Taustmaterjal: vesi ja kanalisatsioon

NB! Materjal on rohkem kui viis aastat vana ja selles välja toodud andmed võivad olla vananenud.

PUHAS VESI JA KORRALIK KÄIMLA EI OLE ENAM HARULDASED

Viimase paari aastakümne jooksul on üha rohkem inimesi saanud puhta joogivee ja toimiva kanalisatsiooni. Mosambiigis, Nampulas, võetakse vett jätkuvalt tihtipeale jõest ja käimlaks võib olla mistahes koht.

Suuremal osal maailma rahvastikust on kasutada puhas vesi ja korralik käimla. Mosambiik on üks sellistest riikidest, kus nii ei ole.  Puhast vett saab ehk vaid iga kolmas maapiirkonna mosambiiklane. Soome Punase Risti poolt toetatud hangetega on muuhulgas ehitatud ka kaevusid.

Nampula provintsis on inimesed traditsiooniliselt võtnud joogi- ja pesuvee jõest või allikast. Käimlana toimib ilma kaaneta auk, tihti pole sedagi. ”Sageli tehti oma häda põllule või kuhu tahes sobivasse paika. Ühe kooli lähedal käisid lapsed asjal teise pool lähedal asuvat raudteed. Kui tuul sealtpoolt puhus, kannatas kogu piirkond haisu käes,” jutustab Soome Punase Risti (SPR) projektijuht Jukka Ilomäki.

SPR on toetanud Mosambiigis asuvat Nampulat mitme aasta jooksul vee-, kanalisatsiooni- ning hügieenialaste arengukoostööhangetega. Selle tulemusena on paranenud umbes 100 000 inimese vee- ja käimlatingimused.

LIHTNE TOIMIB KÕIGE PAREMINI

Mosambiigis vee ja kanalisatsiooni olukord olnud pikka aega vilets. Pikk kodusõda hävitas infrastruktuuri ja kuigi sõja lõppemisest on juba 20 aastat, pole olukord just maapiirkondades paranenud. Vaid umbes 29 protsendil maapiirkonna mosambiiklastest saab puhast vett, käimla on vaid 5 protsendil.

SPR ja kohaliku partnerorganisatsiooni projekt on keskendunud põhiliselt olukorra parandamiseks. Nampula külla on ehitatud 180 kaevu ning kaevatud mitu tuhat lihtsat ning odavat käimlaauku, kus on kaas kärbeste ning haiguste leviku tõkestamiseks. Inimeste hulgas viiakse läbi ka hügieenialaseid koolitusi. Põhimõte on selles, et kui inimesed saavad aru, et käimlad ja kaevud on nende omad ja teevad nende elu lihtsamaks, siis nad ka hooldavad neid. Nii on kohalikud elanikud uued käimlaaugud juba ise kaevanud. Nad kuuluvad ka uutesse veekomiteedesse, kelle ülesandeks on koguda kaevude kasutamise eest maksu, pidada need korras ja korraldada ka hügieeni propageerimist.

Soome Punase Risti poolt Nampulasse ehitatud käimlad on tehtud nii lihtsad kui võimalik, et nad ei oleks liiga kallid.

Vee- ja käimlaasjade endendamine kõlab lihtsalt, aga tegelikult see pole seda, ütleb Jukka Ilomäki. Näiteks kaevudel ei ole alati kasutajaid. ”Mõnedes piirkondades võtavad inimesed kuivadel aegadel tõesti kaevust vett ja maksavad selle eest. Aga kui vett saab vihmaperioodil jõest tasuta, siis nad lähevad ja kasutavad seda, kuigi jõevesi pole nii puhas kui kaevuvesi”, räägib Ilomäki.

Projektis on tajutavad ka õnnestumised. Piirkonna elanike seas on vähenenud kõhulahtisus, samuti tervisekliiniku külastamine. Ka huvi vee ning hügieeni vastu on laiemalt levima hakanud. ”Needki, kes ei ole muul viisil projektis osalenud, on hakanud ehitama kaantega käimlaauke”, jutustab Ilomäki.

