Mondo esseekonkursi töö: Kuidas lõimida immigrante ja pagulasi Eesti kooli ja ühiskonda?

Ma kardan. Ma kardan, sest olen Süüria põgenik. Jah, võin end nõnda nimetada. Lausa tõsine hirm on tuleviku ees. Teadmatus, lärm, kisa ja nutt. Millal see kõik kord läbi saab? Millal saan end lõpuks tunda turvaliselt? Kas üldse kunagi tuleb see aeg… Pean palvetama, siis ehk võetakse mind kuulda. Ma palvetan, sest teised ka ju palvetavad, loodavad, usuvad. Usuvad, et on võimalus pääseda sellest olukorrast. Siin on kaos, täielik kaos. Kõikjal on tunda seda hirmu ja paanika hõngu. Ja need lapsed, need vaesed lapsed. Õnneks minu omad praegu magavad. Nad vist ei oska veel enda isa igatsedagi. Sõda – see on hirmus, saadab head inimesed surma. Ei julge silmi kinni panna, äkki suikun unne. Magamine ei ole praeguses olukorras soovitatav, sest minu dokumendid on hetkel väärtuslikumad kui kuld osadele teistele põgenikele, kellel need puuduvad. Kindlasti saab olukord olla hullem. Praegu on vähemalt üsnagi soe ja riided on kuivad. Maas istumise kannatan ära. Hoian tagaplaanile ja vaatan, kuidas politsei piirab mässulisi. Ohkan. Palvetan endamisi ja loodan edasi…

Nüüdseks oleme ühe piiri äärest teise piiri äärde reisinud juba vist üle 3 nädala, kui ma ei eksi. Päevade lugemine on sassi läinud. Olen õnnelik, et lapsed ei mõista olukorra tõsidust ja suudavad hoida selle kõige juures veel naeratuse näol. Seni kuni neil on kõht täis, olen minagi õnnelik. Inimesi on siin palju. Kõik ei ole isegi süürialased. Huvitav, kas nad kõik põgenevad sõja ja terrorismi eest? Ma kahtlen…kuid hetkel pole aega sellele mõelda. Kui ma ei eksi, oleme me jõudnud Austriasse. Bussitäied inimesi siin ja seal. Neid tuuakse järjest juurde. Siia on üles pandud telgid, kus lapsed saavad mängida. Siin isegi pakutakse süüa, juua ja esmaabi. Kui lahke nendest inimestest, ei suuda uskuda oma silmi. Rääkisin ennist ühe teise süürialasest mehega, kes on samuti sunnitud selle keerulise teekonna ette võtma enda perega. Tema sõnul on praegusel hetkel igal pool parem kui kodus. Tal on ilmselt õigus. Mees kaalutles Austriasse jäämist, sest siinsed inimesed tunduvad nii lahked ja sõbralikud. See on tõsi, kuid põgenikke saadetakse veel edasi Saksamaale ja kuhugi põhja poole. Mul on olnud paar võimalust isegi kohalikega suhelda. Kahjuks mu inglise keel pole just kiiduväärt, kuid natuke oskan tänu oma mehele, kes töötas hotellinduses. Naljakas tunne valdab mind hetkel, justkui nagu inimese tunne. Tunnen, et minuga arvestatakse. Isegi küsiti, kas mul ja minu kahel lapsel on kõik hästi. Tõesti, harjumatu on see tunne.

Otsustasin siiski edasi minna – tahtsin ära võimalikult kaugele. Austria piirivarjupaigast anti selga hunnik riideid, et külm ei hakkaks. Oleme teel põhja poole vist. Saime ühe pisikese bussi peale, mis oli täis teisi põgenikke. Enam keegi ei lärma, enamus magavad. Lohutan lapsi, et varsti jõuame kohta, kus on turvaline ja hea. Korrutan seda endalegi mõttes pidevalt. Teadmatuses elamine on raske, kuid ehk varsti selgineb kõik. Sulgen silmad ja mõtlen. Hoolimata sellest, et mu pragune maailm on purunenud, ei tohi kaotada lootust. Oleme sõitnud juba üpris kaua. Ei tea küll, kas see vastab tõele, kuid kuulsin midagi sellise riigi kohta nagu Eesti. Sinna vist pidavat varjupaigataotlusega saama. Pole küll varem midagi sellise koha kohta kuulnud, kuid räägiti, et Eesti on väike ja turvaline riik.

