Säästva arengu seletav sõnastik

NB! Materjal on rohkem kui viis aastat vana ja selles välja toodud andmed võivad olla vananenud.

SÄÄSTVA ARENGU SELETAV SÕNASTIK

Agenda 21, Agenda 21, Aгeндa 21, Agenda 21 (f) – ÜRO keskkonna- jaarengukonverentsil 1992. a vastu võetud valitsuste, rahvusvaheliste arenguinstitutsioonide, ÜRO ja sõltumatute gruppide tegevuskava keskkonna degradeerumise vältimiseks. A. peamiseks sisuks on keskkonna- ja arenguküsimuste sidus käsitlemine ning vastavate strateegiate sõnastamine *säästva arengu saavutamiseks maailmas. A. 21 koostamist ajendas *Brundtlandi aruanne.

alternatiivne energia,  alternative energy, альтернативная энергия, Alternativenergie (f) – ka alternatiivenergia; elektri-, soojus- või muu energia, mis on toodetud *fossiilkütustest erinevate energiakandjate baasil (päike, tuul, biomass, hüdro- ja geotermaalenergia jt). A. e. tootmine ja kasutamine ei häiri globaalset ega lokaalset ökoloogilist tasakaalu.

arengumaa, developing country, развивающаяся страна, Entwicklungsland (n) – riik, milles suur osa majandusest ei ole hõivatud turumajandusega ja enamik elanikkonnast on väga vaene. Majandus on sageli rajatud toor ekspordiainete. Peaaegu 2/3 nüüdismaailma riikidest on a-d, neis elab üle poole inimeste üldarvust Maal. Umbes miljard inimest kannatab kroonilise alatoitluse, 0,5 miljardit nälja käes, neist rõhuv enamus elab a-des. A-de tööstustoodang on umbes 10% maailma üldtoodangust, rahvatulu ühe elaniku kohta on 10–50 korda väiksem arenenud maade omast. Paljud a-d sõltuvad teiste riikide abist ja laenudest. A-de praeguse olukorra põhjuseks on paljud ühiskonnakriitikud pidanud kolonialismi, *neokolonialismi ning *globaliseerumist. Vt ka Kolmas maailm.

Århusi konventsioon, Aarhus convention, Орхусская конвенция, Arhus-Konvention (f) – 1998. a juunis Århusis (Taanis) ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni liikmesriikide poolt alla kirjutatud rahvusvaheline konventsioon, mille eesmärgiks on kaitsta kodanike õigust elada keskkonnas, mis vastab tervise ja heaolu nõuetele. Konventsioon sätestab kolm põhiõigust, mida iga sellega ühinenud riik või regionaalse majandusliku integratsiooni organisatsioon peab tagama: juurdepääs keskkonnainformatsioonile, juurdepääs otsusetegemisele ning juurdepääs õigusemõistmisele keskkonna alal. Konventsiooni põhinõue on, et riigid rakendaksid meetmeid, mis tagavad võimude tegevuse avalikustamise ja aruandekohustuse. Århusi konventsiooniga algatati uus etapp keskkonnapoliitika ja -õiguse arengus, mis nüüd ei piirdu üksnes keskkonnakaitseliste eesmärkidega, vaid aitab kaasa avatud ühiskonna põhimõtete elluviimisele. Eesti ratifitseeris konventsiooni 2001. aastal.

Brundtlandi aruanne, Brundtland Report, Отчет Брундтланда, Brundtland-Bericht (m) – 1984. aastal ÜRO Peaassamblee eestvõttel asutatud ja Norra peaministri Gro Harlem Brundtlandi poolt juhitud Keskkonna- ja Arengukomisjoni 1987. aastal ilmunud aruande “Meie ühine tulevik” (Our Common Future) mitteametlik nimetus. B. a-s sõnastati esmakordselt kontseptsioon *säästvast arengust, mis peaks tagama tänase põlvkonna vajaduste rahuldamise, ilma et kahjustataks tulevaste põlvede võimalusi rahuldada omi vajadusi. Aruandes populariseeriti säästvat arendamist globaalse koostöö kaudu.

dematerialiseerimine, dematerialization, дематериализация, снижение материальных затрат, Dematerialisierung (f) – teatud majanduspiirkonnas materjalikulu ja -voogude vähenemine ühe inimese kohta teatud aja jooksul. D. tähendab inimeste sõltuvuse vähendamist materiaalsete toodete tarbimisest, toodete asendamist teenustega või teatud kauba tootmiseks kuluva materjali olulist vähendamist. Vt ka ökoefektiivsus, faktor 4.

elutsükli analüüs, life cycle assessment (LCA), анализ жизненного цикла продукции, Lebenszyklusanalyse (f) – lähenemisviis, mille puhul hinnatakse toote täielikku keskkonnamõju. Selleks summeeritakse ressursi- ja energiakulu ning mõju keskkonnale alates toote valmistamiseks vajalike toorainete hankimisest kuni toote hülgamiseni kasutamise järel (ehk tekkivate jäätmete käitlemiseni). Sealjuures võetakse arvesse ka kogu tsüklis toimuva transpordi mõju keskkonnale. Vt ka ökoloogiline seljakott

energiakriis, energy crisis, энергетический крисис, Energiekrise (f) – energiatootmise ja -kasutamise ulatuse ja viisi mittevastavus energiavarude suurusele (vt ka taastuvad energiaallikad, alternatiivne energia) ja keskkonna elukõlblikkuse säilimisele. Tekkinud või prognoositav e. tingib vajaduse *energia säästlikumaks kasutamiseks ja *taastuvate energiaallikate osatähtsuse suurendamiseks. E. võib olla tingitud poliitilistest pingetest, majanduslikust blokaadist, energiaallika ammendumisest või tootjatepoolse kütuse hinna tahtlikust tõstmisest. Vt ka naftatootmise tipnemine

energiamahukus, energy intencity, энергоёмкость, Energiebedarf (m) – mis tahes tegevuse või objekti loomiseks ja toimimas hoidmiseks vajalik energiahulk. Energiamahukuse pöördväärtust nimetatakse ka energeetiliseks efektiivsuseks, mida loetakse oluliseks *säästva arengu indikaatoriks. E. hindamisel on oluline teada, millist energiaallikat vaadel­davas protsessis kasutatakse. Seda teades saab anda hinnangu vaadeldava protsessi või objekti säästvuse potentsiaalile – mil määral on vajalik energiavoog asendatav *taastuvast energiaallikast pärineva energiavooga või vähendatav *ökoloogilise tehnoloogia või teenuse valikuga. Vt ka ökoefektiivsus.

ettevaatlikkuse põhimõte, precautionary principle, принцип предусмотрительности, Vorsorgeprinzip (n) – põhimõte, mille kohaselt keskkonnaprobleemidega seotud riski tuleb ennetada isegi siis, kui ei ole selge, kas tegevusega kaasneb keskkonnamõju ning milline on mõju arvatav ulatus ja iseloom.

faktor 4, Factor 4, фактор 4, Faktor 4 (m) – vahend *ökoefektiivsuse saavutamiseks, keskendudes loodusvarade piiratusele. Faktor 4 kohaselt nähakse globaalselt ette heaolu kahekordset tõusu, samas ­ressursikasutust poole võrra vähendades. Selle põhimõtte rakendus sõltub riikide tarbimise ja *elukvaliteedi tasemest. *Arengumaades on eesmärgiks loodusvarade kasutuse taseme säilitamine, tõstes heaolu neljakordseks. Arenenud maades on eesmärgiks heaolu säilitamine, vähendades loodusvarade kasutust neljakordselt. Faktor 4 kontseptsiooni esitasid 1995. a-l Ernst Ulrich von Weizsäcker, Amo­ry and Hunter Lovins Wuppertali Instituudist.

globaliseerumine, globalisation, глобализация, Globalisierung (f) – kogu Maad hõlmava seotuse suurenemine, eriti kapitalismi kui tootmis- ja turusüsteemi levik, ülemaailmne vastastikuste kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete suhete tihenemine uute kommunikatsioonitehnoloogiate mõjul. G. ei ole geograafiliselt ühetaoline. Riikide, regioonide ja paikkondade eripärad reageerivad globaalsete muutuste protsessidele erinevalt ja seega ei ole g. tagajärjed ühesugused. Globaliseerunud majandus- ja finantsstruktuuride rüpes toimunud rahvusvaheliste korporatsioonide laienemine on toonud kaasa globaalse ebavõrdsuse kiire kasvu, kusjuures *arengumaid kasutatakse odava tööjõu allikana ning ohtlike jäätmete ladustamiskohana. Vt ka saaste eksport, ökokolonialism.

inimarengu indeks, human development index (HDI), индекс человеческого развития, Index (m) der menschlichen Entwicklung – sünteesib numbrilisel skaalal inimarengu kolme aspekti: eluiga, haridustase ja üldine elatustase (suhtelist ostujõudu). Inimarengu kõiki olulisi aspekte on võimatu mõõta, ent i. juhib tähelepanu seotud probleemidele, mida ei kajasta traditsioonilised näitajad nagu nt SKT. I. i. ei asenda põhjalikumaid sotsiaaluurimusi. Vt ka säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

jänest-sõitja-probleem, free rider problem, проблема “транспортных зайцев”, Trittbrettfahrer-Problem (n) – üldkasutatava ressursi või hüvise, avaliku teenuse või toote kättesaadavuse vähenemine või hinna suurenemine seetõttu, et mõned kasutavad vastavat toodet selle eest maksmata või kokkulepitust rohkem. Näiteks kui üks kalur ületab püügiga varem kokku lepitud kvoote, siis maksavad ülepüügist tekkinud kahju kinni kõik kalurid. Kui kõik kokkulepet rikuksid, siis kukuks terve süsteem kokku. Vt ka ühisressursi reegel ja vangide dilemma.

keskkonnamõjude hindamine, KMH, environmental impact assesment (EIA), оценка воздействия на окружающую среду, Umweltverträglichkeitsprüfung (f) (UVP) – KMH eesmärgiks on selgitada, hinnata ja kirjeldada kavandatava tegevuse eeldatavat mõju keskkonnale, analüüsida selle mõju vältimise või leevendamise võimalusi ning teha ettepanek sobivaima lahendusvariandi valikuks. Eesti KMH alane seadus kehtib alates 1. jaanuarist 2001. Seaduse kohaselt tuleb teha KMH seoses ehitustegevuse, ehitise kasutusele võtmise, ehitise otstarbe muutumise, loodusvarade kasutamise ja planeeringute, riiklike arengukavade või programmide kehtestamisega seoses, juhul kui kavandatava tegevusega kaasneb oluline keskkonnamõju. KMH oluliseks osaks on avalikkuse kaasamine ja teavitamine selle erinevates etappides.

keskkonnarisk, environmental risk, экологический риск, Umweltrisiko (n) – laiemas tähenduses hinnatakse keskkonnariske kui tõenäosust põhjustada ebasoovitavaid ja ohtlikke keskkonnamuutusi (kliimamuutus jt). Kitsamalt nimetatakse k-ks kahjustuse, vigastuse, haiguse või surma tõenäosust inimese poolt kavandatud ja korraldatava tegevuse tagajärjel. K-i vähendamiseks rakendatakse mh keskkonnaauditit ja *keskkonnamõjude hindamist

keskkonnaruum, environmental space, экологическое пространство, Umweltraum (m) – maksimaalne loodusvarade ja globaalse ökosüsteemi kasutamise tase, mida maakera elanikkond saab kasutada säästvalt ja kahjustamata globaalset võrdõiguslikkust. Mõiste tõi esimesena kasutusele hollandlane J. B. Opschoor, kes Maa ökosüsteemide ja loodusvarade säästva taseme määramisel lähtus nii varudest – taastuvatest ja taastumatutest loodusvaradest – kui ka globaalsetest neeludest ehk ökosüsteemide võimest taluda jäätmetest, saasteainetest ja inimese sekkumisest tingitud koormust. K-i piirkondlike määrade kindlakstegemisel muutub otsustavaks globaalsete ressursside kasutamise võrdõiguslikkus ja k-i jaotumine erinevate riikide vahel. Vt ka ökoloogiline jalajälg.

keskkonnasõbralik tarbimine – green consumerism, экологизация потребления, umweltgerechter Konsum (m) – põhineb tarbijate teadlikul valikul võimalikult väikese keskkonnamõjuga kaupade või teenuste kasuks. Eelistatakse tarbimise vähendamist, *ökoloogilisi tehnoloogiaid, vastupidavaid ja parandatavaid tooteid, korduv- ja taaskasutust, toodete asendamist teenustega (nt mööbli parandamine) ja ühiskasutust. K. t-ga seostatakse tihti ka sotsiaalselt säästvaid eelistusi, näiteks kaupade vältimist, mis on seotud laste tööjõu või suure vahendustasuga. Tarbimise keskkonnasõbralikkust saab mõõta nt *ökoloogilise jalajälje abil.

keskkonnateadlikkus, environmental awareness, информированность об экологических проблемах, о состоянии окружающей среды, Umweltbewusstsein (n) – inimeste faktilised teadmised keskkonna olukorrast, keskkonnaprobleemidest ning inimese ja keskkonna vaheliste suhete ning mõjude mõistmine ning valmisolek nendega arvestamiseks praktikas. K. ei tingi alati *keskkonnasõbralikku tarbimist: inimesed võivad küll olla nt teadlikud autokasutuse mõjust keskkonnale ja tervisele, kuid ei omista oma autokasutusele negatiivset tähendust või ei paku ühiskond vastavaid võimalusi keskkonnasõbralikemate valikute (nt ühistranspordi või jalgratta kasutamine) tegemiseks.

keskkonna välismõju, environmental externality, внешние (неучтенные в себестоимости) экологические последствия (эффекты), umweltbezogene externe Effekte (pl) – ühe tootja või tarbija tegevuse negatiivne mõju teisele (saastamine, tervisemõjud, õnnetused, liiklusummikud jms), mis ei kajastu toote või teenuse hinnas ja/või mida ei kompenseerita. Vt ka *saastaja maksab põhimõte, *väliskulud.

keskkonnaökonoomika, environmental economics, экономика окружающей среды, Umweltökonomie (f) – majandusteaduse haru, mis uurib ühiskonna ja keskkonna vastastikuste seoste majanduslikku külge (loodusvarade väärtust, inimtegevuse keskkonnamõju vähendamise maksumust, loodusvarade säästlikuma kasutamise viise jms). K. üheks peamiseks eesmärgiks on leida majandushoovad, et keskkonnaprobleemidest põhjustatud kahju peegelduks majandustegevuse kogumaksumuses.

Kolmanda maailma võlakriis, Third World debt crisis, долговой кризис в странах Третьего мира, Schuldenkrise (f) der Dritten Welt – madala või kesk­mise sissetulekuga riikide finantsprobleem, mis takistab nende arengut ja põhjustab vaesust ja keskkonnaseisundi halvenemist. 1970. a-tel püüti Aafrika ja Lõuna-Ameerika majanduslikku arengut edendada laenude abil arenenud maadest. Laenude tagasimaksmine muutus raskeks 1980. a-te ülemaailmse majanduskriisi tõttu. Võlgnikest riigid peavad tootma ekspordiks, saamata rahuldada omaenda rahvastiku põhivajadusi. Võlgade intress on muutnud tagasimakstavad summad algsete laenatud summadega võrreldes mitmekordseks. Paljud laenuandjad ei ole nõus võlgu kustutama.

looduskapital, natural capital, природный капитал, Naturkapital (n) – looduslike ressursside olemusest ja paiknemisest tulenevad eeldused majandustegevusele ja mille kaudu ka neile ressurssidele on omistatav kapitali kui tegevuseelduse tähendus. L-ks saab pidada nii loodusvarasid kui ka ökosüsteemi omadusi ning funktsioone (näiteks võimet stabiliseerida mingeid inimtekkelisi muutusi, selle kaudu mõjutada ka majandustegevust). L-i tähendus majandusanalüüsis muutub seda olulisemaks, mida enam arvestatakse ökosüsteemi majandusprotsessi toimumise koha ja/või komponendina. L. mõiste ja selle hindamise metoodika on olulisel kohal nt *ökoloogilise jalajälje, keskkonnaarvestuse ja *rohelise SKT mudelites.

naftatootmise tipnemine, Peak Oil — maailma või teatud piirkonna naftatoodangu maksimaalse taseme saavutamine, mille ületamisel ei vasta toornafta tootmismahud enam väljakujunenud nõudlusele. 140 aastaga on inimkond ammendanud praktiliselt poole olemasolevatest naftavarudest. Juba praegu tarbitakse päevas 6 korda rohkem naftat kui uusi varusid juurde avastatakse. N. teooria esitas juba 1956. a ameerika geofüüsik M.K. Hubbert, kelle naftatootmise mudel ennustas USA n. aastaks 1970 ja maailma n. ca aastaks 2006.

nõudluse ohjamine, demand side management (DSM), снижение, сдерживание спроса, Nachfragesteuerung (f) – ressursikasutuse ja keskkonnamõjude vähendamine teatud toote või teenuse tarbimisnõudluse kaudu; loob eeliseid alternatiivseteks toodeteks või tegevusteks, mille puhul ressursikasutus ja keskkonnamõjud on väiksemad. Nõudlust on vaja ohjata või vähendada siis, kui tarbimise kasv ületab tehnoloogiliste uuendustega saavutatud ressursitarbimise või saastamise vähendamise. Näiteks: vaatamata efektiivsematele mootoritele ja kvaliteetsematele kütustele on sõiduautode heitmed koguarvestuses kasvanud, sest sõiduautode arv ja läbisõit on tõusnud kiiremini. On hakatud otsima mitmekülgseid meetmeid, mis vähendaksid inimeste sõltuvust autost ja sõitmisvajadust. Vt ka keskkonnasõbralik tarbimine

piisavus, sufficiency, достаточность, Suffizienz (f) – rahuldumine teatud teenuse- või tootmistasemega – pideva kasvutaotluse ja sellest lähtuva loodusvarade tarbimise lakkamatu kasvamise asemel. Piisavus ja *ökoefektiivsus on *säästva arengu saavutamise meetmetena väga olulised, sest kui ökoefektiivsuse taotlemisega ei taotleta ka piisavust, siis jääb tõhususe abil saavutatud *dematerialiseerimine tarbimise kasvu tõttu ressursikasutuse suhtes olematuks (näiteks ressursikasutus ei vähene, kui kaks korda vähem kütust tarbivat sõiduautot kasutatakse kaks korda pikemaks teekonnaks).

roheline revolutsioon, green revolution, зеленая революция, grüne Revolution (f) – 1950. a-tel Mehhikost alanud ja teistesse *Kolmanda maailma maadesse, eriti Aasiasse levinud uute, produktiivsemate taimesortide sissetoomine. Uued sordid suurendasid tootlikkust paljudes põllumajandusharudes, ent see toimus ebavõrdsuse ja maata elanikkonna hulga suurenemise ning keskkonnakahjude hinnaga. Uued sordid eeldasid spetsiaalset agrotehnikat, mineraalväetisi, taimekaitset jm, ka oli nende ikaldusoht suurem kui traditsiooniliste sortide puhul. R. r-st on saanud näide selle kohta, kuidas tehnoloogilised lahendused ei saa toimida lahus sotsiaalsest ja majanduslikust keskkonnast.

roheline SKT, green GDP, экологически скорректирoванный, “зеленый” валовой внутренний продукт, Ökosozialprodukt (n) – sisemajanduse kogutoodangu ümberarvestus, kus arvestatakse keskkonnaprobleemidest ühiskonnale tekitatud kahju ja loodusvarade kasutamisest tingitud jõukuse vähenemist (traditsiooniline SKT kasvab nt sõjakulutuste või aidsi levikuga suurenevate ravikulude tõttu). Vt ka tõelise arengu indeks, säästva majandusliku heaolu indeks.

“saastaja maksab”-põhimõte, polluter pays principle (PPP), принцип “загрязнитель платит”, Verursacherprinzip (n) – kulud, mis tehakse keskkonna saastamise ennetamiseks, piiramiseks ja vähendamiseks, katab saastaja. Sellega saab mõjutada tarbijate valikuid keskkonnasõbralikemate toodete ostmiseks, sest toodete ja teenuste hinnad kajastavad selle põhimõtte rakendamisel tootmisega seotud keskkonnamõjudega seotud kulutusi.

saaste eksport, export of pollution, экспорт загрязнения, Abfallexport (m) – saaste siirdamine tehniliste vahenditega või tootmise paigutamine ühest kohast teise. Näiteks kõrgemate korstnate abil välditakse kohalikku saastet, kuid põhjustatakse saastet tootmisüksusest kaugemal. Tootmise siirdamisega teise riiki siiratakse probleem ühest kohast teise. Vt ka ökokolonialism

saaste ennetamine, pollution prevention, предотвращение загрязнения, Verhütung (f) von Umweltverschmutzung – selliste tehnoloogiliste protsesside, tegevuste, majanduslike ja organisatsiooniliste meetmete, materjalide või toodete kasutamine, mis saastamist väldivad, vähendavad või kindlates piirides hoiavad. S. e. juurde võivad kuuluda taaskasutus, töötlemine, tehnoloogiliste protsesside muutmine, kontrollmehhanismid, ressursside efektiivne kasutamine ja materjalide asendamine.

säästev areng/arendamine, sustainable development, устойчивое, неистощительноеразвитие, nachhaltige Entwicklung (f) – sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas loodusvarade olemi ja ökosüsteemide taluvusvõimega. S. a. taotleb tasakaalu sotsiaalsfääri, majanduse ja keskkonna vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu pikaajalist jätkumist praegusele ja järeltulevatele põlvedele. S. a-u kui sotsiaalse ideaali teostumine eeldab avalikkuse osalemist, sidusat majandamist, täiustuvat seadusandlust, samuti s. a-ule orienteeritud majandushoobade (nt *ökoloogilise maksureformi) rakendamist ning vastavate hoiakute, eeskätt *keskkonnasõbraliku tarbimise kujundamist.

säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW), the Index of Sustainable Economic Welfare (ISEW), показатель устойчивого экономического благосостояния, Index (m) für nachhaltigen wirtschaftlichenWohlstand – ameeriklasest ökonomisti Herman Daly poolt välja töötatud alternatiivne sisemajanduse kogutoodangu (SKT) näitaja, mille eesmärgiks on mõõta elukvaliteeti parandavat majandustegevust. ISEW korrigeerib osaliselt SKT-d, lahutades sellest näiteks keskkonnakahjustustega ja sotsiaalsete probleemide tõrjumisega seotud kulud ja liites sellele näiteks kodumajapidamistes tehtava mitterahalise töö väärtuse. ISEW-indeksi kasutamine on osutanud sellele, et SKT kasv ei tähenda automaatselt heaolu kasvu. Näiteks Suurbritannia SKT ja ISEW arvutused a-tel 1950–1990 näitasid, et majanduslik heaolu kasvas seal stabiilselt kuni 1970. aastate keskpaigani, siis hakkas langema ja oli 1990. a alguses 1950. a tasemest ainult 3% kõrgem. Ilmnes, et 1975. a-ni oli SKT kasvanud 30%, aga säästev majanduslik heaolu sisuliselt pole võrra langenud. Vt ka inimarengu indeks, tõelise arengu indeks.

toiduga kindlustatus, food security, обеспеченность пищей, Ernährungssicherheit (f) – olukord, kus teatud piirkonna või riigi inimestel on söögiks piisavalt toitu. See ei tähenda ainult seda, et statistiliselt toodetakse piisavalt toitu, toiduga varustatus peab olema stabiilne ja kõigile kättesaadav. *Kolmandas maailmas on näljahädad ja alatoitlus seotud tihti sellega, et ühiskondlikud muutused on kohalikelt ära võtnud võimalused tegelda traditsioonilise elatismajandusega ja nad ei suuda ennast kindlustada toiduga (nt suurmaaomanike ja rahvusvaheliste korporatsioonide pealetung Amazonase põlisrahvaste elukeskkonnale).

tõelise arengu indeks (TAI), Genuine Progress Index, (GPI), индекс подлинного развития, tatsächlicher Fortschrittmesswert (m) – välja töötatud Halsteadi ja Cobbi poolt (1994) vastukaaluks sisemajanduse kogutoodangule (SKT) kui arenguindikaatorile. TAI osutab, et kehtivad fiskaalstrateegiad edendavad ületarbimist, välislaenu, krediidiga ostmist, ressursside kurnamist, rikkuse ebavõrdset jagunemist jms. TAI arvestab suurenevaid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkondlikke kahjusid, mida SKT ignoreerib. TAI teeb vahet positiivsete ja negatiivsete majanduslike tegevuste vahel ja majanduskasu tootmise hinna ning kasu enda vahel, arvestab mitterahalisi tooteid ja teenuseid. TAI arvutamiseks lahutatakse heaolu mittetõstvad kulutused (nt liiklusõnnetustega seotud kulud). Vt ka roheline SKT, majanduskasv, säästva majandusliku heaolu indeks.

väliskulud, external costs, внешние издержки, externe Kosten (pl) – tegevuse või tootmise keskkonna-, tervise- jt välismõjude tõttu tekkinud ja omahinnas mittearvesta­tavad kulutused, mida ei kanna selle tekitaja või vastava toote tarbija, vaid ühiskond tervikuna. Välismõjud ja kahjud võivad ilmneda nii territoriaalselt kui ajas, vähendades järgmiste põlvkondade heaolu. Oluline on lülitada need v. majandushoobade abil toote hinna sisse. Vt ka ökoloogiline maksureform.

ökoefektiivsus, eco-efficiency, экоэффективность, ökonomisch-ökologische Effizienz (f) – strateegia *säästva arengu rakendamiseks äris. Selle strateegia kohaselt tuleb ö-e saavutamiseks pakkuda konkurentsivõimelise hinnaga kaupa ja teenust, mis rahuldab inimeste vajadusi ning tõstab elukvaliteeti, samal ajal järjekindlalt kahandades mõju elusloodusele ja vähendades ressursikasutust (kogu elutsükli vältel) vähemalt maakera ökosüsteemi taluvuspiirini. Ö-t mõõdetakse materjalikuluga teenuseühiku kohta. Mida rohkem tooteid toodetakse, seda kiiremini peab ö. tõusma. Samas, kui efektiivsusega ei seota *piisavuse põhimõtet, võib ö-ga saavutatud ressursside säästmine kaotsi minna.

ökokolonialism, ecological colonialism, экологический колониализм, Ökokolonialismus (m) – keskkonda kahjustavate või ohustavate ettevõtete üleviimine teistesse maadesse, kus kehtivad lõdvemad keskkonnakaitsenormatiivid. Ö. eesmärk on tootjahinna kärpimine.

ökoloogiline jalajälg, ecological footprint, экологический след, ökologischer Fussabdruck (m) – meetod, mis suhestab kvantitatiivselt inimtegevuse ökoloogilise mõju inimese kasutuses oleva ökoloogilise potentsiaaliga. Eri riikide ressursi- ja jäätmevoogudele arvutatakse ekvivalentne bioloogiliselt tootlik ala, mis suudab neid ressursse taastada ja jäätmeid ohutuks teha. Arvutustest selgub, et paljudes (eriti arenenud) riikides ja ka maailmas tervikuna ületab ö. j. ühe inimese kohta ökoloogilise potentsiaali (1997. a-l maailmas tervikuna ca 35%). See tähendab, et looduse taastumisvõime piirid on ületatud, sellise elulaadi jätkumine suurendab ökodefitsiiti ega ole pikaajaliselt üldse võimalik. Näiteks Eesti elanikkonna ö. j. on 2 korda suurem kui Eesti territoorium.

ökoloogiline maksureform, ecological tax reform, экологическая налоговая реформа, ökologische Steuerreform (f) – töö­hõive parandamist ja loodusvarade säästvat kasutamist taotlev maksupoliitika reform. Ö. m. võib lahendada tööpuuduse, keskkonna ja majandusliku tõhususega seotud probleeme. Ö. m-i käigus jaotub maksukoorem ümber tööjõu maksustamiselt tarbimise ning keskkonnaressursside maksustamisele, andes seega turukonkurentsi tingimustes õigemat majanduslikku tagasisidet toote või tegevuse mõjust keskkonnale ja sotsiaalsele olukorrale.

ökoloogiline seljakott, ecological rucksack, “экологический рюкзак”, экологический привесок, ökologischer Rucksack (m) – tarbitavast materjalist (nt alumiiniumist) tingitud “nähtamatu” materjalikulu ja materjalivoog. Näiteks ühe tonni vase tootmise ö. s. on 140 tonni, sest vasemaagi sisaldus kaevandatavas massis on ainult 0,7%. Raual on võrreldes vasega palju väiksem ö. s. muuhulgas seetõttu, et rauamaagi sisaldus on keskmiselt 50–60%, mistõttu on vaja siirata ka vähem massi.

Koostaja: Mari Jüssi

Tagasi