kui relvastatud konfliktidest või ühest nimetatud põhjustest.

Sõjad ja relvastatud konfliktid põhjustavad alati suurt majanduslikku kahju. Lisaks sellele, et sõda ise neelab raha, põhjustavad sõjad märkimisväärseid rahalisi lisakulutusi. Kaubandus muutub keerulisemaks, tootmine, hooned, viljasaak, sadamad, raudteed ja maanteed hävivad, töötuse määr kasvab ning sellest tulenevalt väheneb ostujõud, põgenikud koormavad majandust jne. Sõjad ja relvastatud konfliktid ei julgusta kodu- ja välisinvestoreid oma raha antud piirkonda paigutama, vaid investeeringud suunatakse stabiilsematesse riikidesse.

Konfliktide majanduslikud tagajärjed kajastuvad ka naaberriikides. Üle piiri põgenenud inimesed koormavad niigi majanduslikult nõrkade arengumaade majandust. Samamoodi on paljud riigid sõltuvad läbi naaberriigi kulgevast transpordist või kaubaveost. Ühendused on eriti olulised sisemaal paiknevatele riikidele, kellel puuduvad oma sadamad. Energia tarbimine on oluline riikidele, kelle energiavarustus sõltub imporditud energiaressurssidest, olgu see elekter, maagaas või nafta.

 

MAJANDUSLIK STABIILSUS LOOB TURVATUNDE

Majanduslikud sanktsioonid ei lõpe sõja lõppedes, vaid jätkuvad veel väga pikka aega. Sõdades hävinenud hooned, tootmisvahendid ning transpordi- ja sidevõrgustik tuleb uuesti üles ehitada, põgenikele ja kodu kaotanutele uued elukohad leida, sõjas vigastada saanuid ravida, sõdurid tagasi kodudesse saata jne. Paljude arengumaade jaoks on sõjajärgne hävitustööde likvideerimine tohutu, isegi üle jõu käiv ülesanne ning samal ajal on need probleemid ka seeme uute konfliktide puhkemiseks.

Majanduslik ebakindlus iseenesest on üks sotsiaalseid rahutusi põhjustav tegur. Kui valitsus ei suuda majandust stabiliseerida ja tekkivaid rahutusi vähendada, ongi koostisosad konflikti arenemiseks olemas. Zimbabwe hüperinflatsioon on kõige jultunum näide valitsuse suutmatusest olukorda stabiliseerida.

Finantsstabiilsus tugevdab rahuolukorda. Parim näide sellest on II maailmasõja järgne Euroopas, kus riikide vahelise relvakonflikti võimalus on tänaseks peaaegu olematu. Samamoodi on majanduse paranemine, piirkondliku majanduse integratsioon ja demokraatia tugevnemine poliitikas vähendanud konfliktide ohtu Ladina-Ameerikas. Haiti on ainus Ladina-Ameerika riik, mille leiab Center for International Development Management`i poolt koostatud nimekirjast, kus on reastatud 25 maailma ebastabiilseimat riiki.

 

VAESUSE NÕIARING ÄHVARDAB AAFRIKAT?

Teisalt, eriti Aafrikas, ei ole majanduse areng sama soodsalt kulgenud. Eelmainitud nimekirjas on 19 Aafrika riiki ja ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) iga-aastase inimarengu aruande kohaselt asuvad kõik madala inimarengu kategooriaga riigid Aafrikas. Olukorda raskendab asjaolu, et Aafrikasse on tehtud tunduvalt vähem välisinvesteeringuid kui Aasia või Ladina-Ameerika riikidesse. Üks investorite madala huvi põhjus on Aafrika üldine ebastabiilsus ja konfliktide kerge teke. Seda hoolimata asjaolust, et sõdade ja konfliktide hulk Aafrikas on vähenenud.