Möödunud on kaks kuud. Saatuse tahtel olemegi sattunud Eesti riiki Vao küla majutuskeskusesse. Huvitav, et nii läks. Siin on harjumatu, kuid see on kordades parem kui lageda taeva all magamine ja mitu päeva näljas olemine. Kaua pole me veel siin olnud, kuid natuke on siiski leidunud aega ümbruskonnale pilgu peale viskamiseks. Lapsed on segaduses, kuid õnnelikud, sest siin on mänguplats ja seni pole neil veel igav hakanud. Tänu rahalisele toetusele saame hetkel ära elatud. Tahaksin ajas edasi rännata umbes viis aastat ja näha, milliseks meie elu on selleks ajaks kujunenud. Kas endiselt elame Eestis, kas oleme saanud oma enda päris elamise…sellest saab vist ainult unistada praegusel hetkel. Kusjuures siin on üpris ilus ja teistsugune – roheline muru, haljendavad puud, õitsevad lilled. Õues on värske õhk ja kõikjal on rahulik, kuid veel on vaja aega harjumiseks. Eestlased – huvitav rahvas, panevad mind mõtlema.

Eile käisin poes ja jalutamas. Ei oskagi kohe midagi peale hakata selle vaikusega. Teiste majaelanikega pole ma palju kokku puutunud, mis siis, et neid võin lugeda nii öelda oma inimesteks, enda rahvuskaaslasteks. Tahtsin hoopis näha kohalikku rahvast. Ma nägin. Nemad nägid mind ka. Vastutulev heledapäine noormees, ka tema nägi mind. Ta vaatas mulle silma, mina vaatasin vastu. Ma naeratasin. Lihtne silmavaade muutus tema poolt halvustavaks põrnitsuseks. Tema helesinised silmad muutusid aina suuremaks ja suuremaks kuni lõpuks ta lihtsalt möödus minust ning kiirendades tempot üle õla tagasi vaatas. Huvitav, kas ta polnud näinud enne minusugust? Äkki polnudki. Ehk teda hirmutas minu peakate või teistsugune nahavärv? Ei saa võõrast eestlast süüdistada, temagi on ju uues ja harjumatus olukorras. Asi läks veelgi huvitavamaks. Jõudes poe juurde, peatas mind neljaliikmeline noortekamp. Ka nemad põrnitsesid mind kui eksootilist looma, keda nad varem polnud näinud. Põrnitsemisega asi ei piirdunud, vaid nad väljendasid veel lisaks sõnadega rahulolematust. Vähemalt mulle nii tundus. Agressiivse tooniga sõnad ja ähvardused, mille otsest tähendust ma ei mõistnud, panid mu südame kiiremini põksuma. Ma ei mõistnud ühtegi sõna, mida nad mulle ütlesid, äkki just see oli mu hirmu põhjus? Tagantjärele mõeldes arvan, et oleksin võinud proovida inglise keeles rääkida, seda keelt nad ometi ju peaksid mõistma. Järgmine kord tean paremini. Jah, huvitavad on need eestlased. Äkki oleksin pidanud Austriasse jääma?

Istun ja mõtlen. Mõtlen, et äkki on ikka kodus parem. Ajal, mil polnud veel sõda, ma mõtlen. Minusugused inimesed, tuttav keskkond, ühine keel – seda igatsen. Mis seal parata, praegu peame hakkama saama sellega, mis on antud. Kuid mis saab tulevikus? Ma ei saa ju ometi elada nõnda, et kõik mind alailma põrnitsevad, minu eest ära jooksevad, mind kardavad ja tõrjuvad. Eraldatus on sama ebainimlik kui sõda ja terror. Mulle on antud Eesti riik ja eesti keel, kultuuriruum ja rahvas. Kuidas siia sulanduda? Tõesti, see on keeruline. Oskaks ma vaid eesti keelt, oleks palju kergem. Õnneks ma saan seda õppida, ma olen motiveeritud, sest tahan elada normaalset elu. Mind isegi ei peaks õppima sundima ega motiveerima, olen vabatahtlikult nõus ja kahe käega poolt seda ise tegema. Keel on ju kõige alustala, kas mitte? Ehk minu eeskujul ka teised pagulased või immigrandid on nõus enda maailmapilti avardama ja siinseks toimetulekuks keele ära õppima. Võib ju proovida. Olgu, oletame, et saan algtasemel eesti keele ja enam-vähem normaalse inglise keele oskusega kohalike inimestega suhelda, kuid mis edasi? Ega üksnes keele ära õppimine ju ei garanteeriks kohest tolerantsust minu kui võõra ning teistsuguse vastu. Jään veelgi kauemaks mõtisklema.

