Toetame õiglast, mitte vabakaubandust

Vabaturgu, majanduskasvu ja kaubanduse liberaliseerimist loetakse kaasajal arengu nurgakivideks. Sedasi väidavad valitsused ja nii õpetatakse meile koolis. Ometi kuuleme aina sagedamini, et heaolu edendada võiks ka õiglase kaubanduse põhimõtteid rakendades, muuhulgas nõudes sunnitöö kaotamist ja laps-tööjõu kasutamise lõpetamist, keskkonnatingimuste ja õiglase tasu tehtud töö eest sätestamist – selle asemel, et vabaturgu arendada. Kõige üllatavam on see, et neid seisukohti ei väljenda üksnes sotsialistid ja rohelised, vaid ka konservatiivid.

Ameerika Konservatiivide esindajad on USA Kongressis korduvalt tauninud Obama püüdeid sõlmida Aasia-maadega vabaturu leppeid, rõhutades piirkondadevahelisi ebavõrdseid turusuhteid; hirmul ollakse Aasia-maade konkurentsieelise pärast, mis on saavutatud madalate keskkonna- ja sotsiaalsete standardite kaudu.

Sel aastal korraldasid Saksamaal Rohelised koos ametiühingute ja teiste vasakpoolse maailmavaatega jõududega Euroopa viimaste aastate suurimaid meeleavaldusi, seistes vastu vabakaubandusleppele, mida praegu USA ja Euroopa läbi räägivad eesmärgiga luua maailma suurim vabakaubandusruum. Üle kolme miljoni inimese Euroopa Liidus on andnud oma allkirja selle leppe vastu. Paraku jätkavad valitsused, kes peavad vabakaubandust peamiseks arengumootoriks, senisel kursil ning eiravad inimeste taunivat suhtumist.

Püüdes leida uusi majandusarengu stiimuleid, sõlmitakse sarnaseid leppeid ka teistes piirkondades, näiteks lepe Trans-Pacific Partnership, mis sõlmiti kaheteistkümne Vaikse ookeani piirkonna riigi vahel. Aktivistid hoiatavad, et see võib viia kogu piirkonnas keskkonnanõuete nõrgendamiseni  ja ka vähendada valitsuste võimekust midagi kliimamuutuse ennetamiseks ära teha.

Kaubanduslepetega seonduvad vaidlused lahendatakse tavaliselt vahekohtutes. See annab korporatsioonidele – minnes mööda kohalikest ja rahvusvahelistest kohtusüsteemidest – võimalusi seista riikide kehtestatud looduskaitse ja sotsiaalkaitse nõuete vastu, kui riigid sellega konkurentsi peaksid piirama. Senini on enamik vahekohtutesse esitatud vaidlusi olnud seotud keskkonnanõuetega.[1] Näiteks Salvador keelustas aastal 2008 lahtise kullakaevandamise põhjusel, et see toob väävelhappe, tsüaniidi ja teiste ohtlike ainete reostuse kohalikesse vetesse. Vastulöögina võtsid mitmed rahvusvahelised korporatsioonid kasutusele õiguslikke meetmeid Salvadori valitsuse vastu, nõudes põhjustatud kahjude st kaotatud kasumi kompenseerimist.

Veelgi enam, need kokkulepped toovad enamasti kasu tugevatele majandustele, mis on küllalt stabiilsed ning võimelised end kaitsma. Omakorda vaesemad maad saavad tasuks kokkuleppes osalemise eest võimaluse võtta laene Rahvusvahelisest Valuutafondist ja arengukoostöö vahendeid.

Mida teoorial selle kohta öelda on? Kaasaegse maailmaturu idee põhineb  A. Smith’i ja D. Ricardo  absoluutse ja suhtelise eelise teooriatel, mis väidavad järgmist:

  • riik peaks eksportima üksnes tooteid, mis on toodetud madalaimate kulutustega, st mille tootmisel on riigil absoluutne eelisseis;
  • riik peaks importima üksnes tooteid, mis on toodetud teistes maades madalaimate kulutustega, st mille tootmisel on riigi kaubanduspartnereil absoluutne eelisseis;
  • kui riigid omavahel ei kauple ja kui erinevate toodete tootmiskulude proportsioonid on seal erinevad, siis see tähendab, et igal riigil on konkurentsieelis, st riigil on alati toode, mille tootmine on otstarbekam kui teiste toodete tootmine – kui praegused kulude proportsioonid riikides jäävad kehtima.

