Vaesuse asemel tuleks võidelda ülemäärase rikkusega

ÜRO võttis aastal 2015 vastu uue säästva arengu tegevuskava „Sustainable Development Agenda“. Esikohal on eesmärgina kaotada vaesus kõikjalt kõigis oma vormides. Vaesuse likvideerimisest on räägitud juba ammu ja maailma vaeseimate inimeste ellujäämise nimel on ka palju tehtud. Kogutakse annetusi, toimetatakse kohale abisaadetisi. Jõukamatel tarbijatel on võimalik osta õiglase kaubanduse tooteid, et toetada Lõunapoolkera vaeseid talunikke. Enamik neid tegevusi toetub arusaamale, et edendades majanduskasvu aitame tõsta sissetulekut ning nii saame inimesed vaesusest „välja tõmmata“.

Viimase kolmekümne aastaga on maailmamajanduse maht peaaegu kahekordistunud, ulatudes aastaks 2014 78 triljoni dollari tasemele. Paraku pole olnud sissetulekute kasv proportsionaalne. Planeedi kõige rikkamad inimesed on nautinud ka suurimat kasvu. Hiljutised Oxfam’i uurimistulemused näitavad, et 62 maailma kõige rikkamat inimest omavad sama palju ressursse kui 3,5 miljardit kõige vaesemat. Viimastel aastatel on vaeste ja rikaste vaheline lõhe vaid suurenenud. Viie aastas eest oli sama tasakaalupunkti jaoks vaja 388 rikast.

Seetõttu on hakatud hiljuti üha enam arutama ekstreemse rikkuse kaotamise vajadust, et vältida olukorda, kus suurim osa materiaalsest rikkusest on kogunenud üksikutesse kätesse. Sellesse arutellu on astunud isegi äriringkonnad. Elektroonika suurtootja Knife Rootsist avaldas koomiksi sellest, kuidas ülirikkad elavad õnnetuid elusid; oravate moel pähkleid korjates kulutavad nad oma raha kallitele ja tarbetutele asjadele.

Vaesus pole ühiskonnas hiiliv viirus. Enamasti tekitavad selle inimesed ise. Muidugi on neid, kes valivad elada vaesuses nagu Diogenes tünnis. Kuid enamasti on see hoopis juhuste kokkulangemise või süstemaatilise vaeste ja ennast mitte kaitsta suutvate kogukondade käest ressursside väljapumpamise tagajärg.

Oxfam viitab mitmele trendile, mis on andnud hoogu sissetulekute ebavõrdsuse suurenemisele: riikliku sekkumise vähendamine, erastamine ja pankade rolli tähtsustumine majanduses.  Pangandussüsteem ja niinimetatud finants-innovatsioonid on oluliselt aidanud varasid koguda ja varjata. Üks viiest miljardärist pärineb pangandusest või finantssektorist. Vaesuse põhjusteks saab pidada ka ebaõiglaseid kaubandussuhteid, vaestelt maa äravõtmist ja struktuurseid võlgu. Kahjuks ei ole ÜRO Säästva Arengu Tegevuskavas viiteid ülaltoodud vaesuse põhjustele. ÜRO seatud eesmärkide saavutamine saab olema väga raske, kui võidelda vaid tagajärgedega.

Oxfam’i uurimistulemused avaldati enne Maailmamajanduse Foorumit Šveitsis Davos’es, kus kohtusid poliitika ning majanduse juhid üle ilma. Väärib märkimist, et maksuparadiisid nagu Šveits on jõukatele vahendiks, mis aitavad neil veelgi rikastuda ja varjata triljonite dollarite väärtuses varasid oma riikide maksuametite eest. Oxfam rõhutab ka seda, et 90% foorumil osalenutest omasid varasid maksuparadiisides.

Kahjuks on maailma ajaloos seninägematu sissetulekute jaotuseni viinud ka meie praegune majandussüsteem. Isegi Roomas ja teistes vanades impeeriumites oli sissetulekute jaotumine õiglasem. Kuulus prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty tõdeb, et kapitalismi on sissetulekute kitsasse ringi koondumine sisse kirjutatud ning väidab oma raamatus „Kapitalism 21. sajandil“, et majanduskasv jõuab peamiselt kapitali omanikeni.

Konsultatsioonifirma Motivacation International läbiviidud uuringus näidatakse, et rikkamad inimesed kalduvad usaldama õigussüsteemi, valitsusi ja rahvusvahelisi korporatsioone rohkem, sest nood tegutsevad nende huvides. Niisiis pole üllatav, et üldine usaldus demokraatia ja riigihalduse vastu on madalad, kuna süsteem ei suuda inimeste huvide eest seista ega sissetulekuid ühtlustada. Motivacation International’i uuring toob välja ka maailma rikkaimate inimeste erinevaid arvamusi. Paljud rikkad on sotsiaalse meelsusega ja meelsasti panustaksid ühiskonnas õiglasema sissetulekute jaotuse loomisse, teades et sellest saaks kasu ühiskond tervikuna ja nad ise ka.

Selle tagamiseks soovitab Oxfam:

  • tagada, et inimesed saaksid vähemalt elatusmiinimumini ulatuva sissetuleku;
  • igas ettevõttes tuleks vähendada sissetulekute lõhet (kõige kõrgem ja madalam palk ei tohiks erineda üle 10 korra);
  • tugevdada naiste õigusi;
  • piirata ja kontrollida otsuste vastuvõtmisel majanduseliidi mõju;
  • muuta meditsiiniuuringute ja rahastamise süsteemi selliselt, et kõigil oleks ligipääs tervishoiule;
  • kehtestada astmeline tulumaks;
  • tagada ligipääs kvaliteetsele haridusele ka vaestele;
  • võidelda maksude vältimise ja maksuparadiisidega (haldusüksused, kus on väga madalad või läbipaistmatud maksud).

Paraku tuleb kõigi nende vajalike muudatuste elluviimiseks palju ära teha. Olukord nõuab kindlasti radikaalseid parendusi. Nüüd on ka algatusi, mis töötavad võrdsema ressursside jaotuse nimel. Õiglase kaubanduse tooted muutuvad järk-järgult odavamaks ja sageli pole mingit hinnaerinevust õiglase kaubanduse ja tavatoodete vahel. Seega pole nende ostmine enam taskukohane ainult rikastele. Näiteks on üha sagedamini õiglase kaubanduse märgisega Fair Trade banaani hind tavabanaani hinnaga ühel tasemel. Seda võimaldavad Euroopa Liidu maksusoodustused õiglase kaubanduse toodetele. Tulevikus peaks Euroopa Liit eriti palju tähelepanu pöörama oma impordiregulatsioonile ja rakendama rangemat seiret kindlustamaks, et Euroopa Liitu toodavate kaupade tootmisel oleks kasutatud õiglase kaubanduse põhimõtteid.

 

Koostaja: Green Liberty (Läti)