Raamatusoovitused

Arhiveeritud — Kategooriad:
• • eesti

Reisid Herodotosega
Ryszard Kapuściński 

Ryszard Kapuściński (1932—2007) “Reisid Herodotosega” on Poola esseistliku reisikirjanduse üks tähtteoseid, nimeka kirjaniku ja ajakirjaniku jutustus reporteriaastatest Aasias, Aafrikas ja Lähis-Idas, kus tema igapäevaseks kaaslaseks sai Herodotose kahe ja poole tuhande aasta tagune “Historia”. Kapuściński nimetab Herodotose teost esimeseks suureks maailmakirjandusse kuuluvaks reportaažiks. Kahe ränduri ja “maailmakirjeldaja” vahele sugeneb omalaadne õpilase ja õpetaja suhe, hingesugulus ning sõprus. Autori reisid kulgesid tänu Herodotosele paralleelselt ajas ja ruumis, minevik oli kohal olevikus, moodustades ajaloo katkematu voo.

Tutvustuse allikas: headread.ee

Nothing to Lose but Your Life: an 18-hour Journey with Murad
Suad Amiry

Palestiina arhitekt ja kirjanik Suad Amiry võtab ette 18-tunnise teekonna Palestiina Läänekaldalt Iisraeli. Läänekallas moodustab koos Gaza sektoriga Palestiina territooriumi, kus elavad araablased, kellest paljude kodud asusid varem praeguse Iisraeli riigi alal. Läänekalda tööliste juured ulatuvad enamasti küladesse ja linnadesse, mis kuuluvad nüüd Iisraelile. Paljudest varasematest araablaste asulatest on saanud pargid ja rohealad. Need paigad peidavad endas aga 20. sajandil sellel Vahemere rannikul aset leidnud vägivalda ja terrorit, mis puudutas eelkõige just kohalikke araablasi.

Suad Amiry raamatu peamine eesmärk paistabki olevat panna lugeja mõtlema selle üle, et Iisraeli-Palestiina konflikt ei ole pelgalt riikide või valitsuste vaheline poliitiline võimuvõitlus. Konflikti on kaasatud sadu tuhandeid tavalisi inimesi, kes on pidanud alates 1948. aastast pidevalt muutuva olukorraga kohanema, püüdes säilitada inimväärikust ja inimväärset elu. Raamat räägib surmavaid ohte täis teekonnast, mille võttis Suad Amiry ette 2007. aasta maikuus. Seda sama teekonda läbivad tuhanded ja tuhanded araablased igal nädalal, et saada Iisraelis juhutöid ja toita selle abil kodus ootavaid perekondi. Need araablased elavad Palestiina territooriumi Läänekaldal, kus võimalus teenida elamiseks vajalik on vaid väheste privileeg.

Probleemid, mida kirjanik käsitleb, on sügavad, ja kontekst, milles ta need avab, eluline. See põhjendab ilmselt ka emotsionaalset ning vahetut tooni, mida kirjanik kasutab ning mis ei pruugi olla alati teksti selguse teenistuses. Nagu küsib Suad Amiry raamatus ka ise: “Miks peaks minu lugejad mõistma midagi, mida ma ise ei suuda tabada?” Samas ei olegi võimalik Iisraeli-Palestiina konflikti 150 leheküljega avada. Pigem tekib küsimus, kas selle täielik, süvitsi mõistmine ja seeläbi konfliktile lahenduse leidmine on tänapäeva maailmas üldse võimalik. Igal juhul on probleemist kirjutamine samm õiges suunas isegi, kui lahenduseni jõudmine võib paista lõputu teena.

Seda raamatut võiksid kindlasti lugeda inimõiguste, kuid ka üldiselt maailma konfliktikollete ja erinevate kultuuride huvilised. Suad Amiry kogemuse põhjal sündinud tekst avab Iisraeli-Palestiina konflikti tavainimeste, eelkõige just araablaste silme läbi ning paneb lugeja mõtisklema selle üle, kas peaksime tõesti leppima maailmaga, kus mõnel meist ei ole kaotada midagi — üksnes oma elu. 

Kokkuvõtte autor Madli Ross

Emergency Sex and Other Desperate Measures: A True Story From Hell On Earth
Kenneth Cain, Heidi Postlewait, Andrew Thomson

“Ma võin oma igapäevaelu – maja, kasside, perega –  iga kell alustada, aga ma hea meelega väldiks seda. Nii kaua, kui võimalik.” Niimoodi mõtiskledes kõmbib Heidi mööda Manhattani tänavaid ja igatseb Aafrika järele. Kuid lugeja on teda juba piisavalt tundma õppinud, et õigustatult kulme kergitada. Tagasipöördumine igapäevaelu juurde?  Mnjah.

Üks naine ja rügement habemeajamisvahuseid poolalasti mehi, väike ahv, kes tutvumiseks puu otsast jojona viis korda järjest pähe vedrutab, troopiline kliima ja marihuaanaleotisest villitud “halloo, siin kosmos” kokteilid ning tunde ja tunde närvilist vaba aega, mis paneb rumalusi tegema – kui see oleks garciamarquezilikku stiili järele aimav novell, siis oleks kõik paigas, aga see on pildike ÜRO missioonilt  90ndate aastate keskpaigas.

End niisugusest situatsioonist leides kaotaks mõnigi ontlik inimõiguste eest võitlev kodanlane pea. Ja kes saakski teda selles süüdistada? Kahjuks või õnneks on kirjeldatu aga missiooni argipäev ning selle korrutab sajaga  oht pead mitte ainult piltlikult kaotada, vaid vägagi reaalselt, näiteks juhusliku  matšeetelöögi tagajärjel.

Raamatu peategelaste võrdhaarne kolmnurk Heidi, Andrew ja Ken raporteerib väga otsekoheselt ja mitte just kuivalt sellest, kuidas esimese Kambodža-missiooni dolce vita asendub Aafrikas maapealse põrguga, kus ühe inimese elu ei maksa mitte m…gi.  Nende kalli kaastöötaja lintšitud laipa lohistatakse mööda tänavaid ja inimesed, kelle elu nad päästma läksid, kaklevad esirea kohtade üle.

Mida eluohtlikumad pärastlõunad, seda julgemalt imbub laagritelkide vahele sotsiaalsest kontrollist ja võltsmoraalist vaba, mõneti koomiliseltki ülisensuaalne õhkkond, kus mehed on pühakud ja naised kelmid. Meestel on mängu alguses küll rohkem paguneid, kuid need kukuvad kergesti küljest, seksuaalsusega hambuni relvastatud ürgnaised haaravad võimu ja kolonelile ei kirjuta keegi. Kriisiolukorras hakkavad naised ja mehed magnetitena tõmbuma, võimatud sõprussuhted võimenduvad, töörütm asendub džungliseadustega, ideaalid tapahimuga.

Raamatust selgub, et ÜRO polegi nii igav, kui võiks arvata, aga palju julmem, kui võiks aimata asutusest, mis on loodud eesmärgiga teha head. Bürokraatiamaiguga poliitilise korrektsuse udu, mis ähmastab tegelikkuses varjatult vägagi šovinistlikust ja hierarhilisest peakontorist välja saadetavaid sõnumeid, hajub Somaalias esimese automaadivalanguga.

10 aastat tööd ebainimlikult julmade genotsiidide tunnistajana selgitab autoreile, et ühtki riiki ja rahvast ei saa päästa vaid heade kavatsuste, džiipide, malaariavaktsiini ja raadiosaatjatega. Vaja on mõista ajalugu, kultuuri, poliitikat. Ehkki seda viimast on paiguti täiesti võimatu mõista ja mitte vihata. Raamat saadab poliitika ja ÜRO kuradile. Kuidas verevalamise ja süütute inimeste laibapõldude keskel uskuda sellesse, miks ja mida sa sinna tegema läksid, kuidas veel rõõmu tunda, elu armastada ja naerda, sellest räägivad Heidi, Ken ja Andrew justkui möödaminnes, ehkki see on ilmselt kõige keerulisem ülesanne, millega nad sisemiselt võitlevad.

Raamat peegeldab ka tegelaste täiskasvanuks saamist, vastutuse võtmist, ameerikalikku ülipüüdlikkust ja enesekeskset patriotismi ning lõpuks ka mõningate asjadega leppimist. Harvardi-Ken tõdeb lõpuks: “Kui küpsus tähendab küünilisust, kui see eeldab naiivse, romantilise ja idealistliku mina allasurumist – mis on ju ometi see osa sinust, mida sa kõige enam kalliks pead – siis oleks ehk parem surra noorelt, kuid kõike inimlikku endas puutumata hoides.”

Maailma on ainult BBC uudiseid vaadates kummaliselt lihtne ära unustada, sellepärast võiks seda raamatut lugeda. Teine põhjus on kindlasti jutustajate ausus.

Ja kolmas vast see, et ometi kord ei pea muinasjutu lõpus tulutult arutlema, kas nad veel surnud pole ja mis juhtus kümme aastat hiljem, vaid võib ise minna ja vaadata, mis toimub praegu Libeerias, Kambodžas, Somaalias, Rwandas ja Haitil.

Kofi Annanile istub aga ÜRO pressiteadete jutustamisstiil paremini, igatahes läks ta pisut närvi ning proovis raamatut ära keelata.

Kokkuvõtte autor Maari Ross

The Shadow of The Sun
Ryszard Kapuściński

Kapuściński oli esimene Poola ajakirjanik, kes Aafrikasse korrespondendiks lähetati. Alates 1957. aastast kirjutas ta nelja aastakümne jooksul lugusid Aafrikast – alati köitev, kohati õõvastav, kohati vaimustav lugemine, mille iga lehekülg avab Aafrika kontinendi asukate, looduse, kultuuri ja poliitika lugu. Aafrika lugu ei kulge riigipiire mööda, see on inimeste, inimrühmade, uskumuste ja tabude, suhete, lootuste ja karmi looduse lugu.

Kapuściński ise oli üks imetabane rändur, kes poola korrespondedile eraldatud nappide vahenditega püüab jõuda sündmuste tulipunktidesse rännates selleks jalgsi, hääletades end lennukite ja kaamelikaravanide peale, eirates militaarvalve all lennujaamade maandumiskeelde, suletud piiripunkte ja ära uhutud maanteid.

Minu jaoks pani see raamat uuesti analüüsima minu enda kokkupuudet Aafrikaga, vist kõige enam sain aru sellest, kuivõrd eurooplase pilguga olen koha peal toimuvat arvustanud, hoolimata minu vastupidistest pingutustest. Kapuściński lood aitasid pugeda sügavamale Aafrika sisemusse.

Soovituse kirjutas Diana Tamm.