Toit

Tänapäeva toidutootmine ja -tarbimine on ebaefektiivne ja raiskav. Toitu jätkuks maailmas kõigile, kui see oleks ühtlaselt jaotunud. Umbes 1/3 maailmas toodetud toidust rikneb või visatakse jääkidena minema. Euroopa Liidus raisatakse aastas ligi 90 miljonit tonni toitu, mis on umbes pool Euroopa toodetud toidust. Kõige suurem osa raisatud toidust (42%) tuleb kodumajapidamisest.[1]

Kui toiduturvalisus (food security) on tagatud, saab inimene piisaval hulgal toitu, mis on talle vajalik aktiivseks ja tervislikuks eluks. Inimesel, kes ei saa regulaarselt piisaval määral tervislikku toitu, on oht haigestuda ning noorelt surra. Alatoitumine ei tähenda ainult kalorites mõõdetavat toidupuudust, oluline on ka toitainete puudus: raua, joodi, A-vitamiini ja tsingi puudus on WHO sõnul arengumaades põhilisi surma ja haiguste põhjustajaid. Üle poole maailma elanikest elab väikese sissetulekuga ja toidupuuduses. Nende elukohariikidel pole võimalik toota ega importida piisavas koguses toitu, et oma elanikkonda toita. Vaesed inimesed kulutavad oma sissetulekust 80% toidu peale. Neid ohustab toiduhindade tõusu korral näljahäda. Samuti takistab vaesus toidu tootmist. Vaestel talunikel on väga väikesed talumajapidamised, nad kasutavad vähemefektiivseid põlluharimistehnikaid või pole neil piisavalt raha, hankimaks väetisi ja töövaeva säästvaid masinaid. Kui talumeestel pole majanduslikke ressursse ega poliitilist hääleõigust, võidakse neid sundida veelgi kehvematele põllumaadele, mis võib kaasa tuua olukorra halvenemise.

Kliimamuutuste ja üleilmse toiduhindade tõusu tõttu ähvardab miljoneid inimesi iga päev näljahäda. Kliima soojenemise tagajärjel on sagenenud ekstreemsed ilmastikuolud, mis ohustavad eriti arengumaade väiketalunikke, kelle ellujäämine sõltub otseselt ilmastikust. Paar kehva saagiaastat võib põhjustada tõsise kriisi. Põud ja krooniline veenappus, muldade vaesumine, valed põllumajanduslikud võtted, üleujutused, relvakonfliktid ja haigused tekitavad kohalikku toidunappust, mis ilma valitsuse või abiorganisatsioonide toeta võib süveneda ja muutuda toidukriisiks.

Rahvusvahelise Toidupoliitika Uurimisinstituudi andmeil kasvab toidu tootmine iga aasta ca 1–2%, samal ajal kasvab rahvastik ca 4%. Rahvastiku kasvuga suureneb nõudlus toidu järele. Aasia majanduskasvu tingimustes on märgatavalt suurenenud keskklassi kuuluvate inimeste hulk. Majandusliku järje paranedes muutuvad ka inimeste elamis- ja toitumisharjumused. Kasvanud toidunõudluse taga võib osalt näha ka biokütuste kasutuselevõttu ning sellest tulenevat nõudlust loomasööda järele. Põllumaa vähenemist võib põhjustada ka biokütuste, kohvi, kakao või suhkru kasvatamine. Nende eksport toob riigile küll lisaraha, ent võib kohalikule vaesele elanikkonnale lisaraskusi tekitada, sest väheneb põllumaa peamiste toidukultuuride harimiseks. Järelikult ei ole toidukriis põhjustatud pelgalt maailma rahvastiku kasvust, vaid on seotud pigem inimeste majandusliku heaolu kasvu ja tarbimisvalikutega.