Teija Laakso / maailma.net

HALB HÜGIEEN NULLIB PUHTA VEE HEAD KÜLJED

Vietnam on arengu seisukohalt eeskujuriik, puhast vett on peaaegu 95 protsendil elanikkonnast. Aga veest ei ole just palju kasu, kui sellega ei pesta enne söömist ja pärast tualetis käimist käsi. Nii juhtub sageli Lao Cai mäestikupiirkonnas.

“Arengukoostöös käte pesemine ja hügieen jäävad sageli hangetest välja. On oluline investeerida vette ja kanalisatsiooni, aga sellest pole kasu, kui neid ei osata kasutada ”, tõdeb Eero Kontula organisatsioonist WaterFinns. Soome veeasjatundjatest koosnev WaterFinns toetab väiksemaid arengumaade veehankeid. Sel aastal alustab organisatsioon arengukoostööhankega Vietnami mägises põhjaosas Lao Cai provintsis. Selle hanke eesmärk kõlab lihtsalt – parandada hügieeni ja saada inimesed seebiga käsi pesema. Praegu ununeb see liiga paljudel. Hügieenitingimuste parandamiseks toetab WaterFinns alguses neljas külas läbi viidavat hügieenikoolitust. Lisaks tutvustatakse näiteks võimalusi, kuidas ise seepi valmistada.

SOOMEGI POLE EESKUJU

Kontula räägib, et selleks, et projekt ei jääks vaid väikese ringi küsimuseks, üritatakse selle toimumise ajal välja töötada vahendeid, mille abil hügieemikommete tõhusust võiks tõeselt hinnata, selle asemel et uskuda harjumuste automaatsele kasule. Kui need vahendid õnnestub luua, võiks riik need ka kasutusele võtta. Praegu ei tee riik Kontula arvates piisavalt, et hügieeni edendada. “Tervishoiuministeeriumi töötajad ei investeeri piisavalt ennetustöösse vaid ootavad, et keegi tuleks terviseprobleemide üle kaebama.”

Veeasjad kõlavad soomlase jaoks iseenesestmõistetavalt, aga Kontula tuletab meelde, et alati ei toimi kõik Soomeski. Näiteks hajaasustuse reoveemäärusi leevendati, sest inimesed ei tahtnud maksta reovete käsitlemise eest. “Soomes ei taha inimesed maksta väikepuhastite eest. Vietnamis maksaks seep sama palju,” ütleb Kontula.

Teija Laakso / maailma.net

PUHAS VESI JA KORRALIK KÄIMLA EI OLE ENAM HARULDUSED

Suurem osa maailma rahvastikust kasutab  puhast vett ja korralikku käimlat. Tänapäeval on umbes 89 protsendil maailma elanikest kasutusel puhas vesi. Siiski elab jätkuvalt rohkem kui 780 miljonit inimest ilma puhta veeta ja 1,6 miljardit inimest elab piirkondades, kus on veega probleeme.

Veepuudusel on nii looduslikud kui ka inimeste loodud põhjused. Kasvav elanikkond vajab üha enam vett, samas kasvas ka tarbitud vee hulk eelmisel sajandil üle kahe korra kiiremini kui rahvaarv. Ka kliimamuutused mõjutavad veevarustust. Veepuudus võib tekkida ka siis, kui vihma sajab palju ja mageda vee varud on piisavad. Paljudes riikides jaguneb veega varustamine ebaühtlaselt või siis pole korralikku veesüsteemi.

Vesi reostub, sest põllumajanduse ja tööstuse heitveed suunatakse veekogudesse. Vett saastavad ka inimese enda väljaheited. Maailmas on 2,5 miljardit inimest, kellel pole korralikku käimlat. Nii teevad nad, nagu Nampulas elavad inimesedki, oma häda viletsalt toimivates käimlates või siis kuhu juhtub. Niinimetatud avatud kohtadesse roojamist harrastab jätkuvalt peaaegu 1,1 miljardit inimest maailmas.

Veepuuduse tagajärjed on katastroofilised. Reostatud vesi põhjustab surmaga lõppevaid haigusi nagu kõhulahtisus, koolera, kõhutüüfus, A-hepatiit ja düsenteeria. Kõhulahtisus tapab igal aastal umbes 2 miljonit inimest. Neist suurem osa on alla 5-aastased lapsed.

Veetoomine kulutab päevas tunde naiste ja tüdrukute ajast. Maailm kasutab kõige enam vett kastmiseks, mis on vajalik toidu tootmiseks. Seetõttu tähendab veepuudus sageli ka toidupuudust.

Teija Laakso / maailma.net

HÜGIEENIHARJUMUSED

Kiiresti arenevas Vietnamis pole vaid väiksel osal rahvast piisavalt puhast vett. Hügieeniharjumused aga ei ole sama kiiresti tekkinud  kui veega varustatus ning käte pesemine ei ole kõigi jaoks rutiin.

Käed tuleb pesta pärast tualetis käimist ja enne sööki. Selle saab Eestis selgeks igaüks juba enne kooli minekut, aga arengumaades on hügieeni puudumine üllatavalt suur probleem. Kuigi paljudes riikides on vee- ja kanalisatsioonitingimused seoses kaevude ja käimlate rajamisega paranenud, ei piisa vaid sellest.

POLE RAHA SEEBI JAOKS

Vietnam on viimastel aastatel kiiresti arenenud riik, kus ÜRO hinnangul on 95 protsendil rahvastikust võimalik kasutada puhast vett. Teisalt, kuigi riiki loetakse juba keskmise sissetulekuga maade hulka, pole riik piisavalt veevarustusse investeerinud. Mitu miljonit inimest on jätkuvalt ilma puhta veeta ja ebavõrdsus kajastub ennekõike maapiirkondade ning linnade või siis rikaste ja vaeste vahel. Olemasolevaidki veesüsteeme ei peeta alati korras, seetõttu on tegelikult ilma veeta olevaid inimesi rohkem kui statistika näitab.

Lao Cais on vee ja käimlate olukord paranenud  muuhulgas arengukoostöö tõttu. Sellest hoolimata kannatavad paljud elanikud kõhulahtisuse ning üldist enesetunnet nõrgendava, vees elava siseparasiidi käes, keda saab tõrjuda ussikuuridega. Üks põhjus on see, et kõik elanikud ei ole harjunud pesema käsi enne söömist või tualetis käimise järel, nii et bakterid saavad kergesti levida. Lisaks harjumustele on põhjuseks ka vaesus. Inimestel lihtsalt ei ole raha seebi ostmiseks. Seda isegi ei müüda mägikülades. Kui pool kuu sissetulekutest kulub seebi peale, valivad inimesed midagi muud, millele nad oma raha kulutavad.  Neid tuleks veenda, et käte pesemine parandab tervist ning et sellest on pikemas perspektiivis ka majanduslikku kasu.

Teija Laakso / maailma.net

VEEPUUDUS HALVENDAB LÄHIS-IDA KONFLIKTI

Vesi on kahanev loodusvara, millest saab kergesti konfliktiallikas. Iisraeli poolt okupeeritud Palestiina aladel voolab suurem osa veest iisraellastele kasutamiseks. Õigesti kasutatuna jaguks vett kõikidele.

Palestiina aladel Läänekaldal asuvas kaheksa küla ühenduses, Biddus, on  korralik juurdepääs veele harvaesinev luksus. Vett ei ole piisavalt, torustik on viletsas korras, rõhk muutub vastavalt sellele, kas inimesed elavad mägedes või mägede jalamitel ja lekked vähendavad veekogust veelgi. Paljud maainimesed ostavad vett paakautodest mitmekordse hinnaga.

Tagajärjed on tõsised nii majanduse kui ka tervishoiu seisukohalt. Vett ei piisa kastmiseks, nii et kaubanduslikku põllumajandust ei ole enam võimalik jätkata. Veepuuduse tõttu säästavad ja koguvad inimesed pesuvett, aga see ei ole hügieeniline.

SUUREM OSA ASUNIKELE

Biddu veepuudus ei ole midagi erilist Iisraeli poolt okupeeritud Palestiina aladel, mis koosnevad Läänekaldast, selle juurde kuuluvast Ida-Jeruusalemmast ning neist eraldi olevast Gaza sektorist.

Palestiina on kuiv ja rahvaarv kasvab kiiresti, aga hüdroloogiline olukord süvendab omakorda Iisraeli ja palestiinlaste vahel juba aastakümneid kestnud konflikti.

1993. aastal sõlmitud, ajutiseks nimetatud lepingu kohaselt haldab Iisrael suuremat osa Palestiina alade veevarudest. Läänerannikul võtab Iisrael 80-90 protsenti veest. Vesi läheb Iisraelile ning piirkonnas ebaseaduslikult elavatele iisraellastele, kes kasutavad vett märgatavalt rohkem kui palestiinlased, kuigi nad on piirkonnas vähemuses. Palestiinlased ei tohi kaevata ilma Iisraeli loata kaevusid ja ega neid lubasid antagi. Nii peavad inimesed ostma vett Iisraeli ettevõtetelt. Lisaks ei suuda vaene Palestiina omavalitsus parandada halvas seisukorras olevat veevõrgustikku ja vett ei tule niigi palju kui võiks.

ODAVAMAT VETT

Soome välisministeerium rahastab Biddu piirkonnas kolme aasta jooksul toimuvat hanget, mille eesmärgiks on  ehitada korraliku veevärk igale külas elavale 30 000-40 000 inimesele.

Minna Härkönen jutustab, et 2010. aastal alanud projektis on siiani peetud Iisraeliga läbirääkimisi selle üle, kui suure koguse vett saavad kasutamiseks selles piirkonnas elavad palestiinlased. Varem oli vee kogus liiga väike. Lisaks korrastatakse halvasti töötavat veevärki ning võetakse kasutusele uus veepaak. Kohalikud ettevõtjad teevad töö ning projekti haldavad palestiina ametnikud.

Projekti käigus uuendatakse ka külade vee-ettevõte. See tagav näiteks veevärgi hoolduse ja arvepidamise, mis toimib praegu nii halvasti, et kõik ei maksagi veearveid. Projekti eesmärk on eelkõige vaesemate palestiinlaste olukorda lihtsamaks muuta. “Maksusüsteem tagab kindla põhisumma piires odavamat vett kõigile. Mida rohkem vett kasutad, seda kallimaks see muutub, rikkamad suurtarbijad maksavad seega rohkem. Lisaks moodustatakse veekomitee, kus inimesed saavad oma hääle kuuldavaks teha näiteks vee hinna või veearvestite toimimise kohta,” ütleb Härkönen.

VESI ON INIMÕIGUS

Enamikus maailma puhast vett saavates piirkondades on rahvaarv viimastel aastatel kasvanud. Palestiina aladel on olukord teistsugune. Palestiinlased kasutavad keskmiselt 70 liitrit vett päevas, iisraellased umbes 300. Maailma terviseorganisatsiooni WHO soovitus on 100 liitrit päevas.

Puhas vesi on aga inimõigus. Sellega on nõus ka ÜRO,  mille 2010 aastal heaks kiidetud ja vastu võetud resolutsiooni kohaselt on kõikidel inimestel õigus puhtale veele ning korralikule wc-le. Õigus veele ei tähenda seda, et vett peaks saama piiramatult ja tasuta, aga võimalus piisavale veevarustusele tuleb tagada. Tulevikus on see üha raskem. Veetarbimise suurenedes ja kliimamuutuste edenedes ähvardab veest tulla peamine vaidlusteema teiste loodusvarade kõrval. Kuigi vee tõttu ei ole veel toimunud  ühtegi sõda, tekitab veepuudus siiski märgatavat ebastabiilsust.

Antud taustmaterjali tõlkimist on toetanud Eesti Välisminsiteerium arengukoostööks ettenähtud ressurssidest.
Tagasi