Minus tekitab muret see, et praegusel ajal on pagulasi võrreldes teiste riikidega Eestis väga vähe, kuid hoolimata sellest on eestlaste suhtumine ikkagi üpriski mittetoleleeriv, vähemalt minu siinoleku kogemuse põhjal. Samas ei saa neid süüdistada, ma olen tunginud nende riiki ja ellu palvega saada abi ja kaitset, tekitades neis ebamugavust ja harjumatuid olukordi. Kui ehk tulevikus peaks minusuguseid siia riiki rohkem saabuma, võivad asjad veelgi hullemaks minna. Ometigi ei tule siia vaid täiskasvanud, vaid ka nende lapsed. Seega eestlased peaksid jaotama pagulased erinevatesse koolidesse ja linnadesse, et ei tekiks ühte nn pagulaste linna, mida hiljem välditakse kohalike poolt. Mina isiklikult üritan siia sulanduda, mitte tekitada rahutust eestlaste seas. Kindlasti saab olema keele õppimisega raske, kuid mis muud meil üle jääb. Kui keeleteadmisi vabatahtlikult ei omandata, jumal teab, äkki riik võtab hoopis meilt siis ära rahalise toetuse ja saadab tagasi. Seda ma praegusel hetkel küll ei sooviks. Heidan pilgu enda magavatele lastele ja mõtlen nende tuleviku peale.

Kool ja haridus – need on minu jaoks prioriteedid laste elus. Äkki Eesti suudab neile seda pakkuda. Kindlasti on kohustuslik eesti keele, kultuuri ja ajaloo ära õppimine ja omandamine. Äkki saab seda omandada ka meie uskumuste ja tavade kõrvalt. Loodan, et eestlased austavad seda erinevust. Võib ju loota. Lastele on see kõik kergem, nad on alles noored, neid saab ümber õpetada. Aga üksi on raske seda kõike ajada. Oleks vaid mingi pere või kasvõi üksainus inimene, kes aitaks ajada neid asju ja sisse elada. Et oleks inimene, kelle poole saaksin mure ja arusaamatuse korral pöörduda. See tagaks mingisugusegi kindlustunde. Ehk nad aitaksid hiljem töö leidmisel, et lisaks riigipoolsele toetusele mingigi elatis teenida. Küll aga ei tahaks eestlaste muresid ja töövõimalusi jätta teisejärguliseks, seega ehk on tulevikus võimalik leida mingisugune balanss immigrantide ja eestlaste tööle saamise võimaluste vahel. Kuid kas on kohalikud nõus seda tegema? Äkki nad siis oleks rohkem koostöö aldid, kui tuua veel enam informatsiooni nendeni selle kohta, kust me tuleme, milline on meie taust, pere, keel, visioonid. Kui nad näeksid, et me oleme ka üksnes inimesed, kes vajavad ja otsivad abi. Kui nemad võtavad meid omaks, võtame meie nemad omaks. Meiepoolne kultuuri sissesulandumine ei saa toimuda, kui tunneme, et meid vihatakse või ei taheta. Inimlikkusest jääks asi kaugele ja leiaksime end mõnekümne aasta pärast ehk samast olukorrast, mille eest alguses üldse põgenesime. Neil on ju meedia, neil on moodsad suhtlusvahendid, kas läbi tehnika nad siis ei jagagi informatsiooni meie kohta? Või siis jagavad, kuid ainult negatiivset? Ei saa vastu vaielda. On ka selliseid, kes on siia riiki tulnud lihtsalt parema elujärje peale saamiseks. Neile isegi ei tule mõttessegi enda vaateid natukenegi muuta ja aru saada, millised on riigi kombed ja tavad. Ei ole head ilma halvata. Oleksin hea meelega nõus, kasvõi tõlgi abiga jagama enda lugu sellest, kust ma tulen ja mis oludest ma tulin. Leian, et see oleks koolilastele hariv ja silmaringi arendav kogemus. Muidugi ka tavainimestele kõneldes linnaruumis. Tolerants – keeruline saavutada tänapäeva maailmas miskipärast, aga ma tean, et mina annan endast parima. Annan endast parima antud oludes, siin riigis, selles kultuuriruumis. Äkki on lihtsalt kogu pagulaspoliitika läbipaistvus liiga väike siin riigis. Äkki just sellepärast on paljud inimesed vastumeelsed. Ehk neil pole lihtsalt piisavalt infot? Eks see ju tekitakski segadust ja hirmu minu kui võõra ees. Mul jääb üle vaid loota, et kunagi ei ole ma enam see “võõras“, vaid tavaline inimene, kellel on oma õigused ja kellega arvestatakse.

Ma mõtlen liiga palju, peaksin lõpetama. Võib olla on minust utoopiline nii mõelda, kuid mis mul muud antud olukorras üle jääb. Ma tahan õigust elada rahus. Ma tahan, et mu lapsed saaksid hariduse. Ma tahan, et ei oleks sõda. Ma tahan, et mind mõistetaks ja aktsepteeritaks. Äkki ma tahan liiga palju, võib olla tõesti. Kuid ma julgen tahta, ma julgen uskuda. Kuid mis saab siis, kui mu soovid ei täitu? Seega lisaks uskumisele ma endiselt kardan. Ma kardan, sest olen Süüria põgenik.

 

Töö osales Mondo esseekonkursil ning pälvis eripreemia isikupärase lähenemise eest. Töö on avaldatud muutmata kujul.

Autor: Eliise Priiman

Kool: Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium