Kirsti muljeid Keeniast

Mondo arengukoostöö-teemalise esseekonkursi võitja Kirsti Viljamaa käis kevadvaheajal õppereisil Keenias, kus avastas enda jaoks palju uut ja üllatavat.

Kümmekond minutit pärast Nairobi lennujaamast takso peale istumist sain aru, et siinne liiklus on kõike muud kui see, mida ta Keenia seaduste järgi olema peaks. Õnnetusi juhtub siin rohkelt ning ka mõned meetmed on nende vältimiseks tarvitusele võetud: teede kõrval on palju hoiatussilte ning kuna need üldjuhul ei aita, siis on teel iga natukese aja tagant paar lamavat politseinikku. Samuti kohtab politseiekipaaže, kes on maanteele pannud „siilid“, mis pole niivõrd ohutuse suurendamiseks, kui altkäemaksu kogumise lihtsustamiseks. Tavaliselt tuleb anda sada šillingit (ligikaudu üks euro), seejuures peatumata.

Liiklusõnnetused ja korruptsioon, mitte ainult liikluspolitsei poolt, vaid peaaegu kõikides eluvaldkondades, tunduvad olevat Keenia igapäevaelu lahutamatu osa.

Järgmisel päeval sain juba sootuks uue kultuurilise kogemuse võrra rikkamaks – külastasime Kibera slummi, kus elab erinevatel andmetel 100 000 kuni miljon elanikku. Võimalik, et neid on isegi enam.

Kohtusime Kibera Community Empowerment organisatsiooni asutajaliikme Joshwa Tamboga, kes tutvustas meile erinevaid projekte Kiberas, sealhulgas projekti, millest osa võtvad naised teevad müügiks käsitööd, näiteks paberhelmestest keesid. Osa saavad võtta ka need naised, kellel veel pole vastavaid oskusi – nemad koolitatakse välja. Probleemiks on teabe levik, paljud naised pole teadlikud KCEO poolt pakutavatest võimalustest. 

Külastasime slummis ka üht kooli, kus rääkisin õpilastele veidi Eestist. Loengu lõpetuseks küsisin lastelt, kas nad on õnnelikud. Enamus õpilastest vastas, et on. Korraks tundub isegi, et arengumaades on õnnelik olemine palju lihtsam kui arenenud riikides, sest valikuid ja pseudoprobleeme on vähem. 

Joshwa Tambo Kibera

Joshwa selgitab Kibera tagamaid. Foto: Veigo Kell.

Käisime kahes kodus, jõukama ja vaesema slummielaniku elukohas. Vaesem slummielanik on üksikema, kes peab ühetoalise elektrita toa eest maksma 15 eurot kuus. Elekter maksaks kolm eurot lisaks, kuid naisel poleks sellega niikuinii midagi teha. Oma kahe lapse kooliskäimise eest peab ta maksma veel 20 eurot kuus. Ta elatab end pesupesemisega, teenides tihti vaid 200 šillingit ehk kaks eurot päevas, millest äraelamiseks ei piisa. Naise kodus on peale viletsa aseme veel vaid priimus, seinakalender ja ämblikuvõrgud. Seevastu „luksuslikus“ aguli-kodus on lausa pliit ning televiisor, mis küll digitaalse televisiooni tulekuga enam saateid ei näita.

Slummi tänavad pole sugugi mitte tasased, vaid neid võib täie õigusega liigitada mägiteede alla. Kanalisatsioon puudub. Prügi on kõikjal tänavatel, mõned kitsed isegi toituvad nendest. Joshwa organisatsioon korraldas koristusaktsiooni Eesti „Teeme ära!“ eeskujul ning kogutud prügi kasutatakse muuseas laialt levinud ja iga päev tarbitava spinatilaadse taime sukuma kasvatamiseks.

Pärast slummi külastamist suundusime otse rangete turvameetmetega (terrorismioht) uhkesse kaubanduskeskuse kohvikusse sööma. Tohutu kontrast! Liikuda ülimas vaesuses vaevlevate, vaevu ära elavate inimeste keskelt kohta, kus naised kannavad pükse (!) ja Burberry salle.

Järgmisel päeval sõitsime juba Lääne-Keenias asuva Shianda küla poole, et tutvuda sealsete arengukoostööprojektide, perekondade, koolide ja eluga laiemalt. Vaade bussiaknast oli lummav: Keenia loodus on veelgi ilusam, kui fotodelt näha võib. Okkalisi akaatsiaid on kõikjal, õuede peal kasvab maailma suurimaid rohttaimi – banaane. Metsikuid loomi vabas looduses palju pole, aga korra möödusime ühe rahvuspargi territooriumil olevatest sebradest. Reisi lõpul läksime hingematvalt kaunile safarile Nairobi rahvusparki, kus nägin kõike, milleks mõned turistid aastaid raha koguvad. Samuti külastasime Kakamega vihmametsa, kuhu ka ööbima jäime. Keenia floora ja fauna on tõesti imelised. 

Shiandasse jõudes oli just toimunud elektrikatkestus, mis kestis paar päeva, sest motivatsiooni elektriliinide parandamiseks kellelgi väga polnud ning ega enamus shiandalasi vajagi elektrit. Süüa, tavaliselt ugalit, mis kujutab endast keedetud maisijahu ja vee segu, teevad nad lõkkeasemel, mis asub köögis. Arvasin, et tulen kohta, mis poleks justkui lapsepõlves loetud raamatutest, uskusin, et ei näe naisi, kes kannavad asju pea peal ning samuti arvasin, et need pered on vähemuses, kes mudaonnides elavad. Eksisin. Coca-Cola kättesaadavuse, lääne muusika kuulamise ja aastate Briti võimu all olemise kiuste on traditsioonidel endiselt vägagi tähtis roll Keenia ühiskonnas, eriti külaühiskonnas. Olen ääretult õnnelik, et sain selle riigi traditsioonilist külaelu vaadelda veel enne, kui see kaduda võib, justnagu mitmed teised kombed seda globaliseerumise tõttu teinud on.

Shianda Keenia

Shianda. Foto: MTÜ Mondo

Samas on äärmiselt kurb, et ka kahekümne esimesel sajandil veel on perekondi, kus naine on mehe käpiknukk ja kus lapsed on vaid abikäed majapidamises. Juba esimest kooli külastades selgus mitu kohutavat tõsiasja: lapsi karistatakse füüsiliselt nii kodus kui ka koolis (nüüd on see juba Keenias kehtivate seadustega keelatud) ning paljudel lastel on päevas vaid üks söögikord, mis koosneb suhkruroost. See suhkruroog on kas varastatud või maha kukkunud mööda sõitnud suhkrurooveokist. Igal aastal sureb Keenias lapsi, kes on üritanud veokilt suhkruroogu kätte saada lihtsalt selleks, et veidi süüa saada. Osad aga viidakse mõne suhkruroovarre näppamise pärast politseisse (mis on varguste eest suhteliselt hea karistus, nagu mõned juhtumid näidanud on). 

Halva kõrval on Keenias palju head, alustades imelise loodusega ja lõpetades keenialaste külalislahkusega. Minnes esimesse kooli, Rise and Shine’i, mis on kool puuetega lastele, tantsisid noored meile tervituseks, ühel tüdrukul, kelle käes oli eeslisaba, tundus olevat juhtroll ja ta luges meile hämmastava näitlejameisterlikkusega ette luuletuse kaelkirjakust. Kogu seltskond jättis väga positiivse mulje. Tänu kooli avamisele saavad ka need lapsed võimaluse, keda muidu kodus teiste eest peidetud oleks – Keenias usutakse laialdaselt, et kui sünnib puudega laps, siis on see jumala karistus. See, et raseduse ajal alkoholi juua ja tööd rabada just kõige parem idee pole, ei tule üllatavalt suurele osale keenialastest pähegi. Tõenäoliselt on see nii, sest paljud ei ole koolis käinudki. Põhikool on küll tasuta, aga raha peab maksma koolitoidu, õpikute ja koolivormi eest. Seetõttu pole mõningatel vanematel rahagi, et lapsi kooli saata. Koolis käimine on privileeg. Õpilased ise ei jäta tavaliselt koolipäevi vahele. Kodutöid on palju, nende tegemiseks pole eriti aega, sest koju jõudes peavad lapsed vanemaid aitama hakkama. Tavaliselt on vanemaid enam kui kaks, sest Keenias on polügaamia levinud, just külaühiskondades. Mehest on keeruline lahutada, varatu naine löödaks lihtsalt kodust välja.

Külastasime ka WEFOCO organisatsiooni ehk Western Focus Community Organisation’it, mis tegeleb põhiliselt naistegruppidega. Kuigi organisatsiooni tegevuse käivitamine oli keeruline, on nüüd, kuue aastaga, toimunud areng. Tekkinud on teatud usaldus keenialaste ja välismaalastest vabatahtlike vahel.

Lisaks naistegruppide tegevusele ja laste kooli aitamisele on WEFOCO loonud võimaluse ka kõikidel õppida arvutit kasutama. Loomulikult on lauaarvuti suur haruldus, kuid mind üllatas, kui palju nutitelefone keenialastel on. Nägin üht nutitelefoni isegi slummis asuva kooli õpilasel!

Sellest hoolimata valitseb näiteks puhta joogivee nappus. Vett puhastatakse klooripõhise puhastusainega, mis pole õiges koguses vette lisatuna ohtlik, kuid lihtsalt maitseb ja lõhnab veidi kummastavalt. Toidupuudus on levinud. Ülikooli on äärmiselt keeruline pääseda, aastane maks on umbes 40 000 šillingit ehk 400 eurot. Suur osa keenialasi teenib alla ametliku miinimumpalga, mõned vaid paar tuhat šillingit kuus. Alkoholism pole haigus, vaid elustiil. Lapsed on elukindlustuspoliis ja europiidsest rassist inimesed – liikuvad rahakotid. Keenias viibitud kaheksa päeva jooksul sain teada, milline tunne on kuulsustel või rassismi all kannatavatel inimestel, sest esiteks olid kõik pilgud meile pööratud, seda mitte ainult külavahel, teiseks karjuti järele „mzungu“, mis suahiili keeles tähendab „valget“.

Kindel on aga see, et tänu Eesti riigile ja kodanikuühiskonnale on elu nii Kibera slummis kui ka Shianda külas paremaks läinud. Enam lapsi saab käia koolis, perede sissetulek on suurenenud ja mõne keenialase teisi kahjustavad väärtushinnangud muutunud.

Tänan MTÜ Mondot ja Välisministeeriumi võimaluse eest laiendada oma silmaringi, kaotada oma pseudoprobleemid ning leida uusi tuttavaid ja muidu huvitavaid inimesi.

 

arengukoostoo_est_rgbEsseekonkurssi ning õppereisi toetas Eesti Välisministeerium arengukoostööks ette nähtud vahenditest.