Kõige vaesemate arengumaade majandus on nii nõrk, et nad ei suuda vastutada oma kodanike heaolu eest. See kajastub näiteks laste kõrges suremuses, elanikkonna lühikeses oodatavas elueas, ebapiisavates tervishoiuteenustes, üldises kirjaoskamatuses, väga kehvas liiklusühenduses või võimetuses makse koguda. Majanduslik nõrkus on üks konflikte toitev tegur, mille tulemusena kardavad välisinvestorid ebastabiilsesse riiki investeerida ning otsivad selle asemel kindlamaid sihtriike.

Sellise vaesuse nõiaringi murdmine ei ole kerge ülesanne. Eelduseks on arengumaa enda valitsuse tugevdamine, et see suudaks oma ülesandeid täita, samuti demokraatia tugevdamine, et valitsuse poliitiline juhtimine toimiks õiglaselt. Tööstusriikidelt saadakse pikaajalist arenguabi ning abi muu koostöö tarbeks, mille eesmärgid on ühiselt ja võimalikult võrdselt määratud. Samuti on vaja pikaajalisi välismaiseid otseinvesteeringuid, mille eesmärk pole saada kiiret kasumit, vaid luua uusi toodanguvõimalusi vaesematele arenguriikidele.

vaesuse-noiaring

 

Välismaised otseinvesteeringud aastal 2007. Allikas: UNCTAD

 

RESSURSISÕDASID PEETAKSE LOODUSVARADE PÄRAST JA LOODUSVARADEGA

Pärast külma sõja lõppu on tavalisemaks muutunud nn. ressursisõjad, millede rõhuasetus on rahvusvahelistel või siseriikliku majanduse intressidel. Sõdade ja konfliktide põhjuseks on haruldased ja väärtuslikud loodusvarad nagu näiteks teemandid ja muud vääriskivid, nafta ja gaas, väärispuit, väärismetallid ning muud väärtuslikud metallid, näiteks mobiiltelefonides kasutatav koltan. Ressursisõjad on toimunud ja toimuvad näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Sudaanis, Nigeerias, Birmas, Afganistanis ja Kolumbias.

Kuigi ressursisõjad toimuvad maailma erinevates paikades, on neil palju ühist. Konfliktipiirkondades areneb sõjamajandus, mis võib toota kasumit konflikti mõlemale osapoolele. Konfliktide lahendamine on keeruline, sest selle jätkumine on mõlemale osapoolele majanduslikult tulusam kui rahu sõlmimine. Kui minevikus nähti sõda poliitika jätkuna, siis nüüd võib öelda, et küsimus on majanduse jätkamises sõja heaks.

 

ELEKTROONIKATÖÖSTUS OSALEB EBASEADUSLIKUS METALLI- JA MINERAALIKAUBANDUSES

Kuna ressursisõdade jätkumine on osapooltele majanduslikult tasuvam kui sõjategevuse lõpetamine, võiks konfliktide lahendamises oma osa olla ka loodusvaradega kauplemise kontrollimises. Hea näide on ebaseadusliku teemandikaubanduse vältimiseks loodud Kimberley protsessi sertifitseerimisskeem (Kimberley Process Certification Scheme). Hetkel kuulub skeemi 80 riiki, mis katavad 99,8% kogu maailma töötlemata teemantide toodangust. Varem oli ebaseadusliku teemandikauplemisega tegelemine näiteks Angola konflikti osapoolte jaoks üks võimalus sõda rahastada.

Koobalt, koltan ja tina on kõik elektroonikatööstuses nõutud metallid, mis on vajalikud näiteks mobiiltelefonide ja MP3-mängijate valmistamiseks. Vajadus metallide järele on kasvanud seoses elektroonikatööstuse kiirenenud nõudlusega. Koltan ja tina kuuluvad nn. “püügimaterjalide” hulka, nende omandamise meetod on lihtne. Koltanit saab vees „loputada“ samamoodi nagu kulda ja ka tinamaagi kogumine pole keeruline. „Püügimaterjali“ omandamine ja müük on sõjapidajatele lihtsam kui raskesti kättesaadavate maavarade, näiteks nafta või maagaasi, hankimine.