Selle teooria järgi on rahvusvaheline kauplemine vastastikku kasulik kõigile osapooltele, kuid praktika ei kinnita seda. Aastal 1944 toimunud Bretton Woods’i konverentsist[2] saadik  on rahvusvaheliste toodete ja teenuste maht kasvanud üle 30 korra. Tõsi küll, enamik ressursse ja tootjaid paiknevad Lõunapoolkeral, samas kasum on koondunud OECD maadesse[3] ja üleilmne ebavõrdsus pole märkimisväärselt vähenenud.[4],[5] Seega ei saa kaubandus olla vaesuse vähendamise peamiseks vahendiks[6].

 

Rahvusvahelised institutsioonid nagu Maailmapank, Maailma Kaubandusorganisatsioon ja Rahvusvaheline Valuutafond propageerisid 20. sajandi teise poole vältel kaubanduse liberaliseerimist. Siiski saab maailmaturgu pidada vaid osaliselt vabaks, kuna sisse on seatud mitmed tollimaksu ja tollimaksul mitte põhinevad riikidevahelise kaubanduse piirangud. Turu osapooled pole ka võrdsed nendevaheliste võimusuhete tõttu. Seetõttu on mõnel neist (peamiselt töötlejatel kauplejatel) rohkem mõjuvõimu turu üle kui teistel. Just võimusuhted määravad ära kasumi jaotuse tarneahela osapoolte vahel. Näiteks kakaoubade tarneahelas teenivad šokolaaditootjad, kes valmistavad lõpptoote, kuni 70% lisandväärtusest, kakaokasvatajate osaks jääb vaid 6%. Sarnane olukord on levinud ka teistes tootegruppides.

Vabaturu tingimustes pärineb suurem osa meie tarbitavast toidust ja tarbekaupadest arengumaade farmereilt ja töölistelt. Kahjuks ei saa põhivajaduste katmist võimaldavat töötasu näiteks Peruu kohvi- ja banaanikasvatajad, Filipiinide suhkruroo kasvatajad, Rumeenia rõivatootjad või Taiwani spordijalatsite tootjad, kes on osa tuntud korporatsioonide brändide tootmisüksustes. Vaesuses ning võlakoorma all ägavad talunikud on sunnitud väga madalate palkade eest töötama istandustes, mis reostavad loodust. Väikseid maavaldusi omavad tootjad lõigatakse tihti turust ära ning nad peavad müüma oma tooteid vahendajatele liiga odavalt. Töötingimused tootmisüksustes pole tasemel ning tööliste palgad jäävad allapoole elatusmiinimumi, puudus on stabiilsusest. Kuigi korporatsioonide ülesehitus ning tööviis muutuvad veidi, on peamisteks kulude kokkuhoiu kohtadeks ikka tööjõud, palgad, sotsiaalabi vähendamine ning keskkonnanõuete mittetäitmine.

Vabakaubanduslepetest ei piisa üleilmse vaesuse ebavõrdsuse kõrvaldamiseks. Vaja on palju paremini seostatud poliitikaid, sh:

  • õiglase kaubanduse põhimõtete integreerimist rahvusvahelise kaubanduse ja maadevaheliste kahepoolsetesse lepetesse;
  • Bretton Woods’i institutsioonide reformimist;
  • nii Põhja- kui Lõunapoolkeral avaliku teadlikkuse tõstmist;
  • parimate praktikate esiletõstmist avalike hangete elluviimisega õiglase kaubanduse põhimõtteid järgides.

 

 

Koostaja: Green Liberty (Läti)

[1]Friends of the Earth (2014). The hidden cost of EU trade deals: Investor-state dispute settlement cases taken against EU member states.

[2] 30. juunil 1944 Ameerikas peetud esimene rahvusvaheline konverents pärast Teise Maailmasõja algust –

ÜRO rahanduskonverents, mida tuntakse kui Bretton Woods Conference.  Seda tuleb pidada 20. sajandi majanduspoliitiliseks suursündmuseks, kus püüti luua maailmaorganisatsiooni, mis aitaks saavutada rahu läbi heaoluvahendite. Asutati Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Maailmapank (WB), loodi „General Agreement on Tariffs and Trade“  – alus tänapäevasele Maailma Kaubandusorganisatsioonile (WTO, lates 1995).

[3]  Tänapäeval viitab mõiste „OECD maad“ kolmekümnele tööstuslikult arenenud maale – Majandusliku Koostöö ja Arenguorganisatsiooni liikmetele [13]. Mõisted „Põhjamaad“, „majanduslikult arenenud maad“ ja „tööstusmaad“ on kasutusel sünonüümidena.

[4] McMichael, Philip. 2004. Development and Social Change: a global perspective. 3rd edition. Thousand Oaks: Pine Forge Press.

[5] Tallontire, Anne and Bill Vorley. 2005. Achieving fairness in trading between supermarkets and their agrifood supply chains. London, UK: Food Group.

[6] http://www.cmi.no/publications/publication/?2937=will-international-trade-reduce-poverty