Ülemaailmne lihatööstus on enda alla võtnud 1/3 maailma põllumajandusmaast ja tarbib suurel hulgal fossiilkütuse varusid. FAO raporti[2] kohaselt läks vahemikus 2012–2013 kariloomade toiduks 801 miljonit tonni teravilja, mis on natuke üle kolmandiku üleilmsest viljasaagist. Lisaks on lihatootmisel ka oluliselt suurem veejalajälg võrreldes taimekasvatusega. Muu hulgas pärineb loomapidamisest 14,5%[3] kliima soojenemist põhjustavaist kasvuhoonegaasidest, mis on peaaegu sama mis transpordisektori kasvuhoonegaaside heide (14%)[4]. Probleem on selles, et üha suurem hulk maailma põllumaast toodab söödavilja. Veel enam, FAO hinnangul kahekordistub maailma lihatoodang aastaks 2030 – seega veel suurem osa allesjäänud põllumaast hakkab inimtoidu asemel loomasööta tootma.

Samuti mõjutab toiduturgu naftahindade tõus, kuna viimane tõstab väetiste hindu ja transpordikulusid, mis omakorda suurendab toidu hindu. Maailmaturu toiduhinnad tõusid märgatavalt 2007. aastal ning 2008. aasta alguses, põhjustades arengumaades poliitilist ja majanduslikku ebastabiilsust ning rahutusi. Näiteks riisi hind kasvas enam kui poole võrra. Hinnatõusu põhjusteks olid põuad teravilja tootvates riikides, maailma rahvastiku pidev kasv, naftahinna tõus jne. Eelmise kümnendi lõpu majanduskriisi ajal toiduhinnad jälle langesid, kuid tõusid 2011. aastal uuesti, ületades 2008. aasta taseme.

MAAILMAKAUBANDUSE REEGLID EI SOOSI ARENGUMAID

Lääneriigid, kes jutlustavad arengumaadele vabakaubanduse hüvedest, ei tegutse ise oma põhimõtete järgi, kuna kasutavad ise kaitsetolle ning põllumajandus- ja eksporditoetusi. Arengumaade põllumajandus-saaduste jõudmine Lääne toidulauale on jätkuvalt liiga keeruline.

Vaata enda ümber lähimas poes või suuremas kaubamajas – kui palju näed tooteid, mis on pärit Aafrikast?

Raamatud, filmid ja koomiksid tulevad Ameerika Ühendriikidest, Euroopast ja üha sagedamini Jaapanist. Suurem osa riideid jõuab meieni Aasiast. Mobiilid, elektroonika ja kõik odav plasttoodang tuleb Hiina lõputult konveierilt. Kust leiame Aafrika?  Kõige tõenäolisemalt põrkad Aafrikast pärit toodetega kokku toidukaupluse puuviljaosakonnas või kohviriiulil.

Rahvusvahelises tööjaotuses on Aafrika jäänud muu maailma ustele vaid koputama. Ida- ja Lõuna-Aasia on industrialiseerunud ja nende majanduskasv on peadpööritav. Hiina fenomen ehk tööstuse liikumine odavama tööjõuga maadesse ei ole seni Aafrikale kasu toonud. Suuremale osale Aafrika maadest on just põllumajandustooted tähtsaim ekspordiartikkel.

Sellele vaatamata leiab tavalisest toidupoest heal juhul kümmekond Aafrikast pärit põllumajandustoodet. Miks on Aafrika ja teiste vaesemate arengumaade tooteid poodides võrreldes teiste riikidega nii vähe?

TOOTMISE TOETAMINE MEIL TÄHENDAB HALVEMAT OLUKORDA MUJAL

Arengumaade põllumajandusel ei ole õnnestunud areneda viisil, mis toodaks riikidele eksporditulusid ja annaks oma maa rahvale piisavalt toitu ja ehk ka toiduvarusid halbadeks aegadeks. Põhjus, miks põllumajandus maha on jäänud, on sageli pikalt kestnud konfliktides, halvas juhtimises, ebaõiglastes maaomandisuhetes või puudulikus rahastamises. Suurt mõju avaldab ka tööstusmaade poolt praktiseeritav kaubanduspoliitika.

Rikaste maade põllumajandustoetused ja eriti põllumajandustoodete eksporditoetused tõrjuvad arengumaade põllumehed maailmaturgudelt. Eksporditoetustega põllumajandustooteid võib müüa maailmaturgudel isegi alla nende omahinna, millega arengumaade põllumeestel on võimatu võistelda.

Kui imporditud vili jõuab maale nii odavalt, et oma põllumajandustooteid ei saa enam müüa, peavad põllumehed vahetama tegevusala ja minema linnadesse. Põllumajandus ei arene, toidutagavara väheneb ning riik muutub halvimal juhul täiesti sõltuvaks toidu impordist.

Mis ajendab rikkad riike niimoodi tegutsema?  Põllumajanduse säilimine on tähtis kõikides maailma nurkades, nii toidutagavara, tööhõive, keskkonna kui kultuuriväärtuste pärast. Euroopas on see aga poliitiliselt tundlik valdkond.  Tänapäevased toetusmudelid innustavad aga tööstusmaade põllumehi üle tootma ja müüma oma saadusi maailmaturul alla omahinna. See aga nõrgendab arengumaade tootjate positsiooni nii rahvusvahelistel turgudel kui nende endi riikides.

Rice farmer - Rwanda (1)

AAFRIKA JA EUROOPA KAUBANDUSPARTNERITENA

Aafrika maade ja Euroopa Liidu (sh Eesti) vahelist toiduainete kaubandust reguleerivad niinimetatud kaubandus-partnerluslepped, mille üle EL ja osa Aafrika maid arutavad.

Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglid eeldavad, et kaubeldakse vabalt.  Kaubandus-partnerluslepete eesmärk on eemaldada Aafrika ja Euroopa Liidu vahelised kaubandustollid ja teha kauplemise tingimused ühesuguseks mõlemale osapoolele. Teoorias tähendaks vabakaubandus, et näiteks Ghana saaks eksportida kakaod Euroopa Liidu tolle maksmata ja ELi maad saaksid viia oma toiduaineid Ghanasse vabalt, ilma tollideta. Seni on Aafrika riikidel lubatud määrata tollimakse Euroopast tulevatele toodetele.

Praktikas selline võrdne kaubandus ei toimi, märgivad paljud kodanike ühendused nii Euroopas kui Aafrikaski. Nende kohaselt on mandritevahelise kauplemise lähtekohad eri väärtustega, ainult tollide ja piirangute eemaldamine ei aita, et kauplemine muutuks õiglaseks.

Kauplemise lähtekohad teeb erinevaks näiteks see, et Euroopa Liidul on Aafrika riikidega võrreldes rohkem raha, põllumajandusmasinaid ja tehaseid, et toota toiduaineid ekspordiks.  Lisaks toetab EL oma toiduainetetööstust impordi- ja eksporditoetustega.  Paljudel Aafrika riikidel puudub võimekus müüa toiduaineid maailmaturgudel. Tehaseid ja masinaid võib-olla pole olemaski ja kui ongi, on tooteid teede ja raudteede puuduse tõttu raske sadamatesse transportida.

ÜHISEID LEPPEID VÕI EUROOPA DIKTAAT?

Lisaks on Euroopa ja Aafrika vahelisel toiduainete kaubandusel on erinev tähtsus eri osapooltele: kui toiduainete ekspordi lõppemine Euroopast Aafrikasse ei tekita suurt auku EL-i riikide sissetulekutesse, siis mitme Aafrika riigi tulude suurema osa moodustab toiduainete nagu kohvi, tee, kakao ja suhkru eksport Euroopasse. Lisaks saavad Aafrika riigid tulusid imporditavate kaupade tollimisest.

Mis juhtub siis, kui Aafrika riik sõlmib EL-iga kaubandus-partnerlusleppe? Võtame näiteks Kameruni. Kokkuleppe alusel pääsevad Kameruni banaanid nüüd ELi turule tollide ja muude piiranguteta. See tähendab kamerunlastele kümnete miljonite eurode suurust sissetulekut igal aastal. Samal ajal kukuvad Kameruni oma tollitulud, mis võib halvimal juhul panna ohtu kooli- ja tervishoiu-süsteemi.

Mis juhtub siis, kui riik nõustu tegema lepet?  Nigeeria ütles 2007. aasta lõpus kindla „ei“ EL-i leppele ja on seetõttu pidanud maksma oma kakao-ekspordi eest miljonite eurode ulatuses tollimakse.  Nigeeria võib jätkuvalt tollida ELi importi, kuid kaubandus ei ole sellegipoolest tasakaalus:  EL-i tollimaksud on suuremad kui Nigeeria omad ja nende kakaotööstusel läheb halvasti.  Niisiis võib ekspordi ja selle pealt saadud tulude vähenemine viia Nigeerias sotsiaalsfääri põhiteenuste halvenemiseni.

ÕIGLANE KAUBANDUS TOETAB PÕLLUMEHE TOIMETULEKUT

Meie igapäevased valikud poes mõjutavad tervet maailma.  Hästi varustatud toidupoodidest leiab nüüd ka Eestis õiglase kaubanduse tooteid, mis kindlustavad arengumaade väiketootjatele nende töö eest väärilise tasu.

Õiglase kaubanduse toodete ilmumine kauplustesse on loonud teadlikele inimestele uue võimaluse maailma mõjutada.  Soovides toetada õiglasemat maailma, on võimalik ostjana eelistada FairTrade märgiga kohvi, banaane, suhkrut või muid toiduaineid.

Õiglase kaubanduse süsteem tekkis paarkümmend aastat tagasi, kui pandi tähele, et arenguabi ei ole piisav tõsistes raskustes olevate arengumaade toimetulekuks.  Arenguabist tähtsamaks peetakse arengumaade jõukuse kasvu kaubandussuhete abil. 

TOIMETULEKU VÕIMALDAB TÖÖ, MITTE ABI

Ent enamike arengumaade peamised ekspordiartiklid on põllumajandus-saadused. Neid on aga Lääne turgudele Euroopa ja Ameerika Ühendriikide poolt sätestatud imporditollide ja põllumajandustoetuste tõttu raske müüa. Ning kui vilja, kohvi ja muude põllumajandustoodete maailmaturuhinnad kõiguvad, toob see kaitsetutele arengumaade põllumeestele veelgi lisaprobleeme.

Õiglase kaubanduse süsteem võimaldab lahendada maailmakaubanduse umbsõlme. See õiglane süsteem tagab, et arengumaade väikepõllupidajad ja suur-istanduste töölised saavad töö eest õiglase tasu.

Rahvusvaheline õiglase kaubanduse idee on pärit Mehhiko kohvikasvatajatelt 1980. aastatel. Kohvi hind oli maailma turgudel tookord nii madal, et sellest ei piisanud enam põllumeeste ja nende perede toimetulekuks. Hollandi abiorganisatsioonide töötajad küsisid põllumeestelt, millist arenguabi nad vajaksid. Kuid põllumehed vastasid, et nad tahavad meelsamini oma tööga elatist teenida, mitte sõltuda arenguabist.

Üks osa õiglase kaubanduse tuludest läheb põllumeeste ja tööliste kogukondadele, et parandada kohalikke elutingimusi nagu tervishoid, kaevude puurimine puhta joogivee saamiseks või laste koolituskulud. Lapstööjõu kasutamine on õiglase kaubanduse süsteemi kuuluvatel põllumaadel keelatud ja keskkonnanõuded on ranged.

fairtrade2

AUSALT AAFRIKAS

Õiglasest kaubandusest saab kasu tänapäeval 1,4 miljonit põllumeest ja töölist 59 arenguriigis. Eestisse jõudis õiglane kaubanduse 2007. aastal, ja teadlikkus elanike hulgas kasvab jõudsasti.