Ebaseadusliku metalli- ja mineraalikaubanduse väljajuurimine eeldaks, et vastav tööstus oleks täpsemalt teadlik tooraine päritolust ega ostaks toorainet, mille müügist saadud tuluga rahastatakse sõdu. Ebaseadusliku maavaradega kauplemise ennetamine ja vältimine peaks olema üks võimalus suurendada arengumaade tulu. Hinnanguliselt on näiteks 75 % kõigist 2005. aastal Kongo Demokraatlikust Vabariigist eksporditud mineraalidest eksporditud ebaseaduslikult.

Elektroonikatööstuse ning eriti mobiiltelefonide tootjate vastutusest tooraine kasutamisel kasvas välja arutelu Soome valitsusväliste organisatsioonide kampaanias “Sinu mobiili tegelik hind?”. Kampaania julgustab ettevõtteid uurima kasutatavate materjalide päritolu nende kaevandamiskohani välja. Ühtlasi nõutakse kogu allhankeketi avalikustamist, samuti tootmise eetikakoodeksi rakendamist.

8497636527_de935f0e2b_z

 

RELVAKAUBANDUS JA VÄIKERELVAD

Oletuslikult liigub relvakaubanduses igal aastal raha suurusjärgus umbes kaks protsenti (triljon dollarit) maailma SKT-st. Pärast külma sõja lõppu relvakaubandus kahanes, kuid viimastel aastatel on see kasvanud uuesti külma sõja aegsele tasemele. USA domineerib ülemaailmses relvakaubanduses 36%-lise turuosaga. Teised suuremad relvi eksportivad riigid on Venemaa, Suurbritannia, Saksamaa ja Hiina.

Relvakaubandus on reguleeritud nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt. Eesmärgiks on müüa relvi ainult valitsustele ja nende sõjavägedele või politseiüksustele. ÜRO ja Euroopa Liit võivad kuulutada relvaembargo sõdivatele riikidele või sellistele riikidele, kus on toimunud inimõiguste tõsiseid rikkumisi või kus kahtlustatakse relvade kasutamist konfliktipiirkondades. Hetkel kehtib relvaembargo näiteks Iraani ja Hiina suhtes.

Siseriiklikult kontrollitakse relvakaubandust seadustega. Näiteks Soomes on relvade ja muu sõjavarustuse omandamiseks tarvis luba ning kauplemisluba on väljastatud kas valitsuse või kaitseministeeriumi poolt. Euroopa Liidu liikmesriigina seob Soomet lisaks veel EL-i relvakaubandust reguleeriv ”Code of Conduct on the Arms Trade” ehk relvakaubanduse tegevusjuhend.

Eestis reguleerib relvade ja nende laskemoona käitlemist, tsiviilkäibesse lubamist ja kõrvaldamist, relvade ja laskemoona sisse- ja väljatoimetamist Eestist jms relvaseadus (RT I 2001, 88, 531; RT I 2004, 54, 388, RT I 2007, 7, 38). Nii juriidilistel kui füüsilistel isikutel, kes relva Eestisse või riigist välja toimetavad, peab omama eriluba, mille väljastab Politsei- ja Piirivalveamet.

3. juunil 2013 ühines Eesti maailma esimese rahvusvahelise relvakaubanduslepinguga (Arms Trade Treaty). Lepingu allkirjastas 67 riiki. Eesti soovib, et lepingust saaks üldtunnustatud rahvusvaheline kokkulepe, mille põhimõtteid järgitaks iga tarneotsuse puhul. Tänaseni ei reguleeri relvakaubandust ükski globaalne kokkulepe.