Mõned Eestis müügil olevad õiglase kaubanduse tooted on pärit Aafrikast.  Kõik õiglase kaubanduse veinid on pärit Lõuna-Aafrikast, suhkur Malawist. Kakao, mida kasutatakse õiglase kaubanduse šokolaadi valmistamiseks, jõuab meieni Ghanast. Õiglase kaubanduse teed toodetakse samuti Lõuna-Aafrikas, kohvi Tansaanias.

kohviistandus

ÕIGLANE KAUBANDUS VÕIMALDAB LASTEL KOOLI MINNA

Internetist leiab palju põllumeeste ja istanduste tööliste jutustusi sellest, kuidas õiglane kaubandus on nende elu mõjutanud.

Cotiha Maria näiteks on 52-aastane Mosambiigi pähklitootja, kes kasvatab oma talus maa- ja india pähkleid. Ta tegutseb naispõlluharijate rühma esinaisena, kes toodab pähkleid suures õiglase kaubanduse serifitseeritud pähkliühistus, Ikurus. Ikuru koosneb sadadest väiksematest tootjarühmadest, milles on ühtekokku 20 000 põlluharijat. Cotihale on õiglase kaubanduse ühistus töötamine toonud palju kasu.

“Ühistu liige on palju parem olla. See, et müün oma toodangut Ikuru kaudu, tähendab, et võin saata lapsed kooli, maksta nende õppemaksu ja osta neile koolitarbeid või ravimeid, kui nad haigeks jäävad.”

Ikuru pähklitootjad saavad õiglase kaubanduse süsteemist keskmiselt 25 protsenti parema hinna kui teistel turgudel.  Iga müüdud pähklitonni kohta makstakse lisatasu 110 dollarit, mida kasutatakse sotsiaalsfääri edendamiseks. Õiglase kaubanduse ühistu liikmena on Cotiha argielu muutunud kergemaks.

“Varem pidime kõndima kaheksa kilomeetrit, et jõuda turule pähkleid müüma. Pidime müüma pähkleid ainult kaupmeestele, kes kaalusid neid katkiste kaaludega ja pakkusid meile madalat hinda.  Nüüd kõnnime vaid sada meetrit, et müüa oma toodangut Ikuru kaudu. Me saame rohkem pähkleid transportida ja me teame, et saame nende eest hea hinna.”

KARDEMON, INDIA PÄHKLID JA KÄTEVÄÄNAMINE MAAILMATURGUDEL

Tansaanias näiteks kasvatatakse ekspordiks india pähkleid; kohe tehakse algust ka kardemoni väljaveoga. Kauplemine maailmaturgudel ei ole lihtne: see nõuab lisaks sobivatele toodetele ka mõjuvõimu, kauplemisoskust ja korralikku infrastruktuuri.

Vaestele taim, rikastele toit. Määratlus käib india pähklite ja kardemoni kohta, mida kasvatatakse ühes maailma vaesematest maadest Tansaanias ja tuuakse ühte maailma rikkamasse riiki Soome.

Kardemon kasvab hästi Kirde-Tansaanias, Lõuna-Usambara mäestiku vihmametsades. Põllud raiutakse sageli vihmametsa keskele, millest kardemonitaim peab lugu, aga vihmamets mitte.

India pähkleid kasvatatakse Tansaania kaguosas, Mtwara ja Lindi piirkonnas. Seal kasvatavad pähkleid enamasti mehed. Töötlemine ja müümine on naiste töö. Naised sorteerivad, keedavad, kuivatavad ja viivad pähklid müügile lähimate linnade turgudele.

TANSAANIAST INDIASSE, INDIAST SOOME

“Palk sõltub õnnest”, jutustab Amina Maulidi, üks Kirde-Tansaania pähklikaupmeestest. Keskmiseks kuu sissetulekuks arvutab Maulidi umbes 30 eurot.

Täpselt sama summaga elavad tuhanded pähklikaupmehed erinevates Tansaania paikades. Soomes maksab mõnesaja grammi raskune pähklikott juba viiendiku Tansaania põllumehe kuupalgast.

Aga pöördume veel korraks Tansaaniasse tagasi. Amina Maulidi pähklid ei jõua nimelt Soome. Suur osa Tansaania põllumeestest müüvad või vähemalt üritavad müüa toored india pähklid väikeste osaühistute kaudu suurtele kokkuostjatele.

Mõnikord jääb pähklikaup katki, kui professionaalsed kokkuostjad arvavad, et põllumehed soovivad pähklite eest liiga kallist hinda. Niisiis on müüjad sunnitud müüma pähklid ükskõik millise hinna eest.

Kui kauplemine õnnestub, võivad hulgiostjad viia pähkleid edasitöötlemiseks isegi Indiasse, kust nad siis lõpuks Euroopasse jõuavad.

MAHETOOTMINE TÕSTAB KILOHINDA

Tansaania päritoluga kardemoni tuuakse Soome india pähklitest vähem. Kardemoni eksporti Tansaaniast Euroopasse võiks kiirendada, kui maitseaine oleks tunnustatud mahetoode. Kuid vaid väikene osa Tansaania kasvatusalast omab mahesertifikaati.

“Nõudlus mahemaitseainete järele kasvab pidevalt ja Ida-Usambaras maitseained toodetakse juba ilma kemikaalideta”, räägib Tansaania maitseainetoodangut uurinud Teija Reyes.

Tansaania maine mahemaitseainete maana tooks konkurentsieelise riigi põllumeestele. Lisaks täituksid rahakotid kiiremini, sest põllumehed võiksid saada sertifitseeritud mahemaitseainetest isegi 40 protsenti tavalisest parema kilohinna.

Lisaks julgustab Reyes Tansaania kardemonikasvatajaid viima põldusid vihmametsadest koduaedadesse. Lisaks kalli metsa säästmisele, toodaksid need põllud rohkem: aedu saab paremini hooldada kui kaugel metsas asuvaid põlde, maa püsiks viljakana ja kasvataks väärtuslikku maitseainet aastast aastasse.

SURVEJÕUD JA REKLAAMIVAIST

Tansaania toiduainete eksport Euroopasse võib aga ikkagi ebaõnnestuda hoolimata vihmametsade säästmisest, kardemoni sertifitseerimisest ja pähklite edukast keetmisest ja kuivatamisest. Taas tulevad mängu need Tansaania pähklikasvatajad, kes üritavad müüa oma saagi suurtele kokkuostjatele.

Väikepõllumeeste saak ei pruugi kõlvata kaupmeestele, kes üritavad müüa tooteid maailma turgudel. Kui pähklid ei vasta suuruselt kvaliteedinõuetele või kui maitseaine pakendid ei ole sobivad Soome turgudele, jääb kaup katki.

Teisalt võib eksport takerduda turunduse või täpsemalt selle puudumise taha.  Ostjal on raske leida teed hea pähklisaagini, kui põllumees ei oska või ei suuda pähkleid reklaamida.  Lisaks teede, raudteede ja muu infrastruktuuri puudumise tõttu ei jõua tooted õigel ajal sadamatesse, rääkimata päritolumaadest väljapoole.

Et maailma turgudel olla edukad, vajavad Tansaania põllumehed muudki kui oskusi toota mahekardemoni ja säästa vihmametsa.  Nad vajavad ka oskusi, et veenda valitsust ehitama teid, ning reklaamivaistu, et muuta vaeste inimeste taimed rikaste jaoks väärtuslikuks kaubaks.

AMINA MAULIDI ARGIPÄEV KULGEB ÜHEST PÄHKLISAAGIST TEISENI

Kui see sõltuks temast, ei astuks tansaanialase Amina Maulidi tütred ema jälgedes. India pähklite töötlemine ei ole küll halvim amet maailmas, kuid on olemas ka kergemaid.

On keskpäev Mtwaras. India pähkleid müütavate naiste parv tõmbab unises keskuses jalutaja endaga kaasa. Üks neist, Amina Maulidi, dikteerib hinnad.

”Üks kilo maksab 7 000 šillingit, 800 grammi saab viie tuhandega”, lisab ta ruttu.

Tehakse kaupa. Siirdume juttu ajama müügiputka varju, kus naine jutustab, et ta on pähkliäris juba kümme aastat – ehk siis 16. eluaastast alates. ”Võtsin naabrinaistelt eeskuju, nemad õpetasid, kuidas india pähkleid töödeldakse,” seletab ta suahiili keeles.

Mtwara on tuntud oma pähklite poolest ja pähklid selle poolest, et neid töötlevad naised. ”Mehed on kasvatajad. Nad muretsevad pähklite kasvatamise eest, naised töötlevad neid”, kirjeldab Maulidi sugupoolte tööjaotust.

Nii nagu Mtwaras, töötlevad tuhanded naised mujalgi Tansaanias pähkleid iga päev: sorteerivad, kuivatavad, keedavad ja jälle kuivatavad. Purustamisel ei aita muu kui toores jõud. Raske töö teeb keerulisemaks pähklikoore söövitav õli, mille eest tuleb käsi kaitsta.

40 KILO, 30 EUROT

India pähklid on Tansaania peamine ekspordiartikkel ja riigi kaguosa tähtsaim rahataim. Pähklite hind on tundlik ja maailmaturgudel kõikuv. Hinna määrab sageli ostja, mitte kasvataja. Maulidi ei tea maailmaturgudest midagi, aga ta teab, et pakkumist on rohkem kui nõudlust.

”Tulen oma pähkleid Mtwarasse müüma, sest siin on rohkem võõraid ja turiste. Aga meid, naisi, on siin terve kari. Mõnikord läheb lasti müümiseks paar nädalat, mõnikord terve kuu.”

Retk Newalast müügipaika on oma sadakond kilomeetrit. Tolle reisi teeb Maulidi ainult siis, kui on koos 40 kilo raskune koorem. Enne seda on heledad pähklid hoolega küpsetatud ja pakitud. Ta arvutab, et keskmiseks kuupalgaks on 50 000 šillingit ehk 30 eurot.

”Mu sissetulek sõltub täiesti õnnest. Peab ütlema, et kahe lapse koolimaksudega on vahel tegemist”, ohkab ta. Abikaasat tal abiks ei ole.

RIVID RÜHMADEKS

Selliseid ühe naise ettevõtteid nagu Amina Maulidil on Mtwaras nagu seeni pärast vihma. Nende vajadusi arvestades käivitatakse Soomes üks pilootprojekt, millega tahetakse arendada Mtwara ja Lindi alade ettevõtlust.  Selles pannakse rõhku just kohalikele oskustele ja väärtustele, püütakse tugevdada pähklite tootmisketti maaharimisest töötlemise, turustamise ja ekspordini.

Pähkli-naiste puhul tähendab see organiseerumist: registreerumist ja liitumist kohaliku kaubanduskojaga, mille kaudu saaks paremini nii laenu, turundusinfot kui ka koolitust.  Koolitust on vaja selleks, et hindade üle kaubelda, arvet pidada ja turustamisoskusi lihvida. Eesmärgiks on julgustada väikeettevõtjaid aru saama, et üksinda putkas pähklikotte müües suurt tulu ei tõuse.

Neid plaane veel teadmata arvab Maulidi, et kõige rohkem vajaks ta laenu masinate ostmiseks.

”Raiun praegu pähkleid kiviga ja noaga – see annab rinnus tunda”, loob ta oma tööst pildi. Ka ühistöö jõudu on ta tähele pannud:  Newala naised ostavad toorkilod põllumeestelt üheskoos ja panevad osa rahast ühiskassasse. ”Aga müües oleme kõik omaette”, ütleb ta.

Maulidi ei soovi pähklikasvatamise ametit oma lastele ega endalegi eluea lõpuni. ”Unistan sellest, et võiksin teha veidi suuremat äri. Kasvõi müüa riideid… Kui saan piisavalt kapitali, siis ehk vahetan ala.”

Tekst: Sara Rigatelli (Autor on Tansaanias elav vabakutseline ajakirjanik)

Ideid õppetööks

  • Valmistage kodundustunnis toite aafrika retseptide järgi ja tutvuge näiteks interneti abil maadega, mille toidukultuurist retseptid pärit on.
  • Proovige selgust saada, kuidas õiglase kaubanduse süsteem toimib, milliseid õiglase kaubanduse tooteid lähimas kaupluses leidub ja kust need on pärit. Selgitage pärast seda näiteks interneti abil, millised on nende maade tähtsaimad ekspordiartiklid ja millistes oludes neid üldiselt toodetakse.
  • Rollimäng: Milline vestlus võiks nendel neljal inimesel maailmakaubanduse teemadel tekkida?
    Tegelased: X arengumaa maisikasvataja, kes üritab oma maisi Euroopasse eksportida, arengumaa väliskaubanduse minister, kes tahab pidada nõu Euroopast samale arengumaale X toodava maisi üle, et Euroopa odav mais ei lämmataks X maa maisitootmist, nõuab ELiidult tollimaksude vähendamist, Euroopa Liidu kaubanduskomissar, kes tahab arengumaadest EL-i toodava maisi tollimaksuga maksustada, ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni esindaja, kes pooldab vabakaubandust ja kauplemise ühesuguseid tingimusi kõikidele osapooltele.
  • Arutlege selle üle, kuidas maailmakaubanduse reegleid võiks muuta võimalikult ausaks ja kumb pool peaks kandma rohkem vastutust reeglite muutmise eest, kas rikkad maad või arengumaad. Põhjendage oma väiteid.
    Joonistage kaart näiteks india pähklite teekonnast Tansaania põllumehelt müüjate ja muude võimalike vahendajate kaudu Eesti toidukaupluse riiulile. Kasutage kujutlusvõimet ja pöörake erilist tähelepanu nendele probleemidele, mis rahvusvahelises pähklikaubanduses võivad esile kerkida (näiteks kvaliteedinormide täitmine, tollimaksude maksmine jne.).
  • Uuri, mis on linnaaianduse ehk linnakeskkonnas oma toidu kasvatamise positiivsed mõjud. Kuula ka Rod Finley loengut linnaaiandusest Los Angelese eeslinnas TED Conferencesi veebilehelt www.ted.com/talks/ron_finley_a_guerilla_gardener_in_south_central_la. Näiteid toidu kasvatamisest rõdul, aknalaual, kogukonnana ühismaal või hoone katusel leiad internetist, näiteks Tartu Maheaia veebileht tootsipeenar.wordpress.com/, artikkel „Londonis kogub järjest enam populaarsust linnaaiandus“ Õhtulehe veebilehel uudised.ee/go/30372-36/, „Foto: New Yorgi kõrghoone katusel rohetab aed“ Maakodu veebilehel maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/foto-new-yorgi-korghoone-katusel-rohetab-aed.d?id=66827355.
  • Uuri, kui palju toodavad ja tarbivad toitu Eesti elanikud. Kui suure protsendi moodustab toidutoodangust mahetoit? Mis on mahetoidu eelised ning tingimused? Kas leiad ametlikke uuringuid, mis kinnitavad mahetoidu toitainerikkust võrreldes tavalise toiduga?

Tutvu ka inglisekeelse esitlusega Ida-Aafrika maitsed.

[1] Technical Report – 2010 – 054: Preparatory Study On Food Waste Across Eu 27, European Commission

[2] Food Outlook: Biannual Report On Global Food Markets (October 2014), Food and Agriculture Organisation of United Nations: www.fao.org/3/a-i4136e.pdf

[3] Tackling climate change through livestock, Food and Agriculture Organisation of the United Nations: www.fao.org/ag/againfo/resources/en/publications/tackling_climate_change/index.htm

[4] Climate Change 2014: Synthesis Report (2010. a andmed)