 

KONTROLL RELVAKAUBANDUSE ÜLE LONKAB

Kuigi relvakaubandus on reguleeritud tegevus, ei tähenda see siiski, et relvi müüakse ainult valitsustele. Relvakaupmehi ja relvade edasimüüki kolmandatesse riikidesse on raske kontrollida, eriti arvestades, et osad riigid ei avalda oma relvaekspordi statistikat. Mõned riigid ei hooli, kuhu nende müüdud relvad ja muu sõjavarustus jõuab ning mõned püüavad oma nõrka majandust relvamüügist saadava tuluga turgutada. Näiteks Hiina, Venemaa ja Ukraina on riigid, mille relvade müügiga on kaasnenud hulgaliselt rahvusvahelist kriitikat.

Relvi on edastatud konflikti osapooltele ka tahtlikult, poliitilise toetuse osana. Eeskätt juhtus seda külma sõja ajal, kui Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit tarnisid relvi oma liitlastest arengumaadele. Näiteks Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuur (CIA) edastas Afganistani taliibidele relvi 1980ndatel aastatel, kui Nõukogude Liit riiki tungis. Hiljem kasutasid Talibani võitlejad samu relvi oma riigis teiste Afganistani rühmituste vastu sõdides.

Relvakaubandusega on sageli seotud korruptsioon. Ostu-müügi tehingute summad on suured, konkurents relvatehaste vahel on karm ja kauplemistehingute puudulik avalikustamine selgitab korruptsiooni levikut. Soomes uurib keskkriminaalpolitsei sõdurite veoks mõeldud transpordivahendite müüki Sloveeniasse. Rahvusvaheliselt tuntud juhtum on rootslaste Boforsi haubitsate müük Indiasse 1980ndatel aastatel, kui Bofors andis India valitsusele altkäemaksu, et haubitsate tellimus endale saada.

 

KERGRELVAD TAPAVAD KÕIGE ENAM TSIVIILELANIKKE

Konfliktide muutumine rahvusvahelistest sõdadest kodu- ja ressursisõdadeks, samuti muutused sõjapidamisviisides, on mõjutanud konfliktides kasutatavat relvastust. Eelkõige kehtib see konfliktides kasutatud kergrelvastuse kohta: püstolid, vintpüssid, kuulipildujad, raketiheitjad. Raskerelvastus, nagu näiteks suurtükid, tankid, helikopterid ja lennukid, ei ole märkimisväärselt muutunud.

Raskerelvadega võrreldes on väikerelvade omandamine odavam ja nende kättesaamine lihtsam. Sarnaselt on ka rahvusvaheline kontroll kergrelvade üle keerulisem kui raskerelvastuse üle, sest teatud väikerelvad on nn. kahesuguse kasutusega ja nende suhtes ei kohaldata nii rangeid nõudeid kui raskema relvastuse puhul. Arvatakse, et maailmas ühe aasta jooksul toimuvast 4 miljardi dollari väärtusega väikerelvade kaubandusest neljandik on ebaseaduslik.

Sageli kulgevad relvad ühest konfliktist teise. Näiteks Lõuna-Aafrikas Mosambiigi ja Angola vahelises konfliktis üle jäänud relvad on tarnitud Namiibiasse, Zimbabwesse ja Sambiasse. Relvi, eriti väikerelvi, saab valmistada ka ebaseaduslikult. Väikerelvi varastatakse sõjaväearsenalist, samuti on erinevate miinide ja muude lõhkekehade, nagu teeäärsete pommide, valmistamine lihtne ning nende kasutamine on levinud eriti Iraagis ja Afganistanis.

Väikerelvade kerge kättesaadavuse tõttu on 90% tsiviilohvritest tapetud just selliste relvadega. Igal aastal tapetakse väikerelvadega umbes pool miljonit inimest ehk rohkem kui seda tegid Hiroshimale ja Nagasakile langenud tuumapommid.

relvad

 

 

TERRORISM

Terrorismi on vaadeldud sõja uue vormina eeskätt pärast 11. septembri terrorirünnakuid USA-s 2001. aastal. Selle tulemusena on terrorirünnakud lisatud Ameerika Ühendriikide ohunimekirja. Nähtusena ei ole terrorismis midagi uut. Varasemalt rakendati terrorismi kõige sagedamini sisepoliitilises võitluses. Itaalia Punased Brigaadid ja Saksa Punaarmee Fraktsioon (RAF) olid tuntud terrorirühmitused, mis tegutsesid 1970ndatel aastatel.

Terrorismi eesmärk on tekitada hirmu ja põhjustada kaost. Terrorirünnakute eesmärk ei ole rünnatava paiga hävitamine, vaid eesmärgid on abstraktsemad, pigem kapitalismile vastu astumine või uskmatute karistamine. Nii oli ka New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse hävitamise taga soov näidata globaalse kapitalismi haavatavust. Sellele viitas Osama bin Laden pärast Maailma Kaubanduskeskuse ründamist, tõdedes, et 11. septembri rünnak ei olnud suunatud naiste ja laste vastu, vaid tõelisteks sihtmärkideks olid Ameerika sõjalise ja majandusliku võimu ikoonid.

Pärast külma sõja lõppu, alates 1991 kuni aastatuhande lõpuni, vähenes terrorirünnakute arv pidevalt. 2001. aastal korraldati üle 200 terrorirünnaku. Tähtsaim oli 11. septembri rünnak, milles hukkus ligikaudu 3000 inimest. Võrreldes eelnenud aastatega rünnakute arv kahekordistus, see kasvas ligi neljasajani 2004. aastal, seejärel hakkas taas kahanema. Aastal 2006 registreeriti kokku üle 200 rünnaku.

 

6130879932_614c9c2d8e_z

 

TERRORISMI SEOSTATAKSE ISLAMIMAADEGA

Rünnakute arvu kasvust silmatorkavam muutus on olnud rünnakute koondumine eelkõige moslemienamusega riikidesse, aga ka hulgaliselt ohvreid nõudnud rünnakute arvu plahvatuslik tõus pärast 11. septembrit 2001.

Kui varem seostusid terroriorganisatsioonid eelkõige Euroopa ja Ladina-Ameerika vasak- või paremäärmuslike rühmitustega, siis uue aastatuhande alguses on kiiresti levinud islami terrorism. Üle poole ÜRO, EL-i ja USA poolt terroriorganisatsioonideks liigitatud rühmadest on islamile orienteeritud. Tuntuimad neist on al-Qaeda, Hamas ja Hizbollah.

Ohvrite arv on märkimisväärne: kokku ligi 19 000 inimest on terrorirünnakutes tapetud alates 2001. aastast. Pelgalt Iraagis on elu kaotanud umbes 11 600 inimest. Teised riigid, kus on toime pandud suuri terrorirünnakuid, on Pakistan, Venemaa, Iisrael, Sri Lanka ja Afganistan. Ajavahemikul 1994 kuni 2001. aasta septembrini oli ohvrite arv 2564, keskmiselt 380 ohvrit aastas.

Terrorismi tagajärjed ei piirdu ainult islami riikidega. USA endise presidendi George W. Bushi poolt käivitatud terrorismivastasel sõjal on olnud olulised tagajärjed ka tööstusriikides. Eelkõige USA, aga ka mitmed EL-i liikmesriigid on osalenud inimõiguste tõsistes rikkumistes. Kõige tähelepanuväärsem oli Guantanamo vangla juhtum ja vastavad salastatud ülekuulamised üle kogu maailma, sealhulgas Euroopas. See on tohutu tagasilöök, et mõnedes juhtivates tööstusriikides on inimõiguste põhimõtteid eiratud. Kui sa ise pole tegelikkuses nõus inimõigusi austama, siis on raske nõuda süstemaatiliselt inimõigusi rikkuvatelt riikidelt, et nad parandaksid oma inimõiguste alast olukorda.

Samamoodi on terrorismi püütud kasutada abivahendina sisepoliitilises võitluses. Hispaanias Madridis süüdistas parempoolne valitsus 2004. aasta pommiplahvatustes baskide organisatsiooni ETA, kuid hiljem tuvastati kurjategijatena siiski al-Qaeda võrgustiku liikmed. Venemaal kahtlustavad tavakodanikud FSB-d plahvatuste korraldamises, mida aga ametiasutused peavad tšetšeenide poolt läbi viiduteks.

Kõige tõhusam viis terrorismi kõrvaldamiseks oleks vähendada maailmas valitsevaid varalisi lõhesid, sest vaesus sillutab teed ekstremistidele ja terrorismile. Kui on teada, et Gaza sektoris on töötuse määr on umbes 70 protsenti ning Palestiina elanike elutingimused on üldiselt nukrad, siis pole ebatavaline, et paljud noored inimesed tahavad kujunenud olukorra eest enesetaputerroristidena kätte maksta. Poliitilis-usulistel ekstremistidel on lihtne kasutada noorte ahistatust ja nende veel väljakujunemata seisukohti enda huvides, et värvata uusi võitlejaid ja terrorismirünnakute korraldajaid.


PANDEEMIAD JA KLIIMAMUUTUS – UUED OHUD TURVALISELE ELULE

Sõjad ja poliitilised konfliktid on läbi ajaloo levitanud haigusi ja tõbesid, mis on levinud ka tsiviilelanike hulgas. Esimese maailmasõja ajal möllanud Hispaania gripp tappis hinnanguliselt 50-100 miljonit inimest. Haigus avastati esmakordselt USA sõjaväelaagris märtsis 1918 ja see levis üsna kiiresti kõikidesse asustatud piirkondadesse.

Lisaks haigustele võivad sõdades kasutatud relvad, eelkõige keemilised, bioloogilised ja tuumarelvad, tervist ohustada. Bioloogilised relvad on enamikes maailmajagudes keelatud, sest neid peetakse eriti julmadeks, asjatuid kannatusi põhjustavateks ja kontrollimatuteks relvadeks. Keemiarelvad on ÜRO poolt määratletud massihävitusrelvadena, mille kasutuseesmärke püütakse piirata rahvusvaheliste lepingutega.

Tuumarelva leviku vältimiseks proovitakse luua tuumarelva leviku tõkestamise lepingut. Ent alati sellest ei piisa, sest kõik riigid, kellel on võime tuumarelvi arendada, pole kokkuleppega ühinenud. India, Pakistan ja Põhja-Korea kuuluvad lepingut mitte sõlminud riikide hulka ja nad kas omavad (India ja Pakistan) või kahtlustatakse omavat (Põhja-Korea) tuumarelvi. Tuumarelvade jõudmist terroristide kätte peetakse uueks oluliseks julgeolekuriskiks.

Pärast 11. septembri terrorirünnakut USA Kongressi esindajatele ja meediale saadetud siberi katku sisaldavad kirjad provotseerisid rahutusi, nende edastamises kahtlustati al-Qaeda võrgustikku, mis, nagu hiljem selgus, ei olnud saadetud kirjadega seotud.

Samuti on tavarelvastuse kasutamine seotud oluliste terviseriskidega, eriti pärast sõjalist konflikti. Võitluse tagajärjel maastikule jäänud jalaväemiinid tapavad ja vigastavad inimesi veel kaua pärast konflikti lõppu.

Samamoodi on sõjas kasutatud herbitsiidid veel kaua maapinnas ja põhjustavad hiljem haigusi. Töödeldud uraani tõttu, mida kasutatakse peamiselt tankitõrjerelvades, on sõjajärgselt haigusi täheldatud Lähis-Idas, samuti Kosovos.

 

PANDEEMIAD TEKITAVAD HIRMU

Konfliktidele ja nendega seotud terviseriskidele lisaks on uuteks ohtudeks kujunenud haigusi tekitavad viirused. Tuntuimad on HIV/AIDS, ebola, BSE (hullu lehma tõbi), SARS ning linnu- ja seagripp. Viirustega, nagu linnugripp ja ebola, seostub pandeemiaoht, mille realiseerumisel oleks inimeste julgeolekule kohutavad tagajärjed. Seda eriti arengumaades ja nõrkades riikides, kus valitsusel pole piisavalt ressursse tervishoiu jaoks ja riik ei saa hakkama isegi tavaliste haiguste vastu võitlemisega.

Pandeemia põhjustaks suure tõenäosusega elanike laiaulatusliku väljarände haiguse leviku piirkonnast, mis viiks reisipiirangute kehtestamiseni ja piiride sulgemiseni nendes paikades, kuhu haigus ei ole veel levinud. Selline olukord võib kergesti viia taaskord relvastatud konfliktideni.

Samamoodi võib ärevust tekitada ametiasutuste ja ametnike tegevus selleks, et haiguspuhanguid vältida. Hea näide oli Egiptuse ametivõimude otsus 2009. aastal kõik riigi sead sundtappa, et seagrippi ennetada, mis viis kokkupõrgeteni kohalike elanikega.

bird flue

 

KESKKONNAPAGULUS LAIENEB

Teadlikkus kliimamuutustest ja keskkonnast on kasvanud ning keskkondlikest ohtudest on hakatud rohkem rääkima. Meretaseme tõus uputaks Vaikse ookeani saareriigid ja sellel oleks katastroofilised tagajärjed Bangladeshi-sarnastele madalatele rannikuriikidele. Kõrbestumine ja õhutemperatuuri tõus või sademete hulga suurenemine võiks osad tänasel päeval asustatud paigad planeedil elamiskõlbmatuks muuta, see omakorda viiks sealsete elanike põgenemiseni uutesse elukohtadesse.

Saksamaa keskkonnaministeeriumi 2002. aasta aruandes hinnati, et keskkonnaprobleemid sunnivad igal aastal 25 miljonit inimest endid ümber asustama ning see arv aina kasvab. Aruande kohaselt on olemas tõsine konfliktide oht, sest vaestest riikidest pärit keskkonnapagulased kipuvad massiliselt kas juba üleasustatud piirkondadesse või arenenud riikidesse.

Suur keskkonnaprobleem on puhta joogivee kättesaadavus. Maailma mageveevarud on piiratud ja jagunevad ebaühtlaselt, nii et paljudes piirkondades on puhta vee puudus. Näiteks Iisraeli-Palestiina konflikti üks osa, samal ajal ka konflikti säilitav tegur, on vaidlus veevarude haldamise üle. Suur osa Iisraeli poolt kasutatavatest veeressurssidest asub Palestiina omavalitsuse aladel.

Veeressursside haldamisele lisaks on hulgaliselt arutelusid tekitanud paljudes arengumaades toimunud veevõtukohtade erastamine. Erastamise tulemusena on puhta vee hind tõusnud nii kõrgele, et kõige vaesemad elanikud ei saa seda endale lubada, ning see on suurendanud puhastamata vee tarvitamist, mis omakorda põhjustab haiguste leviku sagenemist. Eriti kannatavad puhta vee puuduse tõttu lapsed. Igal aastal sureb umbes kaks miljonit last kõhulahtisusse; kõige levinum põhjus sellesse haigusesse nakatumisel on puhta vee puudumine.

 
Artikkel põhineb global.finland.fi portaali materjalile, mille on tõlkinid Ene Trepp ning toimetanud ja kaasajastanud Irita Raismaa. Kaasajastamisel kasutatud allikad:
 Antud taustmaterjali tõlkimist ning kohandamist on toetanud Eesti Välisminsiteerium arengukoostööks ettenähtud